Kiitus

Proosa

• Kuulsaid inimesi, vürste ja iludusi õnnestub harva kiitusega enda poole võita; küll aga ajab igasugune laitus neid vihale.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 30

• Öeldakse, et edev endakiitus haiseb; see võib nii olla, aga mis hais on võõral ja ebaõiglasel laitusel, seda seltskonna nina ei tunne.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974, lk 14

• Kus puudub kriitikavabadus, seal ei saa ka kiitus olla meeldiv.
  • Pierre Augustine Caron de Beaumarchais

• "Palju teil saada on, härra?"

"Umbes viis tuhat liivrit, monsenjöör."

"Saamata jäänud palga arvel?"

"Veerandaasta eest."

"Ühe veerandaasta eest viis tuhat liivrit!" hüüdis Fouquet, heites musketärile terava pilgu. "Tähendab, kuningas maksab teile siis kakskümmend tuhat liivrit aastas."

"Jah, monsenjöör. Kakskümmend tuhat liivrit. Kas leiate, et seda on liiga palju?"

"Mina!" hüüdis Fouquet ja naeratas kibedalt. "Kui ma tunneksin inimesi, kui ma poleks mitte kergemeelne, järjekindlusetu ja edev, vaid ettevaatlik ja kaalukas, ühesõnaga, kui ma oleksin osanud, nagu mõned teised inimesed, õigesti korraldada oma elu, siis ei saaks te mitte kakskümmend tuhat liivrit aastas, vaid sada tuhat ja te poleks mitte kuninga, vaid minu mees."

D’Artagnan punastas kergelt.

Kiituses, meelitaja hääles ja tema armastusväärses kõneviisis peitub nii magus mürk, et tugevaimagi iseloomuga inimene sellest mõnikord joobub.

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa, tlk Henno Rajandi, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk 456-457

• Me oleme meelsasti valmis iseennast laitma, kuid ainult ühel tingimusel — et keegi meile takka ei kiida. (lk 38)
• Ole rõõmus, kui iga kiitja äratab sulle üheainsa kadestaja. (lk 38)
• Selle eest, et kiitus meile üldse korda ei lähe, tahame veel ekstra kiita saada. (lk 46)
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007

• Suur kiitus rikub noore ära. Kiitus hellitab ära, paneb noore nahka.
  • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil II"

• Karin Ærø kummardus oma ringkäigul vahetevahel lauljate selja taga nende poole. Ja ütles siis väga vaikselt, nii et ainult see, kelle poole ta pöördus, seda kuulis:

- Suurepärane.

Seda kutsutakse kiituseks. Öeldakse, et see on väike heategu.

Järgmine kord, kui ta mööda läks ja parajasti laulja selja taga oli, võis tunnetada selle inimese hirmu, keda ta enne oli kiitnud. Mitte mingit suurt hirmu, kehalisest karistusest oli asi kaugel. Aga väikest, õhkõrna hirmu, mis muutus ehk täiesti selgeks ainult sellele, kes ise kunagi suurt kiita ei saanud. Kartus mitte olla niisama tubli kui viimati, hirm seekord kiitust mitte välja teenida.

Oli selge, et iga kord, kui Karin Ærø meile selja tagant lähenes, lähenes alati ka kohtumõistja.

• Peter Høeg, "Piiri peal", tlk Tiina Toomet, 2004, lk 45

Luule

Hoidu kuningat kiitmast,
ta maksab su kiituse kinni:
kuldrõnga saad ninna
ja näkku paar ärevat vinni,
kui märkad, et sõbrad
tundes su langusest leina,
sind vahivad viltu
või kohtlevad hoovilakeina.

• Kersti Merilaas, "Bellmani laulud" (1980)

Lait — see võib jätta küll paar plekki,
mis pole ehteks just su aul
Kuid kiidust hing sul kasvab pekki —
ning läbi on su lips ja laul!

• Ivan Dratš, "Lait ja kiit", tlk Harald Rajamets, rmt: "Südame kaugusel", Eesti Raamat, 1977, lk 51

Vanasõnad

• Kiitus on rumalate lõks.
• Kus kiitust, seal laitust.
• Oma kiitus haiseb.
• Parem targa kiitus kui lolli laitus.
• Võõra kiitus heliseb, oma kiitus haiseb.
• Aasta pärast kiida noorikut, nädala pärast hoost.
• Ei tohi teist enne kiita kui külimitt soola ühes ära söödud.
• Herits kiidab ennast, õige mees teist.
• Hoobelda kergem kui teha.
• Hõiska siis, kui mäele saad.
• Igamees kiidab ennast, rebane oma saba.
• Igamees kiidab oma kapsaid.
• Igamees kiidab oma, vaene kotti.
• Kaua kits kiitusega elab.
• Kelm kiidab ennast, õige mees teisi.
• Kergeid jalgu kiidetakse, laisku jalgu laidetakse.
• Kiida koerale lihasööki!
• Kiida päeva, kui magama lähed!
• Kiida õnne, kui kitsikusest pääsed!
• Kiitus on rumalate lõks.
• Kus kiitust, seal laitust.
• Ma tahan sind kiita tühjas kirikus ja kuivas kõrtsis.
• Mune enne, kaaguta siis!
• Oma kiit ikka kõige rutemini käes.
• Oma kiitus haiseb, võõra kiitus heliseb.
• Parem targa kiitus kui lolli laitus.
• Tee enne, kiida pärast!
  • Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929