Kasutaja:Ehitaja/Toormaterjal

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Toormaterjal. Töötlemata ja poolikud väljakirjutused, kontrollimist vajavad leiud jms.

Hunter S. Thompson[muuda]

See sai kenasti ümber pandud ja osutus libaks. Aga kuna tegelik tsitaat on olemas ja räägib teletööstusest, siis võib selle ära parandada ja ikkagi kasutusse võtta. Vt The Generation of Swine inglise vikis.

  • Muusikatööstus on julm ja pinnapealne rahatoru, pikk plastmassist koridor, kus varastel ja sutenööridel on vaba voli ning ausad inimesed surevad nagu koerad.
  • The music business is a cruel and shallow money trench, a long plastic hallway where thieves and pimps run free, and good men die like dogs.

Väljakirjutused[muuda]

Wimberg "Eesti köökkk"[muuda]

Raamatuna[muuda]

Wimberg "Eesti köökk: lühipoeem kolme söögipausiga", Ajakirjade Kirjastus 2010.

"Sool, meie teineteist / juba hästi tunneme – / olen sinuga koos / järvetäie sousti / ära söönud” (lk 28)

"Prantsuse toidud – / seda sõnapaarigi / ei taha suu sisse võtta.” (lk 39).

Vikerkaare versioon[muuda]

lk 7
Kanasupp,
kanakoib,
kanasupp,
kanakoib,
kanasupp,
kanakoib -
sellesse ringi
jääkski.

lk 7-8
Õllel hakkas
külmkapis külm
tahtis kõhtu sooja

Õluõluõlu
   oeeh!
õluõluõluõlu
   oeeh!
õluõluõluõlu
   ---rrhhh!

lk 8
Karttulasalatist,
karttulasalatist,
karttulasalatist
üks salm juba oli,
aga kas siis sellest piisab!

Trahh -
löön pooleks!
Kumbki pool lusikaga - amps!
Nii mune pistan kinni tükki viis.

Siga - see on toitt!

lk 9
Võta karttul, noaga tsiuh-tsiuh pannile.
Õli suurest pudelist: mblks.
Nüüd natuke aega, kaas peal: zzzz...
Siis munad, vastu panni äärt: rõks, raks.
Lõpuks maitserohelist: sip, sip.
Nüüd on valmis.
Söögipalveks
hardalt sosistan:
praekarttul...

lk 10
Pelmeenid ja lihapirukad -
teie olete ühe ema kaks toredat tütart.
Teete mehe kõhu täis
ja meele rõõmsaks.

I have a dream!
Suur aurav seljanka
minu ees päikselisel laual
maikuupäeval.

lk 10-11
Sind ülistan,
              limonaad
                       Kelluke,
sinu kiittuseks
                riime
                       nüüd sean!
Näind limpse
             ma paljusid
                      eluteel,
kuid paremat
             Sinust -
                     ei eal!

lk 11
Kui tahad teada,
mis on eesti köökk,
siis ära kuula seda,
kes kamast jahub
või mulgikapsast
või hapust taarist.
Mine minu vanaema juurde
või mine minu ema juurde,
vaatta, mis ta seal säristab.

lk 12
hommikune
kuum kohvilonks
külmunud kehas
imelise hooga
tulvab allapoole
"Kevad! Kevad!"
kostab kõikjalt

Aleksandrikookk.
Napoleonikookk.
Olen kahe keisri
alam korraga.

Ja siga ütles: "See on minu liha - sööge."
Ja siga ütles: "See on minu veri - pange verivorsti sisse."
Seda sõnumit kummardan-kuulutan.

lk 12-13
Sool, meie teineteist
juba hästi tunneme –
olen sinuga koos
järvetäie sousti
ära söönud


lk 13
Kaks kappi peavad majas olema:
raamatukapp ja külmkapp!

Oi see kohv on hea!
Oi see kohv on hea!
Oi see kohv on hea!
A luristades parem!

Karl Martin Sinijärv, "Krümitor"[muuda]

"Silm ja kulm":

"Kui see peab olema spargel, siis küll kõige puisemat sorti,” ütles Fridolf.
Üsna täpselt tabas eesti köögi põhitõdesid too va rootsi madrus.

Eestikeel! Seda me kohe maha ei müü, ega keegi pole tahtnud kaa, teie
ju kaa ei taha, eksju, muidu me kohe õpetaks, a teeme parem lihapalle.

"Karupoeg Puhh"[muuda]

Pirukas, pirukas, pirukas hea.
Peal pole kärbest, kuid kärbsel on pea.
Mõistatan ära, kui teie ei tea -
pirukas, pirukas, pirukas hea.

Mart Kivastik "Tädi Eva koogid"[muuda]

Mart Kivastik "Tädi Eva koogid" Looming 12/2005

lk 1786 Kookidest kirjutamine, nende kirjeldamine ja kujutamine nende söömise asemel on sama mannetu kui muusikast rääkimine ilma seda kuulmata. See on nagu lend kujutlustes või suudlus ilma armastuseta, käeviibe pilvede poole, millel pole lootuski taevani küündida.

lk 1789 Tegelikult peetakse ju lihapirukaid üsna tavaliseks söögiks, millest pole koguni mõtet rääkida, kuigi näiteks magustoidud sobivad kõneaineks küll. Ei teagi, kas see on ikka õige? Kui nii võtta, siis kes ei mäletaks legendaarseid kuuekümne kaheksanda aasta pirukaid ja kas või seitsmekümne viiendal või isegi mõnel korral kaheksakümnendate lõpus küpsetatuid. Need jäid kõigile meelde, ja nagu öeldud, kuuekümne kaheksanda aasta pirukatest tuli suisa müüt. Aga! Legend või mitte, peaasi, et need olid head pirukad. Pirukatega on ju nii, et pane nad kotti ja võta rongisõidule isegi siiasamasse Elva järve äärde — ja oled vaevu Peedul, kui need pirukad on juba külmad ja halvad, hangunud ja maitsetud, mille peale ei saa isegi pahandada, sest pirukad ei pea lihtsalt kotis vastu! Ja tädi Eva omad? Ainuke vahe ongi selles, et tädi Eva omadega on sõidetud Moskvasse — ja alles tagasiteel enne Tartut võite võtta viimase neist, mis on teinud pagasis raske reisi läbi metroode ja suurlinna kaubamajade ning saanud vintsutada mis kole, ja ta maitseb, justkui oleks ta äsja ahjust tulnud! Tädi Eva andis neile pirukatele igavese elu!

lk 1790 Tädi Eva pannkoogid kreegimoosiga on liiga head selleks, et neist rääkida. Ainsaks vabanduseks on tõik, et suuremal osal lugejatest puudub igasugune võimalus neid süüa, ja seetõttu püüab mu lugu võimalust mööda seda lünka korvata. Lõppude lõpuks ei jõua ju tädi Eva tervet maailma ära toita. (Kui see võimalik oleks, oleksime ehk pisut paremad.)

Mari Vallisoo "Tähestik"[muuda]

Mari Vallisoo "Tähestik. H" Looming 12/2005, lk 1796

Sa soome-ugri sugu —
mu rindu rõhud sa!
Mis mul mu rinnust lugu.
Kuid soome-ugrist — jaa!
Nad vennad elustugu!
Nii olgu.
Nõnda ka.

L
lk 1798

Tahaks Leiba teha
mina linnanaine
Kust saaks aganaid
Supermarket pakub —
puhas helevalge
nisujahu vaid

Mats Traat "Kolumn"[muuda]

Mats Traat "Kolumn" Looming 12/2005, lk 1805

Sebastianus Brant, humanist, uitab
üleujutatud linnas, kubemeni vees,
otsib laeva, millega päästa narre.

Arvo Valton ""Esivanemad I. Iiri munk"[muuda]

Arvo Valton, luuletus "Esivanemad I. Iiri munk" Looming 12/2005, lk 1766

Lihtsaid külatüdrukuid pole olemas. On küll mutsakaid, kuid nemadki
pole lihtsad.
Nad on ehk keerulisemadki kui tavalised ja toimekad

Dimitri Demjanov[muuda]

Minu absoluutne lemmik on tomat, ehedas mullas kasvatatud vana kooli talutomat, mida saab juuli lõpus või ka augusti alguses. Selle vilja lõhn ning vastmurtud varre pektiiniaroom on võrratud! Heas tomatis on kõige enam umami maitset... Tomat tõstab ka teiste juurikate maitset mis iganes roa valmistamisel.

Väikeses riigis on alati lihtsam korda pidada kui suures.

Meie oma värvid, lõhnad ja maitsed – need maitsed peavad olema omavahel kombinatsioonis. Mitte nii, et paneme viie kontinendi asjad samale taldrikule. Kokal, kes niimoodi teeb, ei ole oma suhtumist ega oma käekirja.

Ma arvan, et vaja on koostada Eesti maitse DNA. Moodne Eesti köök ja maitse ootab defineerimist, siis saame vastused ka meie köögi olemusele. Sellise asja kujundamine nõuab aega ja süsteemset lähenemist. Veel on vaja saavutada julgus serveerida külalistele selliseid asju, mida me ise armastame ja mida oskame õigesti teha, ning nii, et me oleme uhked selle üle, mida teha ja serveerida oskame.

Kunsti ei ole kunagi palju, ka ehedat toidukunsti. Ärgem unustagem, et see kõik on ikkagi käsitöö – suur osa toidust, mida restoranides pakutakse, on käsitsi valmistatud.

Välisriikides, kus on Eesti saatkonnad, pakutakse vabariigi aastapäeva puhul alalõpmatult kiluleiba. Ka selles on oma võlu, aga nüüd võiks natuke detailsemaks minna – kas see on sügisene kilu või kevadine kilu, mis on kilu all, mis on munakollase all ja milline leib see on. Leiba on meil ka 400 eri sorti, ühed tulevad, teised lähevad. Peaks kindlaks tegema, millise leivaga on kilu kõige parem – nii et see oleks sajaprotsendiliselt Eesti oma, et oleks meile tuttav maitse.

Arvan, et igas peres on oma maitse järgi tehtud toit parim, muidu restoranid ei kiratseks.

Jaan Martinson[muuda]

Traditsiooniline Eesti toidulaud on kaetud naabritel või endistel valitsejatelt näpatud roogadega. No ei ole seaprael ja hapukapsal Maarjamaaga midagi ühist, küll aga Saksamaaga. Keeruline oleks vaielda ka teemal, kas kilu keedekartuliga hakati esmalt valmistama siin, Soomes või Rootsis. Samas rütmis võiks läbi võtta kõik meie söögid ja väga vähestele hakkaks konks taha.

Märt Avandi eesti keelest[muuda]

Eesti keel on üks ilusamaid keeli maailmas ja seda ka paljude teiste, mitte ainult meie endi, eestlaste, arvates. Et meie keel kõlaks kaunilt ka saja ja mitmesaja aasta pärast, tuleb seda hoida armastuse ja austusega, suhtuda respektiga keele reeglitesse ja grammatikasse.
- Märt Avandi

Veel Eesti köögist[muuda]

  • Tänapäevane eesti köök ja lauakombed on põhiliselt iseseisvusajal väljakujunenu tulemus.
    • Lauri Vahtre. "Eesti kultuuri ajalugu: lühiülevaade". Jaan Tõnissoni Instituudi Kirjastus, 1993, lk 145

18. sajandil on Eestisse koduõpetajaks tulnud sakslane Petri kirjeldanud eestlaste toitu järgmiselt (Kersna et al. 2004: 9): "Suvel piim ja või, piim tavaliselt hapupiima või kohupiima näol. Talvel hapud kapsad, naerid, porgandid, tangusupp ja supid, milles ujuvad verest tehtud klimbid, soolaheeringad ja teised kalad, eriti silgud. Kaunviljadest söövad herneid, ube, läätsi. Peatoiduks on aga rukkileib, rammus, kosutav, toitev ja tervislik. Selline leib ja veel piima või õlut sinna juurde moodustab tihti söögikorra. Armastavad soolatud või kuivatatud kala, mida küpsetatakse tulel, aga armastatakse ka värsket kala. Kala tagavarad on mitmeks kuuks. Täiendust leitakse metsast ulukite, lindude, marjade ja seente näol." Kersna, A., Rekkor, S., Piiri, R., Aarma, D., Aavik, Õ., Luigas, I., Vendla, E., Rego, I. 2004. Eesti rahvusköök. Tallinn: Maalehe Raamat.

Järgnevalt on toodud Eesti Vabariigi algusaastatest lühike Tallinna restoranide iseloomustus (Hovi 2003): "Tallinna restoranidele olid iseloomulikud aastaaegadega seotud rahvuslikud road ja see joon jätkus kogu sõjadevahelise aja. 1930. aastate lõpupoole renoveeriti paljud restoranid ja hotellid ning asutati uusi luksusrestorane ja kohvikuid. Seda võimaldas majanduslik tõus. Tallinnas avati ka mitmeid öörestorane, mis olid avatud hommikul kella 06.00ni." Hovi, K. 2003. Kuld Lõwi ja Kultase ajal. Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918-1940. Tallinn: Varrak.

Näide turistide toitlustusest Nõukogude Eestis hotellis Viru (Nupponen 2007): "Turist saabus pelglikult nagu õpilane koolisööklasse ja suundus rühmajuhi viipe järgi omasid otsima. Kõik lauad olid reserveeritud gruppidele ja grupis reisijatel tasus söögiaegadest kinni pidada, kui süüa taheti. Kaetud hommikusöögilauas pakuti teed, leiba, keedetud muna ja vorsti. Salatit asendas petersellinutt ja konservid, värskeid puuvilju ei olnud. Lõuna ajal ei tasunud pirtsutada. Lauda toodi seda, mis gruppidele oli tellitud: supp, kana- või seapraad ja magustoit. Toit oli soomlase jaoks rasvane ja soolane, aga kahtlemata parim, mis nendes oludes saada oli. Restoranis tegutses ka rahvusroogade saal, mille ajalugu jäi küll üürikeseks. Ilmselt olid suure saali toidud turistide meelest piisavalt rahvuslikud ja eksootilised. Verivorsti, hapukapsa ja rukkileiva järele suurt nõudlust ei olnud." Nupponen, S. 2007. Viru hotell ja tema aeg. Tallinn: Eesti Ekspressi kirjastus.

"Toit ei tähenda ainult kõhtu ega paita maitsemeeli, vaid moodustab olulise osa meie kultuurist ja rahvuslikust minapildist. Kokakunst on riigi sümboolseks visiitkaardiks ning kokad suursaadikuteks, kes esindavad oma riiki. Toit on ja jääb üheks omapäraks, mille kaudu avaneb võimalus maailmale tutvustada kohalikke traditsioone, väärtusi ja oskusi ning kodumaist toorainet." Dimitri Demjanov, Eesti Kulinaaria Instituut, 2012 http://www.kulinaaria.ee/akadeemikud/dmitri-demjanov

kursus "Eestis turistina toiduelamuse otsingul". Ainekava: Turismi- ja hotelliettevõtlus. Õppeaine: Eesti turismigeograafia. Tiina Tamm, Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, 2013, https://sisu.ut.ee/toiduelamus/avaleht

"Asum", "Asum ja impeerium"[muuda]

  • [Hari Seldon:] Auahned mehed ei hakka ootama ja südametunnistuseta mehed ei pea enam piiri.

25

  • [Salvor Hardin:] Minul kui Terminus City linnapeal on just täpselt nii palju võimu, et võin oma nina nuusata ja võib-olla ka aevastada, kui teie annate oma allkirja korraldusele, mis mulle selleks loa annab.

30-31

  • Istudes laua otsas, juurdles Hardin laisalt selle kallal, mis tegi teadlastest nii viletsad administraatorid. See võis olla lihtsalt tingitud sellest, et nad olid liiga harjunud paindumatute faktidega ja liialt harjumatud painutatavate inimestega.

38

  • [Pirenne:] Me oleme teadlased.
[Hardin:] Kas te ikka olete? See on ilus hallutsinatsioon, kas pole? Teie punt siin on ideaalne näide sellest, mis terve Galaktikaga on valesti juba tuhandeid aastaid. Mis teadus see on, mille nimel te siin pärapõrgus sajandeid kükitate, klassifitseerides möödunud aastatuhandete teadlaste tööd? Kas te olete kunagi mõelnud edasipürgimisest, nende teadmiste avaradamisest ja selle alusel millegi parem loomisest? Ei! Te olete lausa õnnelikud oma stagnatsioonis.

41

  • Hardin: Vägivald on asjatundmatule viimane väljapääs.

50

  • Hardin: Tasub olla silmanähtavalt mõistetav, eriti, kui teid peetakse kavalaks.

67

  • Kuid õukondlased ei vea kihla kuninga osavuse peale. On olemas surmatoov oht võita.

73

  • [Hardin:] Tuleneelaja peab tuld neelama, isegi kui tal tuleb seda ise sütitada. Ja sina, Lee, pead muretsema, isegi kui sul tuleks ennast tappa, et leiutada midagi, mis sind muretsema paneks.

99

  • [Hardin:] Ärge kunagi laske end oma moraalikoodeksist segada, kui teete seda, mida peate õigeks!

101

  • [Limmar Ponyets:] Sellises vagas mehes nagu tema, peitub midagi. Ta lõikab rõõmsa meelega sul kõri läbi, kui see on talle kasulik, kuid ta kõhkleb ohustamast sinu mittemateriaalse ja problemaatilise hinge heaolu.

106

  • [Limmar Ponyets:] Roos võib kasvada mudast, teie kõrgeausus. Oma tehinguis naabritega ostate te kõikvõimalikke materjale pärimata, kust nad seda hangivad, kas tavalisest õigeusklikust masinast, mida on õnnistanud teie lahked esivanemad, või mõnest kosmoses sündinud värdjast. Lõpuks ei paku ma teile masinat. Ma pakun kulda. ... Ja kindlasti, kui kuld oleks kurjast, siis oleks kurjus sunnitud lahkuma, kui seda metalli kasutatakse nii vagadel eesmärkidel.

111

  • [Pherl:] Kuid mis siis, kui kuld osutub ebapuhtaks?
[Limmar Ponyets:] Kui hinnang puhtuse kohta sõltub neist, kes on enim huvitatud, et see oleks ehe?

112

  • [Hardin:] Edu saavutamiseks ei piisa plaanide tegemisest, tuleb osata ka improviseerida.

125

133


143

  • Mineviku hiilgus on vilets toidus.

144

  • Mida te nõuate tasuks

...

  • Ainult kasumiga.

155

  • [Hardin:] Annihilaator...
  • Mõnikord on eelarvamus seadusest kõrgemal.

157

"Asum ja impeerium"[muuda]

  • Psühhoajalugu...

3

9

21

"Piiririik"[muuda]

Emil Tode "Piiririik"

2. Niisiis: päikese järel käies tulin ma „sealt ülevalt Põhjast” nagu siin öeldakse. Ma olen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui tihatakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule; ja kui ta kevadel sealt välja tuuakse, õue tuulduma, siis on tal valgete kartuliidude mürgine lõhn; seda lõhna on täis terve õu kuni metsani välja.

Metsani! Sest õue tagant algab tingimata mets, pime ja külm, kust lapsed maikuises vitamiininäljas otsivad jänesekapsaid, väikeseid tulihapusid lehekesi. Nad ahmivad neid suure suuga ja nende silmad hiilgavad kuuskede hämaruses nagu metsloomade silmad.

Kui inimene tunneb, et surmatund ligi on, siis veab ta ennast viimase jõuga metsa ja heidab kõva kuusejuurika peale pikali. Nendes kohtades ei kasva isegi sammalt, vaid maapind on kaetud pruunide okastega, mis säilitavad suve läbi enda all talve jäähinguse ja väga pikkamööda kõdunedes eritavad kibedat külma surmalõhna. Räägitakse, et inimese hing muutub seal üheks selliseks pisikeseks linnuks, kelle nimi on pöialpoiss ja kes imepeene häälega alati tsiitsitab kuuskedes, aga keda kunagi näha pole. Mis kehast saab, sellest ei räägita. Mis sest rambast enam! Küllap metsloomad tassivad luud-kondid laiali. Need, kes veel elust kinni hoiavad, sinna tihnikusse oma jalga ei tõsta, neile on hing veel armas! Nemad kratsivad kõva maakamarat, küüned pahupidi. See on kas liivane või savine, kas liiga kuiv või liiga märg, ja sügiseks loovutab ta vastu tahtmist ja kitsist käest neile natuke rukist, kartulit ja lehmaheina, millest peab jaguma ületalve, päikese vaevalise tagasitulekuni.

Kahest küljest piirab maad madal kivine meri, millele talveks lüüakse kaas peale nagu hapukapsapütile ja mille ududes keerutavad majakad oma valgusvihkusid, kuid laevad purjetavad siiski hukku, suutmata vastu panna surmakiusatusele, mis sealmail on suur, et sa teaksid.

Ja kolmandast küljest suleb väljapääsu latakas järv, kust suured punase habemega kalurid püüavad imepisikesi hõbedasi kalu, hankides sel viisil endale peatoidust.

Ja neljandasse külge, päikese külge (sealtkaudu ma põgenesingi) jääb ridamisi vaeseid ja pimedaid riike, kes nutavad võimetult taga oma surnultsündinud ajalugu. „Jumal kõrgel, keiser kaugel,” just nii öeldakse sealmail, on alati öeldud ja öeldakse seni, kuni ütlejaid on, sest Jumala sõna on sinnamaile jõudnud ikka vaid armetu pominana, vaeselapse silmaveena, mis sügisel uhub maad sedavõrd, et teed muutuvad läbipääsmatuks porimülkaks. Ja keisri käsk pole iial toonud muud kui häda ja nekrutiksvõtmist.

...

Ainsad transtsendentsuse kandjad selle linna öödes on trammid, heledasti valgustatud pooltühjad trammivagunid, mis hõljuvad läbi pimeduse või nukra hämariku, kurvides õõtsudes ja lõhestades ööõhku oma rataste kaebliku kriginaga.

Kalle Käsper "Eestlased"[muuda]

1. Ma kardan eestlasi, nagu ikka kardetakse kõike võõrast ja seletamatut. Minu elu on küll möödunud nende keskel, kuid neid mõistma ma pole õppinud. Ma ei tea, mida nad tunnevad ja kas nad üldse midagi tunnevad. Nende reageeringud pole loomulikud, nad ei käitu nagu teised. Kui ma sõidan Itaaliasse või Saksamaale, valdab mind kohe meeldiv kergus, justkui oleksin saabunud koju. Hirm kaob — nüüd ma mõistan, kes mind ümbritsevad, taipan tegude ajendeid, aiman soove. Nad on tavalised inimesed, muretsevad oma sissetuleku pärast, kuid ühtlasi püüavad endast head muljet jätta — naeratavad, küsivad tühja-tähja. Ma tean, et nende huvi pole sügav, kuid võrreldes eestlaste ükskõiksusega pole sedagi vähe. Kui nad endasse tõmbuvad, loen ma nägudelt, millest nad mõtlevad. Kodust, abikaasast, lastest, armukesest, jalgpallist. Need on kõik normaalsed, inimlikud mõtted, ma saan neist aru, ja mulle näib, et nemadki hoomavad, mida tunnen mina. Eestis see mõistmine kaob, ma vaatan inimesele otsa ega taipa, mis tema sisemuses toimub. Mingi imelik vari lebab eestlase näol, otsekui zalusii (itaallased kutsuvad seda la persiana). Mõnikord ta paotab pisut seda kardinat, kuid tõesti pisut, täpselt nii palju, et ise kiiresti midagi vaadata, ennast seejuures näitamata. Kuid ka siis, kui ta vaatab, pole mul tunnet, et ta näeb. See on mingi muu pilk, otsekui videokaamera, ei soe ega külm, vaid neutraalne. Jalgpallikohtuniku pilk. Kohe ta vilistab.

2. Oli aeg, kui ma alustasin kirju sõnaga “lugupeetud” või “austatud”, või kui tundsin adressaati paremini, “armas” või “kallis”. Nüüd olen sellest loobunud — sest minu poole pöörduvad kõik hoopis teisiti, kas “hea” või — tavaliselt — lihtsalt “tere”. Miks mulle ei kirjutata “lugupeetud”, kas kaasmaalased püüavad nii vältida silmakirjalikkust, sest tegelikult mind ei austa? Kätt südamele pannes, mina ei austa neid ka. Mul ei ole neid millegi eest austada. Kuidas ma saan lugupidavalt suhtuda kellessegi, sageli endast nooremasse, kes minusse nii ei suhtu? Pean kirjavahetust kahe itaalia ooperidiivaga, üks pöördub minu poole “carissimo signore” ja teine “gentile signore”, loomulikult vastan mina neile samas vaimus, ma ei saakski teisiti, see on mul veres ja ma pidin endaga palju võitlema, et kaasmaalastega suhtlemisel sellest vabaneda. Vähehaaval õppisin alustama kirju nagu kõik: “Tere”. See on meeldiv, sest ei kohusta millekski. “Tere” võib öelda igaühele, ka sellele, keda südames põlgad. Ja siiski, iga kord, kui ma trükin arvutisse sõna “tere”, tunnen, kuidas miski minus murdub. Ma olen pärit teisest maailmast, sellisest, kus kõik austasid üksteist, või vähemalt teesklesid austust, mis on peaaegu üks ja sama. Alustades kirja sõnaga “tere”, ma tegelikult reedan end; veel veidi, ja ma ka ise ei austa ennast enam. Võib-olla ma sellepärast peangi kirjavahetust ooperidiivadega, et mitte unustada, kui suurepärane tunne see on — austada kedagi, kes austab ka sind.

4. Eestlased ütlevad, neid ühendavat eeskätt keel. Ma ei suuda seda mõista, sest minu kogemus näitab, et ma räägin ja kirjutan küll eesti keeles, kuid ometi ei saada minust aru. Ja ka mina ei mõista harilikult, mida räägivad ja kirjutavad teised: sõnad ühekaupa on küll tuttavad, aga mõte jääb saladuseks. Nii et minu arust keel küll ei ühenda, vastupidi, ta pigem lahutab. Kui need, kellega ma vestlen, loobuksid kõnest ning püüaksid ennast arusaadavaks teha kuidagi teisiti, näiteks žestide kaudu, taipaksin paremini, mis neil südamel on. Kuid on ka niisuguseid inimesi, kellest ma ei saaks aru isegi siis, kui näeksin nende aju sisse; näiteks kohtutäiturid. Kuidas võis juhtuda, et nad valisid sellise elukutse? Mida nad tunnevad, kui lähevad kellegi juurde koju ja tõstavad ta sealt välja pelgalt mõne väikese võla pärast? Ma ei mõista neid, ja ma ei mõista, kellele võis pähe tulla mõte sellised olevused üldse ühiskonda sigitada? Kui kohtutäiturid on eestlased, siis mina küll eestlane olla ei taha.

5. Kõige rohkem armastavad eestlased oma riiki — palju rohkem kui naist ja meest, rohkem kui vanemaid, vendi-õdesid ning lapsi, isegi rohkem kui koera või kassi. Miks see nii on, ma ei tea, riik on ju, Nietzsche sõnu kasutades, kõige külmem koletis, ja ometi nad armastavad teda, armastavad jäägitult, totaalselt, nagu jalgpallifanaatikud oma meeskonda. Ühekaupa suheldes, nagu ütlesin, meenutavad eestlased arbiitrit, seevastu riiki nad erapooletult võtta ei suuda. Riik pole nende jaoks isegi mitte laps, kellesse isa suhtub rangelt, ema aga külvab üle ahviarmastusega, ei, eestlase jaoks on riik pigem saatuslik naine, umbes nagu Nastasja Filippovna Rogožini jaoks. See on ehtne kirearmastus, mida eestlane oma riigi vastu tunneb, ja loomulikult ihkab ta, et ka riik teda armastaks. Kuid mis armastust võib oodata koletiselt? Nii pole võimatu, et eestlased, vastuarmastust leidmata, lõpuks tapavad oma kireobjekti, nagu korra on juba juhtunud.

Elo Viiding "Eestisse! (naisluuletaja kiri kaugelt)"[muuda]

Elo Viiding “Eestisse! (naisluuletaja kiri kaugelt)”

Sooviksin kõigest südamest pühkida tolmu jalge alt ja kolida Eestisse! Seal võiksin väärikalt
vananeda. Eestis peetakse minust lugu, meeskirjanikud ei sõimaks mind sootunnuste alusel.
Meil siin kirjutavad arstid Päevalehes, et viis, kuidas osa naissoost olendeid elab, on kuritegelik.
Eestis mind austataks vanatüdrukunagi, kuulataks lõpuni kodutuna.
Meil pannakse e-ainete söömise eest vangi, neil on jõululaual vanade eestlaste maiustused. Meil
võrreldakse õpetajat parasiidi ja molluskiga, Eestis jagatakse neile elutööpreemiaid!
Alati, kui ma Eestile mõtlen, meenuvad mulle need jõledad jaaniõhtud mu oma kodumaalt, kus
tehakse rannale õllepurkidest lõke. Eestis on vahvad tasuta laulupeod, kus inimesed nutavad
avalikult, meil selle asemel pereteraapia – oma tunnete väljendamise eest tuleb maksta
hirmkõrget hinda.
Kui ma Eestisse sõidan, võtan kaasa oma looma hinge ja rauga hinge ja naise hinge ja taime
hinge ja lapse hinge. Seal neid ei haavata.
Kuskil peab olema maapealne paradiis, Eesti peab kusagil olemas olema.

Contra "Väike eesti räim"[muuda]

kuigi olen väike räim
täidan eesti paadid
enda pärast pole shame
kuulge eurotaadid

kas te'i tea et väike räim
suudab nii palju kanda
ja endast teistele anda
laulu teel

  • Tuleks kommenteerida intertekstuaalset osundust.

Mihkel Mutt "Millest mõtleb elevant"[muuda]

Mihkel Mutt "Millest mõtleb elevant" Postimees, 22. mai 2013

  • Kes poleks kuulnud anekdooti elevandi puuri ees seisvast eestlasest! Kui kõrval seisvad venelane, prantslane, ameeriklane jt mõtlevad normaalseid mõtteid (kui palju elevandist šnitslit saaks, kuidas elevant paaritub jne), siis eestlane mõtleb, mida elevant temast mõtleb.
  • Kui me teaksime, kui – heas mõttes – vähe teised (ka elevant) meie vastu huvi tunnevad, ei muretseks me nii palju. Samas oleks sellest kahju, sest endaga tegelemine , isegi enda kallal urgitsemine on väikerahva puhul üks võimalusi oma eksistentsi pikendada. Niikaua kui kiheleb, ollakse olemas. Nii et elevandiga on ebamugav, ilma elevandita – võib-olla hääletu hääbumine elutublide inimesetükkidena.

Maarja Kangro "Kas Eestis"[muuda]

mingi vend küsis, kas eestis
juuakse viina
ma lõin ta maha, raisk
mingi vend küsis, kas eestis
kirjutatakse kirillitsas
ma lõin ta maha, raisk
...

pesin käed puhtaks, kreemitasin
ja tegin klaasikese punast veini, barolot, nagu teie, mu rahvuskaaslased
naeratasin pingevabalt ja malbelt nagu teie

aga nüüd ma tulen,
ja kui te peaksite viina jooma
ja mitte naeratama, raisk!
oi raisk!

Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni"[muuda]

Eesti asi on sega-asi. Nii saan aru alles nüüd. Siit on palju rahvusi läbi käinud ja palju on paigale jäänud. Maa ja keel teevad eestlaseks, ei veri, ei asi, ei vara, ei au. Eestlasel pole au veel õieti olemas. Au ei käigi rahvuste järgi. Mingit erilist ja teistest erinevat au ei saa eestlastel ega mis tahes teisel rahvusel olla. Inimesest algab ja inimesega lõpeb kõik.

  • Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni", lk 94


Rein Veidemann "Minu inimestest"[muuda]

Küllap mäletame, kuidas meid puudutas 2006. aastal Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel muusik Chalice’i (alias Jarek Kasari) “Minu inimesed”. Oleme koos seda laulnud aasta hiljem üldlaulupeolgi. Aga see ei tohiks ju jääda ainult lauluks. Sest kõik siin Eestis algab ja lõpebki inimestega, o m a inimestega.

Rein Veidemann. Postimees, 19. juuni 2012

Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused"[muuda]

Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed"

Esimene peatükk: EESTI VABARIIK

Enne seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa ära jagasid ning meile ora ihusse pistsid, õitses Maarjamaal õnn. Oli Eesti Vabariik.

Paljuke aga on alles neid, kes tol ajal elasid ja kellel meeles need hõbedased ning kuldsed päevad, mil iga ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad. Sellepärast jutustangi ma paari sõnaga tolleaegsest elust.

See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid. Alles vene sõduri kirsa sulges nende väetikeste suu. ... Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. Ning mitte ainult. Mäletan kord, kuidas Tallinnas Harju tänaval astus mu ligi keegi mees, võttis kingad jalast ning ulatas need mulle.

"Mis te nüüd!" hüüatasin ma.
"Võtke, võtke," vastas mees. "Tee meeldite mulle. Teil on nii lahke ilme." Tänasin liigutatult ja vahetasin vanad kingad uute vastu. See episood näitab kujukalt, millised olid Eesti Vabariigi päevil suhted isegi võhivõõraste inimeste vahel.

Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees, ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas.

Mõnikord ratsutas Pätsi juurde sisse ka kindral Laidoner. Siis eraldusid nad kahekesi kuskile nurka ja pidasid nõu, kuidas vapsidest jagu saada. Ei põlatud ka külaliste arvamust küsida. Arupidamine käis suure hoo ja tulisusega ning lõppes viimaks alati sellega, et vapside juht Artur Sirk, pea ees, aknast alla visati.

Vahel sõitis Tshaikaga Tartust Tallinna kolmas Eesti Vabariigi suurmees Jaan Tõnisson. Ta oli väga lõbus sell, koguni väike viinanina. Kui ta napsis oli, jagas ta tänavail kõigile shokolaadi. Kuna Tõnisson Tartus elas, oli ta väga tark ning oskas isegi liblikate keelt. Vabal ajal oli Tõnisson ametis postimehena. ... Mäletan oma õnnist isa. Juba esimese jaanuari ööl hakkas ta tööga pihta ja rügas hommikuni. Öösel kuulen - isa vähkreb voodis.

"Mis sa teed, taat?" küsisin.

"Näe, himu on tööd teha! Ei jõua kevadet oodata, lähen, panen kohe kartulid maha," vastas taat. Nii oli igal öösel, ja juba kuuendaks jaanuariks olid isal kõik aasta tööd tehtud ning ta läks uue jõulupuu järele.

Tööd tehti ka mujal, isegi kultuuripõllul. Kõige usinamad olid Tammsaare, Andres ja Pearu. Karl August Hindrey ütles mulle kord naljatades, et kui need kolm juba kultuuri tegema hakkavad, ei siis teised järele jõua. Karl August Hindrey ise tegi samuti väga palju tööd. Tema vanaisa oli Peeter Suure moorlane.

Nii olid lood Eesti Vabariigis. Päevade ja ööde kaupa murtav töö muutis meie riigi jõukaks ning me võisime endale lubada nii mõndagi. Ja mitte ainult endale - ka vähemusrahvustele oli Eestis antud vabad käed. Kui ikka mõni mustlane soovis hobust varastada, ei pannud seda keegi pahaks. Kui tartlane sõi toorest koera, ei kutsunud keegi politseid. Seda sellpärast, et kõigil rahvakildudel oli Eesti Vabariigis kultuuriautonoomia. ...

"fs – kes ta on ja kust ta tuleb"[muuda]

fs "fs – kes ta on ja kust ta tuleb"

...
mis on Lasnamäe?
see on meie pealinna
idapoolne elurajoon
seal on hallid majad
viiekordsed ja yheksakordsed
mõned on veel kõrgemad
on ka supermarketeid
ja palju koerasitta
et Lasnamäele jõuda
tuleb sõita mööda sirget
paekivipanka puuritud teed
kahel pool bussiaknad
hall kivimassiiv
suurem osa elanikest
Lasnamäel polegi eestlased
kui see ytleb midagi
mina näiteks ei tea
mis rahvusest lapsed
mängisid õhtuti põrandal
raudteeäärses majas
mu eelmise kodu vastas
trellidega akende taga
millel polnud kardinaid ees

kes need eestlased üldse on?
see on väike rahvas
kirglik nagu itaallased
aga sissepoole
väljast see ei paista
tunded nagu tuleleegid
pöletavad sisikonda
lauldakse ainult siis
kui ollakse karjas koos
või juba nõnda purjus
et keegi enam viisi ei pea
ja see on mõistagi hirmus
mine parem loomaaeda
kuula hyääne ja hunte
nemad on kindlalt puuris
meil on yle hulga aja
suurem vabadus
kes teab kui kauaks

siis kui eestlane armub
kõik läheb seespool sassi
heal juhul päästab
tavaline depressioon
juuakse palju viina
mõnikord piiritust
tehakse enesetappe
mõni poob ennast yles
teine lõigub veene
need jäävad tihti ellu
yks ei jäänud
vedas
aga tema oligi erand
legend juba eluajal
kui on raha ja relvaluba
siis võib osta pyssi
yldiselt ollakse vaid
niisama omaette
loetakse raamatuid
mõni kuulab öö otsa
lauljat kes poos end yles
teine uurib lõunamaa rahva
muistset pyhakirja
kogub endasse kurjust
ja hakkab rääkima segast juttu
mõni kirjutab kompleksid yles
siis on pärast kergem
keegi teine niikuinii
seda hiljem ei loe
või kui loeb siis vaid see
kellel on omal kompleksid
piinavalt hinge peal
neid ta siis seal põeb
neid ta siis sealt loeb

meil on mõttelugu
mujalt kokku loetud
soomeugri-saksa keeles
pandud kokku ja kirja
aga ajalugu
see on lihast ja luust
verest higist soolast ja viinast
soojast saksa spermast
Siberi kylmunud mullast
ja Läänemere lainetest
kuhu langevad pommid

loomulik surm on see
kui sind ei tapeta ära
kui sa ennast ise ei tapa
kui sa ei jää auto alla
või ei juhtu muud õnnetust

mis on õnn ja mis on õnnetus
see on muidugi hämar
kumb see on kui sa synnid siia
lõikavasse kylma
põhjamaisesse pimedusse
mereäärsesse niiskusesse
hingama sisse tööstusjääke
jooma myrgist murerohtu
mis soojendab kylmunud keha
ja aitab unustada
teeb su meeldivalt lolliks
vahel sellest välja ei saagi

meie rikkus on paekivi
raske näotu ja hall

oleme visad ja töökad
kui ikka veel aru ei saanud
siis ma kordan yle
kange alkohol ja kultuur
nemad hoiavad elus
muidu me kylmuks surnuks
või läheks päris hulluks
kirglikud nagu me oleme

Chalice "Minu inimesed"[muuda]

Chalice "Minu inimesed"

mu inimesed
minu rahvas mu seltskond
mu inimesed siin seal k6ikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
yx seis siht ja suund
mu inimesed minu elu armastus
nad on mu oma inimesed
ja k6ik mis teen on neile pyhendatud

...
kui syda on suur / siis on
vahemaad v2ixed

Marjustin Eestist[muuda]

Marju Lauristin kurdab, et Eesti solidaarsus Euroopaga on talle väliselt peale surutud. “Eesti riigi ja rahva puhul on selgesti ilmnenud identiteedi piiripealsus, meie ebakindlus oma läände kuuluvuses, meie tõrges enesekesksus ja altkulmu vaade teistele rahvastele. Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi.“

  • Lauristin, M. (2005). Eesti identiteet ja Läti läbimurre. – Eesti Päevaleht, 12. märts

Feyerabend Eestist[muuda]

Karl Feyerabendi kirjeldusega aastast 1797, leiame palju sarnasusi. Feyerabend kirjutab oma Eestimaale pühendatud 40. kirjas: “Eestlane on endast ja oma rahvast väga kõrgel arvamusel; sellest siis ka uhke üleolek, millega ta kõigile teistele rahvastele enda kõrval ülalt alla vaatab. Liiga uhke, et midagi jäljendada, jääb ta karmi tõsidusega oma esiisade kommete ja tavade juurde. Meie aastasaja eestlane on ikka seesama, mis ta oli 13. ja 14. aastasajal.” (Feyerabend 2004, 33.)

  • Feyerabend, K. (2004). Kosmopoliitilised rännakud. Kiri Eestimaalt 1797. Tlk Urmas Sutrop, toim H. Niit. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.


Kontrollida[muuda]

"Baskerville'ide koer", Lenfilm[muuda]

Sir Henry Baskerville: "Watson, te kuulsite, mis see oli?!"
Dr. John H. Watson: "Soo pidavat vahel selliseid hääli tekitama."
Sir Henry Baskerville: "Doktor, see oli elusolend."
Dr. John H. Watson: "Hüüp pidavat sellist häält tegema."
Sir Henry Baskerville: "Watson, te ei usu seda ju ometigi."
Dr. John H. Watson: "Kohalikud räägivad, et nii pidi häälitsema Baskerville´de koer, kui oma järjekordset ohvrit otsib."
Allikas: Lenfilm

Täpselt nii leidsin FBst, aga on see täpne või umbkaudu mälu järgi?