Hõbe
Hõbe (ladina keeles argentum) on iseloomuliku läikega pehme metall, keemiline element sümboliga Ag ja järjenumbriga 47.
Piibel
[muuda]Tõesti, hõbedal on leiukoht
ja kullal pesemispaik,
2 raud võetakse mullast
ja kivist valatakse vask.
3 Piir pannakse pimedusele
ning viimseni otsitakse üles
pimeduse ja sünguse kivi.
- Iiobi raamat 28:1-3
- Õiglase keel on valitud hõbe,
- õelate süda on vähe väärt.
- Õpetussõnad 10:20
- Siis läks Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, ülempreestrite juurde
- 15 ja ütles: "Mis te tahate mulle anda, kui ma tema teie kätte annan?" Nemad pakkusid talle kolmkümmend hõberaha.
- Matteuse evangeelium, 26:14-15
Proosa
[muuda]- Hõbe sisaldab maagilist väge; hõbekuul peletab vanapagana põgenema või surmab koguni, tapab näki, kodukäija, tondi, tulihänna, ülepea kõiksuguseid vaimusid. On mingisugune haldjas aga inimesele saatnud haiguse või vea, lepitatakse teda sellega, et talle hõbevalget ohverdatakse, kas raha või mõni hõbeasi antakse või hõbevalget kaabitakse. (10. peatükk, "Kivid ja metallid")
- Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk", Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926
- [Alain de Carnillac:] Inimesed koguvad mitmesuguseid asju — kulda, hõbedat ja kalliskive. On neid, kes koguvad kuulsust või võimu. Mulle on korraga tulnud tuju koguda muusikuid ja ma ei usu, et oleksin neist rumalam, sest mul on neist kindlasti rohkem rõõmu kui surnud esemetest.
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 159
- Juba meie ajaarvamise algul astus hõbe kui uudne kultuuritegur võimukalt läänemeresoomlaste rahvausundisse. Ohvriannina kasutatud hõbedat nimetati tabulise eufemistliku sõnaga valkea, mille tähendus oli ’tuli’, ohverdamist nimetati valge viskamiseks, valge heitmiseks, valge panemiseks, valge tegemiseks, isegi valgustamiseks. Surnule kaasa antud raha nimetati valguseks. Väljendus valge tabulise hõbeda asemel püsis aastasajandeid keskaegses Tallinnas ja läks koguni üle Revala saksa murdesse. (ptk "Rinnahoidjate probleeme", lk 311)
- Lennart Meri, "Hõbevalge", VI osa "Hõbevalge tee", Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008
- Hagrid aitas Harryl natuke kulda kotti toppida.
- "Kuldmündid on galeoonid," selgitas ta. "Seitseteist hõbesirpi teevad kokku galeooni ja kakskümmend üheksa knutti sirbi, seal pole midagi keerulist. [---]" (5. ptk, "Diagoni põiktänav", lk 68)
- J. K. Rowling, "Harry Potter ja tarkade kivi", tlk Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2000
Luule
[muuda]Kuku sa kägu, kuldalindu,
häälitsele, hõbenokka!
Kuku meile kuulutusi,
häälitsele ilmutusi!
...
Kas see kägu kukub kulda,
Alta hammaste hõbedat,
Pealta keele penningida,
Keskelt keele killingida?
- Fr. R. Kreutzwald "Kalevipoeg", 4. lugu
Kalevipoeg, kange meesi,
Laskis lodja valmistada,
Laeva teha hõbedasta,
Kallimasta hõbekarrast,
Õhukestest hõbelaudest.
Laevalagi hõbedasta,
Hõbekarrast laeva põrand,
Laevamastid hõbedasta,
Hõbekeedest laevaköied.
"Lennuk" pandi laeval′ nimeks,
Et ta lendes lõhkus laineid.
- Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", XVI lugu
Risttee ringilt
kõrvu kandub
kuue tüdruku
tantsusammu.
Kolm on lihased neist,
kolm hõbedast sekka pandud.
- Federico García Lorca, "Kitarrimõistatus", tõlkinud Ain Kaalep ("Maailma luule. Kuldne klassika", Tallinn: SE&JS, 2006, lk 893)
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
- Heiti Talvik, "Meile üksikuile" kogust "Palavik" (1937)
Vanasõnad
[muuda]- Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
