Kimalane

Kimalane (Bombus), rahvakeeli ka kumalane, maamesilane, metsmesilane on kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.

Proosa

Kimalane ei põlga maikuus ära ühtegi õitsvat taime, kollaseid pajuurbi, esimesi võililli ega paiselehe kollast päikeseratast. Kõht peab täis saama ja selg päikesest laetud, et siis pühenduda pesarajamisele. Pesarajamise tantsu kardan igal aastal, sest tuppa tulnud maamesilase võid küll välja viia, aga veidi aja pärast on ta tagasi. Ta näitab maamajades kätte kõik hiireaugud ja vundamendipraod. Töötab tõhusamalt kui ükskõik milline vinge soojusandur.Ta otsib üles iga viimase avause majas, lootuses sinna oma pesa rajada.
- Kristel Vilbaste, "Armastusega loodusest", 2020, lk 40

Luule

...
Ennäe, mina pagesin saarele meres,
justkui pöörise südamikku,
lammaste seas mina leban
ega see häiri neid,
muutun halliks kiviks
ega keegi märka mind,
kimalased mu juustest kibavad lendu,
põuest piiluvad väikesed lilled,
randauhutud puuks mind pleegitab päike,
mured pagevad kui kalaparved madalas vees.
Kes küll võiks mind leida?
...

Aino Kallas, "Tormisüda" kogus "Igaviku väraval: valitud luuletused", tlk Minni Nurme, 1979, lk 21

Äsja alles kumalane kurekellas kõikus,
nüüd on südames ja rüpes pihla verev lõikus.

Äsja alles künkal leekis kuldne kukehari. -
Vaata, nüüd on meelismaadel tuhi-tume vari!

Bernard Kangro, "Sügis". "Eesti Looming" 1945 nr 3, lk 33

Aukiitust õitsmisjumalale
ümiseb töömees-kumalane pirnipuus,
ja lõhnavad lambid tal
eksida ei lase pühamu võlvide all.

Paul-Eerik Rummo, "Kumalased oma pühakojas" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 33

moonides teevad
kaheksa maamesilast
koos ketassae häält

Sirel Heinloo, "*moonides teevad...", Värske Rõhk nr 46, sügis 2016, lk 94

Kirjandus

Eino Sepp, "Madis, maamesilane", 1974
Torgny Lindgren, "Kumalasemesi". Tõlkinud Tõnis Arnover, LR 22/23 1996