Mine sisu juurde

Leinarong

Allikas: Vikitsitaadid
Oranje printsi Frederik Hendriku matuserong 1647

Luule[muuda]

"Üks hommik saabus nii, et ma ei näinud
ta kogu künkal lemmikpöögi kõrval,
siis teine, ilma et ta oleks käinud
jõeveerel, niidumaal või metsasõrval.

Siis kolmandal me nägime, kuis teda
viis kirikaeda rongkäik kurvas rivis.
Sa astu ligi, loe (eks mõistad seda),
mis viirpuu all on kirja pandult kivis."

  • Thomas Gray, "Küla kirikaias kirjutatud eleegia". Tõlkinud Märt Väljataga. Rmt: "Väike inglise luule antoloogia", EKSA 2018, lk 74


Neiukene
lustiline
laulab. Udus sumbub hääl.
Surnurongi
teised saatvad,
vares vaagub kuuse pääl.
Tükk siin seda,
teine teista,
kogemata kolmandat.
Mine siis veel
südamega
läbi elu-lagedast:
purud, närud,
mis ta korjand,
hõõruvad sind sagedast'.

  • Juhan Liiv, "Udu vari" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 277


Umbtänav. Ahastus. Plekist roosid.
Ma möödun leinarongi lähedalt.
Majades unised mängutoosid
kääksuvad kähedalt.


Ma tõmbusin maantee äärde ---
must möödus matuserong,
nad liikusid alla läände.
    
Ei tea, kes sääl kirstus on?

  • Doris Kareva, "Ma tõmbusin maantee äärde" kogust "Salateadvus" (1983)

Proosa[muuda]

  • Kui me oma väikesel tänava kohal rippuval rõdul istusime, vooris meie alt läbi üks matuserong teise järel. Korfu elanikud paistsid uskuvat, et matusetalitus on kogu selle kurva sündmuse parim osa, ning iga järgmine matuserong näis eelmisest uhkemini välja ehitud olevat. Tumelilla ja musta krepiga kaunistatud vankreid vedasid hobused, kes olid nii hoolega tekkidesse mähitud ja tuttidega kaunistatud, et võis ainult imestada, kuidas nad sealjuures üldse veel liikuda said. Surnukeha ees sõitsid viis või kuus vankrit sügavas ning lohutamatus leinas matuselistega. Surnukeha ise asus kaarikutaolisel alusel suures toredas kirstus, mis tuletas meelde rohkem päratut sünnipäevakooki kui sarka. Mõned kirstud olid valged, lillade, mustpunaste ja sügavsiniste ilustustega, teised olid sametmusta värvi, kaunistatud rikkaliku väänleva kuld- ja hõbefiligraaniga ning kilgendavate vaskkäepidemetega. Midagi nii värvikat ja pilkupüüdvat polnud ma kunagi varem näinud. Just nii, saadetuna leinarüüs hobustest, lilleuputusest ja küllaldasel määral murest murtud sugulastest võis ja tuligi minu arvates surra. Ja ma vahtisin rõduvõrel kõõludes süvenenult ning võlutult all voorivaid matuseid.


  • Oli mehi, kes hakkasid "pritsumeesteks" seepärast, et neid kord maetakse orkestrihelide saatel. Sellised matused, mis olid linnas suursündmuseks ja mitu päeva ette teada, toimusid enamasti pühapäeviti, sest siis olid ju kõik vabad. Juba hommikust peale olid teeäärsed kõnniteed rahvast täis, kes ootasid matuserongi möödumist. Orkester mängis uhkesti, mehed sammusid sirgelt, säravad vaskkiivrid peas, nad teadsid ju, et nad on päevakangelased, ja üldpilt oli tõepoolest ilus.