Kaevur

Proosa

Üldiselt oli Kohtla-Nõmme tehas demokraatlik asutus, kus polnud vahet ülemuste ja alamate vahel. Igal ühel oli oma sõna ja õigus teha korralikult tööd. Korralik töö oli loomulikult peamine.

Meie, noored inimesed lõbutsesime koos, käisime koos ekskursioonidel, mahutasime ennast kaheksakesi külgkorviga mootorrattasse ja sõitsime Aa randa, panime pidusid ja ei mõelnud suurt elu üle järele. Mõnikord kiusasime ka üksteist. Mina kiusasin kaevureid, esialgu niisama naljaks ja igavuse peletamiseks. Nemad jälle kuulutasid mulle omalt poolt väikese salasõja. Mäletan kui kord kaevurite päeva hommikul ärgates leidsin oma ukse alt hunniku paekivi tükke. Suur austusavaldus, sest kivid tuli tassida asulasse kaevandusest ja lisaks veel kolmandale korrusele.

Ei mäleta, kes mul aitas neid kive alla tassida. Paar nädalat kestnud aktsiooni, kus kaevanduse õhtusest vahetusest tulnud poisid möödaminnes minu ukse taha tulid ja korteri uksekella nupu alla topitud tikuga kella pidevalt helisema panid, lõpetasin sellelega, et tegin laboris tuntud joodammooniumi, määrisin sellega kellanupu ja jäin ootama. Muud ei kuulnud, kui äkki keegi ehmunult jooksuga trepist alla tormas ja viimaseks see jäigi. Paistab, et mina tookord võitsin. (lk 142)

Aili Kogerman, "Noore naisinsenerina Eesti põlevkivitööstuses", rmt: Juhan Tomberg, "Inseneri elutöö Eesti põlevkivitööstuses", 2002, lk 137-146

Luule

"Omal ajal, kui kõik omadega perse läks, lasid
paljud käed rüppe. Ainult pumbatsehhi töötajad
mitte, ainult meie mitte.
Me panime siis püsti kaevurite sõltumatu ametiühingu,
võtsime vana kombinaadi kolm korpust üle
ja hakkasime seal seeni kasvatama."
"Kuidas seeni?" ei suutnud ma uskuda.
"Jah. Seeni. Tahtsime kasvatada meskaliiniga kaktust,
aga kaktus siin Donbassis ei kasva.
Tead, mis on põhiline, kui sa seeni kasvatad?
Põhiline on see, et sulle pähe hakkaks, täpselt nii,
sõber, põhiline on, et pähe hakkaks.
Meile hakkas, usu mind, ja praegugi hakkab pähe,
võib-olla
seepärast, et me oleme ikkagi proletariaadi eliit."
/---/
Donbassi seened, öö vaiksed kimäärid,
ilmudes tühjusest, kasvades välja kivisöest,
kuni südamed jäävad seisma nagu liftid öistes majades,
Donbassi seened kasvavad ja kasvavad, laskmata
kõigil pettunutel ja äpardunutel kurbusest surra,
sest, vennas, kuni me oleme koos,
on keegi, kelle jaoks seda maad läbi kaevata,
leides ta soojast sisikonnast
surma musta värvi,
elu musta värvi.

Serhi Žadan, "Donbassi seened". Tõlkinud Maarja Kangro. Rmt: "Varietee. Luuletõlkeid kaheksast keelest", Nähtamatu Ahv, 2019, lk 184–186