Joolz Denby

Allikas: Vikitsitaadid
Joolz Denby, 2006.
Joolz Denby, 2018.

Joolz Denby (sündinud 9. aprillil 1955 Colchesteris Inglismaal) on Suurbritannia kirjanik, kunstnik ja tätoveerija-

Luule[muuda]

Tuul puhub täna valjult üle linna,
mis lamab küürakil järsukaldalises orus.
Õhk on täis puhta kivi
ja tolmuse purpurse kanarbiku lõhna, mis voogab
üle kauge silmapiiri nagu mahapillatud sall.
Kui peatun ja kuulatan, võin peaaegu kuulda,
nõrgalt, nagu muistsest ajast pärit laulu luitunud lõnga,
rebaste hüüdu, kes tantsivad
nõmmede varjus, ja pistrike hägusat vihinat,
kes liuglevad tõusvatel õhuvooludel.
...
Ma täidan oma koti puuviljadega ja uitan edasi,
vahtides vaateaknaid, pilk kinni kangapoodidel,
mis on lõhkemiseni pungil pitsirulle ja lameekangaid,
metallilisi ja ohtlikke nagu sügav vesi,
satiini, kreppi ja polüestrit,
kaetud litrite, väärismetalli ja peeglikestega,
tembeldatud, hologrammistatud ja fototrükitud fooliumit,
kõikvõimalike mustritega kangaid:
triibulisi ja ruudulisi, võimatutest lilledest hägusaid,
karmide kalligraafiliste motiividega, mis korduvad ja korduvad,
tundmatud fraasid tundmatus keeles.
...
Kuid ma kõnnin edasi, alla orgu ja
salajasse kivimõistatusse, mis on linn.
Kõrgel mu pea kohal rulluvad lahti tuulest aetud pilved
nagu suured räbaldunud lipud, mis laksuvad läbi sinise taeva
nagu lendavad palved; nad keerlevad ja pöörlevad nagu aeglustatud film,
filmilikud, võimatud ja alati meiega
selles kohas, kus valitseb tohutu, taltsutamatu taevas.
...
Ja ma istun hetkeks raamatute vahele
ja mõtlen linnale, mis sirutub välja, kaugele
siit; tume ja särav, ilus ja inetu,
mahajäetud tehaste kõrgeküljelised tuultest räsitud kanjonid
rääkimas oma vaikivaid lugusid sellest, mis on olnud ja mis tuleb;
surmadest, sündidest, võitlustest ja armastusest,
selle kõige inimlikkusest, kogutust kõikjalt üle terve maailma,
ja meist kõigist, kõigest, nüüd lõpmatu öötaeva all,
poolkuu hõbedasest keerust, mis on habras kui tüdruku esimene kõrvarõngas,
nähtav isegi üle tänavalampide naatriumihelgi,
ja ma mõtlen: see on see koht, kus me elame, selles kivilabürindis,
selles põhjamaises linnas, kohutavate tähtede all, ja me kuulume siia.