Kristi Kangilaski

Kristi Kangilaski (sündinud 24. mail 1982) on Eesti kirjanik ja kunstnik.

Artiklid

Inimene on liigina huvitav impulsside sasipundar. Üks impulss on liigina säilida ja aina oma elutingimusi parandada. Teine impulss kipub ütlema: hoidu igaks juhuks kõigest, mis on uus, ja jätka sissetammutud rada pidi minemist, see on turvaline. Teise impulsi kuulamine võib tõesti luua eelduse esimese õnnestumiseks – ikka tasa ja targu! –, kuid siin loobivad meile kaikaid kodaratesse muutuvad olud. Appi tõttavad kohastumine ja kohanemine, mis on meid siin maamunal seni liigina edukana hoidnud. Keskkond muutus, teadmised muutusid – reageerigem vastavalt.
Kahtlustan, et niimoodi me puu otsast alla ja koopast välja tulimegi. Kindlasti ei olnud kõik tolleaegsed isendid selleks sugugi valmis. Rutiini muutus tundus ohtlik ja ebamugav, aga tänu taevale, et ei joondutud nende järgi, kes polnud veel valmis.
Inimkonna arengut palistab hulk ebamugavaid ja hirmutavaid muutusi. Kui orjapidamine keelustati, polnud suur hulk inimesi selleks valmis. Kui mustanahalised valgetega samasse kooli lubati, polnud kindlasti kõik inimesed selleks valmis. Samuti kirjutati palju vihaseid kirju ja koguneti meeleavaldustele, kui naistele anti luba valimistel hääletada. Jällegi, tänu taevale ei joondutud noil pöördelistel aegadel nende järgi, kes polnud veel valmis arengutega kaasa minema, vaid langetati otsus ja oodati neid kannatlikult järele.
Kui rääkida meelelahutusest, siis kindlasti oli inimesi, kes nautisid siiralt avalikke hukkamisi ja gladiaatorite võitlusi ning kes olid sügavalt pettunud, kui otsustati neist loobuda. Kindlasti olid need olnud pika ajalooga traditsioonid. Traditsioon on siiski meist vanem ja sellest loobumine võib lüüa mõra kultuurikihti.
Ka uute kunstisuundade ja meediumite kasutuselevõtt on alati tekitanud vastakaid arvamusi ja isegi pahameelt. Mõni, kes pole päris valmis aktsepteerima, et maailm on pidevas arengus ja muutumises, otsib seniajani pildilt lehma, kellele on teoses lähenetud veidi abstraktsemalt, kui talle analüüsijana mugav tundub. Kui kunstnikud oleksid end läbi aegade lasknud heidutada inimestest, kes pole veel valmis nende uut lähenemist vastu võtma, oleks valitsev kunstisuund arvatavasti ikka veel koopamaal.
Oli ju veel hiljuti traditsiooniks klubisse, kohvikusse või baari sisenedes sigaret ette panna. Paljud polnud valmis leppima sellega, kui suitsetamine avalikes siseruumides keelustati. Kindlasti on ka neid, kes seniajani seda muudatust põlgavad.
Samuti on ikka veel terve hulk inimesi, kes pole päris valmis kasutama turvavööd ka sõiduki tagaistmel, sorteerima prügi, aktsepteerima kliimamuutusi, LGBT kogukonda, taimetoitlasi... Nimekiri veniks väga pikaks. Aga nende järgi ei saa maailm joonduda.
Olen nüüdseks juba väga mitmelt poolt lugenud arvamust, et inimesed pole veel valmis ilutulestikust loobuma. See on minu arvates täiesti ootuspärane, siin pole millegi üle kohkuda. Valulikud reageeringud muutustele on meie kasutusjuhendis kirjas. Lohutada tasub end asjaoluga, et Viljandi inimesed pole oma emotsioonidega sugugi üksi. Kindlasti on ka näiteks Tartu kodanike hulgas inimesi, keda pahandas linna otsus annetada ilutulestikule kuluv raha hoopis heategevuseks
On täiesti normaalne, et osa meist ei lähe kunagi mõne uuendusega kaasa ja et on tagasilangusi, rääkimata vaidlustest. Oleks aga üsna piinlik, kui linnad ja riigid jätkaksid kangekaelselt vanal kursil, kui maailmas puhuvad juba ammu uued tuuled ning keskkond ja meie teadmised sellest on muutunud. Me naeraksime enda üle, kui end selliste stagneerunud ja tagurlike tegelastena multikas näeksime.
- Kristi Kangilaski, "Inimesed pole veel valmis", Sakala, 11. jaanuar 2022

Intervjuud

Ma mäletan seda õhtut, kui minu laps kutsus pärast terve päev väga vapper, tugev ja kaitsev olemist mind endale kaissu ja küsis, kas mina teda kaitsen, mille peale ma vastasin, et alati. [---] See on suur õnn, et saan seda Eestis elades kerge südamega lubada, sest see lubadus on suurem kui elu.
Ongi õige, kui ainus asi, millega laps võitleb, on lohed, kollid ja ülejäänud fantaasiamaailm, teades, et samal hetkel on ta kaitstud, kui ta soovib sellest mängust väljuda.
Kui emad lubavad oma last kaitsta, siis nad ei peaks olema vastamisi kolliga, kes käib nende jõust üle, see on suur õnn, kui meil ei ole jõust üle käivat pahalast, kelle eest me peame oma kalleid inimesi kaitsma.
Ma ei leia seda vabandust või põhjust, miks luua kunstnikuna juurde ängi või tuua teiste ette oma ängi.
- Kristi Kangilaski, intervjuu: Mari Klein/Ken Mürk, "Kristi Kangilaski: "Suur rüütel" on väga universaalne ja lihtne lugu", ERR, 22.02.2022

Ma olen märganud mingisugust hetke või mingi kompositsioon on tundunud huvitav ja siis ma lihtsalt maalin seda nii, nagu mul endale tore tundub. Keerates need värvid nii, nagu mulle meeldib ja kompositsiooni ka siis mugandades nii, nagu mulle tundub parem.
[Maalimisest Viljandi linnakunstniku töö kõrvalt:] Ise mõtlesin enda jaoks, et kui Kondase keskus hetkel on võtnud suuna ka autsaiderkunsti eksponeerimisele, siis kes saaks olla veel rohkem autsaider kui üks maaliv ametnik.
- Kristi Kangilaski, intervjuu: Olev Kenk, "Kondase keskuses avati Kristi Kangilaski näitus "Punamütsikesed"", ERR/ETV "Aktuaalne kaamera", 02.11.2021

"Hea tunne"

Tsitaadid väljaandest: Kristi Kangilaski, "Hea tunne", 2020.

Laur lebab voodis ega suuda kuidagi magama jääda. Peas tiirlevad aina paha tuju mõtted. Nii küll uni ei tule. Ema soovitab poisil häid mõtteid mõelda ja Laur teeb proovi. Selgub, et kahte mõtet ühtaegu mõelda ei saa. Head mõtted teevad tuju jälle heaks ning rahulikud mõtted toovad ka une. See on huvitav mäng nende mõtetega. Natuke nagu võlumine.