Mine sisu juurde

Kristi Raik

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Kristi Raik, 2020.

Kristi Raik (sündinud 17. juunil 1975) on eesti politoloog, Eesti Välispoliitika Instituudi direktor.

Artiklid

[muuda]
  • Külma sõja aegne suhteline stabiilsus põhines sellel, et USA ja Nõukogude Liidu vahel valitses teatav strateegiline tasakaal. NSVL oli status quo'd säilitada sooviv jõud, olles levitanud oma totalitaarse süsteemi pea kogu Kesk- ja Ida-Euroopasse. Status quo'd aitas näiliselt kinnistada 1975. aastal loodud OSCE (toona veel CSCE), mis legitimeeris Moskva mõjusfääri. (Ühtlasi andis Moskva CSCE-l ametliku tunnustuse Soome neutraliteedile, mis on ka peamine põhjus, miks Helsingi oli nii huvitatud tippkohtumise korraldamisest. See pidurdas Kremli püüdlusi allutada ka Soomet oma mõjusfääri.)
  • Praegu püüab lääs lagunevat maailmakorda säilitada, Venemaa lõhkuda ja Hiina vähehaaval ümber ehitada. Käib võitlus selle üle, milliseks kujuneb globaalne jõudude tasakaal lähiaastatel ja aastakümnetel ning kes määrab reeglid. Vana lagunemine ei ole veel jõudnud nii kaugele, et oleks võimalik hakata milleski uues kokku leppima.


  • Veetsin tänavu suvepuhkust nagu ikka Läänemere kallastel, Eestis, Soomes ja Rootsis. Rahulikel päikeselistel randadel tundub Ukraina sõda olevat kauge, teine reaalsus. Ometi on Venemaa kallaletung Ukrainale sügavalt raputanud Põhjala inimeste turvatunnet; sõja mõjud on ühiskondades igal sammul tajutavad. Ajalehtedest vaatavad vastu pildid Ukraina purustustest ja Putini vihast moondunud näost, Soome ja Rootsi otsivad täiendavat julgeolekut NATOst, inimesed räägivad Ukraina põgenike abistamisest ja tunnevad muret tõusvate energiahindade pärast. Teise maailmasõja ajaloolised kogemused tulevad justkui taas lähemale – meil Nõukogude okupatsiooni terror, Soomes talve- ja jätkusõda, sõjast kõrvale jäänud Rootsis vähem valuline Eesti ja Soome põgenike vastuvõtmine.
  • [S]õda Ukrainas on löönud pöördumatult katki Euroopa külma sõja järgse julgeolekukorralduse. Püüdlused siduda Venemaad ühiselt kokku lepitud reeglite ja koostööga on kolossaalselt ebaõnnestunud. Läänemere regiooni riigid on kiiresti tugevdanud oma valmisolekut uue külma sõja laadse olukorraga hakkama saada. Samas lääneriikides, kus on aastaid korrutatud, et Euroopas ei saa olla julgeolekut ilma Venemaata, on endiselt raskusi uue reaalsusega kohaneda ja koostööle suunatud mõttemallidest loobuda.
  • Üks tänase Eesti välispoliitika väljakutse on aidata kinnistada läänes hoiakut, mis aktsepteerib vastasseisu Venemaaga kui paratamatut reaalsust ning keskendub oma julgeoleku ja huvide kaitsele, mitte vastasseisu lõpetamisele. Samas tuleb kummutada süüdistusi, justkui sooviksid Balti riigid vaenulikke suhteid lääne ja Venemaa vahel. Mitmete lääneriikide soovmõtlemine koostööst ja partnerlusest Venemaaga on aastaid takistanud neid hindamast realistlikult tegelikke arenguid ning tunnistamast, et Venemaa ei ole juba aastaid huvitatud koostööst, vaid oma mõjusfääri kehtestamisest ja lääne nõrgestamisest.
  • Nüüd oleks aeg Euroopas selgelt tunnistada, et Putini Venemaaga ei ole võimalik jõuda ühise arusaamani Euroopa julgeolekuarhitektuuri asjus, mistõttu sellesuunalised diplomaatilised jõupingutused on mõttetud. Partnerluse taastamine eeldab teistsugust, oma imperialistlikest ambitsioonidest loobunud Venemaad. Kas see kunagi tõeks saab, ei ole lääne võimuses, küll aga suudab lääs neile ambitsioonidele piirid panna.
  • Lääneriikidele on omane mõtlemine, et koostöö on alati parem kui konflikt ja kui käimas on konflikt, siis tuleb see võimalikult kiiresti ära lahendada. Venemaa strateegilises mõtlemises sellist hoiakut ei ole. Külmutatud ja vajadusel taas kuumutatavad konfliktid on olnud külma sõja järgsel perioodil Venemaa jaoks oluline vahend naaberriikides oma mõju säilitamiseks. Konfliktide lahendamine Ukrainas, Moldovas ja Lõuna-Kaukaasias ei ole Venemaa jaoks eesmärk iseendas; seni teenib Venemaa huve nende jätkamine. Niikaua kui Venemaa ei suuda saavutada oma strateegilist eesmärki Ukrainas ehk Ukraina sõltumatu riikluse hävitamist, jätkab ta ühel või teisel moel sõda. Võimalikku vaherahusse tuleb seega suhtuda suure ettevaatusega, kuna vaherahu ei muudaks Venemaa eesmärke, vaid annaks talle võimaluse nende saavutamiseks uut jõudu koguda.
  • NATO ja Venemaa vahelise sõja vältimine on alliansi põhiülesanne, mida ta on aastakümneid edukalt täitnud. NATO ise Venemaad ei ründa ja omab piisavalt tugevat kaitsevõimet, et Venemaal ei oleks mingit võimalust sõda NATO vastu võita – mistõttu on ka väga vähe tõenäoline, et Venemaa NATOt ründaks.
  • Venemaa on oskuslikult kasutanud tuumarelvaga ähvardamist, et tekitada läänes hirmu. Mida rohkem lääs oma hirmu välja näitab, seda rohkem panustab Venemaa selle suurendamisele. Lääs ei tohiks lähtuda oma tegevuses irratsionaalsest hirmust, et kui me ennast ja Ukrainat edukalt kaitseme, siis Venemaa valib enesehävitusliku tuumasõja.
  • Lootus, et Venemaa käitub vähem agressiivselt, kui lääs Ukrainale vähem relvi annab, on täiesti alusetu. Venemaa tegevusest võib pigem järeldada, et kui ta on sunnitud ülekaaluka jõu ees taganema, siis ta seda teeb ja leiab selleks endale sobivad ettekäänded.
  • Ukraina jaoks soodsad diplomaatilised lahendused on võimalikud ainult siis, kui nad saavad toetuda sõjalisele jõule.
  • Eesti sõnum lääneliitlastele peab olema see, et Venemaa-ohtu tuleb võtta tõsiselt, kuid vastasseis Venemaaga ei peaks tekitama läänes mitte halvavat hirmu, vaid otsustavust ja meelekindlust, et suudame Venemaal võimust võtnud tumedatele jõududele vastu seista. Lääs sai sellega hakkama külma sõja ajal, mil Nõukogude Liit oli märksa tugevam vastane kui tänane Venemaa. Täna on rahvusvaheline keskkond mitmekesisem ja lääne globaalne mõju väiksem, kuid veelgi rohkem on nõrgenenud Venemaa kaal maailmapoliitikas.
  • Lääne, eriti USA tähelepanu nõuab üha enam Hiina kasvava mõju ohjeldamine, mida on kasutatud läänes ka ühe argumendina, miks vastasseisu Venemaaga tuleks vältida ja sõda Ukrainas kiiresti ära lõpetada. Lääne-Vene ja lääne-Hiina suhete seoseid tuleb pigem näha teisiti: kui lääs näitab end Ukrainas nõrgana, siis julgustab see Hiinat oma mõjusfääri ja mängureegleid kehtestama. Mida kõrgemat hinda peab Venemaa agressiooni eest maksma ja mida vähem edu ta sellega saavutab, seda rohkem töötab sõda Ukrainas hoiatava eeskujuna Hiina jaoks.
  • Venemaa sõda Ukraina vastu on toonud kaasa nii NATO kui ka ELi tugevnemise. Lääs on võtnud end kokku – mitte nii palju, kui me sooviksime, kuid siiski. Tähelepanuväärne on ka see, et lääne organisatsioonide ja Venemaa vahel paiknenud hall ala tõmbub koomale, kuna viimase naabrid otsivad maksimaalset kaitset Venemaa püüdluste eest oma mõjusfääri jõuga taastada. See, et Soome ja Rootsi on liitumas NATOga ning Ukraina ja Moldova on saanud ELi kandidaatriigi staatuse, näitab, et jõud tekitab vastujõudu.

Intervjuud

[muuda]
  • [Türgi ja Ungari kriitikast Soome ja Rootsi NATOga liitumise ajal:] Seda peab ütlema, et nii Soome kui Rootsi ühiskonnas on see tekitanud päris valulist debatti. Tajutakse, et Türgi ja Ungari – kaks autoritaarset riiki –, Erdogan ja Orban on suutnud tekitada teatud määral enesetsensuuri Soomes ja Rootsis. See on kindlasti ajutine. Kui Soome ja Rootsi juba saavad NATO liikmeks, siis pole seda põhjust jätkata. Aga siiski see on olnud paljudele soomlastele ja rootslastele ebamugav tähelepanek.


  • [Kaja Kallasest:] Tundub, et ta on Kesk- ja Ida-Euroopa regioonis rahvusvaheliselt praegu kõige nähtavam poliitik, kellelt küsitakse meie vaadet.
  • Kindlasti on rahvusvaheline maine ja meie riigi nähtavus meie julgeoleku jaoks oluline. Selle mõju on keeruline mõõta, aga kui näiteks Eestis peaks puhkema julgeolekukriis või Eesti sattuma rünnaku objektiks ning oleks vaja väga kiiresti meile toetust taotleda, siis sellistel suhetel – et meid teatakse ja meist hoolitakse – on abi korraldamisel kindlasti positiivne mõju.


  • Kui nad sellise sõja takistamiseks, peatamiseks ei suuda midagi teha, siis tekib küsimus, mis on üldse ÜRO funktsioon. Guterres püüdis näidata, et ta püüab teha midagi, et näidata ÜRO-d kuidagi relevantsena, aga ei õnnestunud.
  • Kui Venemaa mingilgi määral võidu saavutaks Ukrainas, mis ei paista tõenäoline, siis arvan, et ÜRO ei pruugiks seda üle elada. Aga kui Venemaa saab Ukrainas lüüa, siis ma ikkagi näen, et see võimalus on olemas.


  • Saksamaa välis- ja julgeolekupoliitikas on algamas uus ajastu, toimub Zeitenwende nagu sakslased seda iseloomustavad. Aga pöörde elluviimine võtab oma aja. Saksamaa on nagu suur laev, mis proovib end ümber keerata, kuid voolused ei lase seda väga kiiresti teha.
  • Zelenski on korduvalt pööranud tähelepanu Saksamaa varasematele vigadele – suutmatusele Venemaasse kriitiliselt suhtuda; ajaloolisele müoopiale, mis on rõhutanud Natsi-Saksamaa süüd Venemaa ees, kuid vaikinud Ukrainale põhjustatud veel suurematest kannatustest; majandushuvide tähtsustamisele julgeoleku arvelt.
  • Kui Saksamaa soovib olla tulevikus Euroopa juhtriik, siis peab ta oma välispoliitilise pöörde lõpule viima. See tähendab esiteks sõjaliselt suuremat panust Venemaa agressiooni peatamisele, seda nii läbi relvaabi Ukrainale kui ka suurema panuse NATO idatiival. Teiseks peab Saksamaa vabanema oma sõltuvusest Venemaa energiatarnetest.
  • Annalena Baerbock on esindanud kõige nähtavamalt roheliste uut välispoliitikat, mis on väärtuspõhine, Venemaa suhtes teravalt kriitiline ja Ukrainat toetav.
  • Saksamaal nagu ka teistes lääneriikides kardetakse Venemaa-poolset eskalatsiooni ja soovitakse vältida sõja laienemist. Putini ähvardamine tuumarelvaga on olnud päris tõhus. Endiselt usutakse, et kui lääs püüab Venemaad mitte ärritada, olla vaoshoitud, siis saab seeläbi Venemaa agressiooni pidurdada.
Selline usk on alusetu – tegelikkuses näeme, et lääne vaoshoitus ei aita kuidagi kaasa Venemaa peatamisele; vastupidi – see julgustab Venemaad oma eesmärkide suunas jõhkralt edasi liikuma. Kuid sellist lääneriikide hoiakut on väga raske kummutada.
  • Ukraina võit on Euroopa julgeoleku jaoks määrava tähtsusega ja selle nimel tuleb teha kõik, mis võimalik. Venemaa eesmärk on loomulikult vastupidine ja Venemaa kaitseb oma huve selliselt, nagu Kremlis neid defineeritakse – lääne huvi on tõestada, et Venemaa soov oma mõjusfääri taastada ei ole realistlik ega ratsionaalne.
  • Kui Ukraina ei saavuta võitu Venemaa üle, läheb NATO kaitsmine tulevikus palju rohkem maksma. Saksamaa püüab hoida Ukraina julgeoleku lahus NATO julgeolekust, kuid need kaks on omavahel tugevalt seotud.


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kristi_Raik&oldid=126733"