Kiitus

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Proosa

• Kuulsaid inimesi, vürste ja iludusi õnnestub harva kiitusega enda poole võita; küll aga ajab igasugune laitus neid vihale.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36 2004, lk 30

• Öeldakse, et edev endakiitus haiseb; see võib nii olla, aga mis hais on võõral ja ebaõiglasel laitusel, seda seltskonna nina ei tunne.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 33/1974, lk 14

• Me oleme meelsasti valmis iseennast laitma, kuid ainult ühel tingimusel — et keegi meile takka ei kiida.
• Ole rõõmus, kui iga kiitja äratab sulle üheainsa kadestaja.
• Selle eest, et kiitus meile üldse korda ei lähe, tahame veel ekstra kiita saada.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 30 2007

• Kus puudub kriitikavabadus, seal ei saa ka kiitus olla meeldiv.
  • Pierre Augustine Caron de Beaumarchais

• Suur kiitus rikub noore ära. Kiitus hellitab ära, paneb noore nahka.
  • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil II"

• "Palju teil saada on, härra?"

"Umbes viis tuhat liivrit, monsenjöör."

"Saamata jäänud palga arvel?"

"Veerandaasta eest."

"Ühe veerandaasta eest viis tuhat liivrit!" hüüdis Fouquet, heites musketärile terava pilgu. "Tähendab, kuningas maksab teile siis kakskümmend tuhat liivrit aastas."

"Jah, monsenjöör. Kakskümmend tuhat liivrit. Kas leiate, et seda on liiga palju?"

"Mina!" hüüdis Fouquet ja naeratas kibedalt. "Kui ma tunneksin inimesi, kui ma poleks mitte kergemeelne, järjekindlusetu ja edev, vaid ettevaatlik ja kaalukas, ühesõnaga, kui ma oleksin osanud, nagu mõned teised inimesed, õigesti korraldada oma elu, siis ei saaks te mitte kakskümmend tuhat liivrit aastas, vaid sada tuhat ja te poleks mitte kuninga, vaid minu mees."

D’Artagnan punastas kergelt.

Kiituses, meelitaja hääles ja tema armastusväärses kõneviisis peitub nii magus mürk, et tugevaimagi iseloomuga inimene sellest mõnikord joobub. (lk 456-457)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk 34

Luule

Hoidu kuningat kiitmast,
ta maksab su kiituse kinni:
kuldrõnga saad ninna
ja näkku paar ärevat vinni,
kui märkad, et sõbrad
tundes su langusest leina,
sind vahivad viltu
või kohtlevad hoovilakeina.

• Kersti Merilaas, "Bellmani laulud" (1980)

Vanasõnad

• Kiitus on rumalate lõks.
• Kus kiitust, seal laitust.
• Oma kiitus haiseb.
• Parem targa kiitus kui lolli laitus.
• Võõra kiitus heliseb, oma kiitus haiseb.
• Aasta pärast kiida noorikut, nädala pärast hoost.
• Ei tohi teist enne kiita kui külimitt soola ühes ära söödud.
• Herits kiidab ennast, õige mees teist.
• Hoobelda kergem kui teha.
• Hõiska siis, kui mäele saad.
• Igamees kiidab ennast, rebane oma saba.
• Igamees kiidab oma kapsaid.
• Igamees kiidab oma, vaene kotti.
• Kaua kits kiitusega elab.
• Kelm kiidab ennast, õige mees teisi.
• Kergeid jalgu kiidetakse, laisku jalgu laidetakse.
• Kiida koerale lihasööki!
• Kiida päeva, kui magama lähed!
• Kiida õnne, kui kitsikusest pääsed!
• Kiitus on rumalate lõks.
• Kus kiitust, seal laitust.
• Ma tahan sind kiita tühjas kirikus ja kuivas kõrtsis.
• Mune enne, kaaguta siis!
• Oma kiit ikka kõige rutemini käes.
• Oma kiitus haiseb, võõra kiitus heliseb.
• Parem targa kiitus kui lolli laitus.
• Tee enne, kiida pärast!
  • Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929