Harri Jänes

Harri Jänes, 1982.

Harri Jänes (4. november 1925 Loobu – 18. märts 2011 Tallinn) oli eesti arstiteadlane, hügieenik ja arstiteaduse populariseerija.

Artiklid

• Vesi on kahe otsaga asi. Mida rohkem tarvitatakse puhast vett, seda enam tekib tarvitamiskõlbmatut reovett, mis suunatakse looduslikesse veekogudesse.
• Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon kogus mõni aasta tagasi andmeid veemajanduse olukorra kohta 75 majanduslikult vähearenenud riigis. Selgus, et maamunal on kohti (need ei asu kõrbes), kus lapsi ei lubata päikese käes mängida, sest siis tekib neil kergemini janu ja nad raiskavad joomiseks liiga palju vett.
• On põhjust arvata, et maakera veevarud oluliselt ei muutu, ei vähene ega suurene. Tuleb aeg, kus kõiki neid varusid hakatakse kasutama. Veevarude ja veevajaduse vahel teatava disproportsiooni tekkimine on tunduvalt tõenäolisem kui mittevastavuse sugenemine inimkonna arvulise kasvu ja toiduainete tootmise vahel. Abinõusid toiduainete ressursside suurendamiseks on inimkonnal praegu rohkem kui võimalusi veevarude suurendamiseks. Pessimismiks pole veel mingit alust, janusse inimkond ei sure, kuid teaduslik ettenägemine on vajalik — see peab inimkonna õigesse suunda juhtima.
• Me ehitame kanalisatsioonisüsteeme (peame ehitama veelgi rohkem). Aga kas lugeda seda eriliseks saavutuseks? Saavutus kindlasti, kuid tahtmatult meenub, et juba Kreeta kuninga Minose palees, mis rajati 2000 aastat e.m.a., oli ka kanalisatsioon... Niisiis, edusammud on eeskätt kvantitatiivset, aga mitte kvalitatiivset laadi.
• Veemajandus ei seisne kaugeltki ainult torustike rajamises ja puhastusseadmete ehitamises. On saabunud aeg vett igal viisil kokku hoida. Selleks tuleks tööstusettevõtetes vee retsirkulatsiooni põhimõtet rakendada, asjatud veekaod likvideerida jne. Rohkelt vett vajavate tehaste rajamisega Põhja-Eestisse, eriti Tallinna, peab praegu olema erakordselt ettevaatlik. Vett laristatakse ja reostatakse, järelemõtlematult kindlasti ka seepärast, et looduslik vesi midagi ei maksa. Igaüks võib seda kasutada.
• Tõsi, pärast reostamise täielikku lõpetamist võib veekogu taastuda, kuid see protsess vältab aastakümneid. Proovige taastada Emajõge, mille põhjas on 30 cm paksune bituumenikiht!
• Igapäevase vee saamine nõuab inimkonnalt üha rohkem tööd ja talenti. Et tööd on palju, siis on seda parem, mida varem me alustame.
• Kõige rohkem tekitab muret (et mitte öelda hirmu) teomehe mõttelaadile omane ühepäevapoliitika. Miks me alati ei talita ega otsusta tõeliste peremeestena? "Pärast mind (meid) tulgu või veeuputus!" on üldinimlik sõnakõlks (mida tänapäeval ametiisikud enda suhtes kuuldavalt ei tarvita ja enamasti vist teadlikult sellele ei mõtlegi), kuid karta on vastupidist — mitte uputust, vaid veenälga, inimeste ja tehaste veejanu.
• Veeprobleem on kogu maakera puudutav hügieeniprobleem selle kõige laiemas mõttes, mille lahendamise pärast valutavad südant ja võitlevad paljude erialade spetsialistid. Probleemi globaalsusele vaatamata peame konkreetse (ja tingimata radikaalse) lahenduse leidma ikkagi kohapeal. Ja mida rutem, seda parem. Seda nõuab meilt kohustus tagada inimese heaolu.
  • Harri Jänes, "Meie igapäevane vesi", Sirp ja Vasar, 14. aprill 1967, lk 2