Kirst
(Ümber suunatud leheküljelt Sark)
Kirst on mahuti laipade, riideesemete, toidu jms hoiustamiseks.
Proosa
[muuda]- Ihnurid ei usu tulevast elu, olevik on neile kõik. See fakt heidab kohutavat valgust käesolevale ajastule, kus enam kui ühelgi muul ajal raha valitseb seadusi, poliitikat ja kombeid. Institutsioonid, raamatud, inimesed ja õpetused - kõik on nagu kokku rääkinud, et ühiselt õõnestada usku tulevasse ellu, millele sotsiaalne kord on tuginenud tuhat kaheksasada aastat. Nüüd on surnukirst vähekardetud üleminekuastmeks. Tulevik, mis meid varem ootas teispool reekviemi, on üle viidud olevikku. Jõuda per fas et nefas luksuse ja tühiste naudingute paradiisi, kivistada oma süda ja roiutada keha mööduvate varanduste kogumisega, nagu vanasti kannatati surmapiinu, et igavest õndsust pärida, - see on praegu üldine mõte, mõte, mis muide on kirjutatud kõikjale, isegi seadustesse, mis küsivad seaduseandjalt: "Mida sa maksad," selle asemel et talle öelda: "Mida sa mõtled?" Kui see õpetus kandub kodanluselt rahva hulka, mis saab siis meie maast?
- Honoré de Balzac, "Eugénie Grandet" [1833]; tlk N. Toiger. Valitud teosed, 4. kd (Tallinn, 1957), lk 84
- "Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?" küsis proua Malmberg. "Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki."
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, XII peatükk
- Koer heidab meie jalge ette maha, justkui valvaks ta juba meie kirstu.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 1974/2, lk 42
- Kirstu kaant ei kaunistata kasutaja poolelt.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 14
- Ma keeldusin minemast kompromissile ja laskmast oma andeid rahaks teha sinnamaani, et ma ei tahaks enam siin olla. Kui mul kunagi ei lasta olla mina ise, siis ma lõpetan. Ma jään iseendaks, kuni nad mu kuradima kirstu sulgevad, et ka kõik teie saaksite olla teie ise.
Luule
[muuda]Su juuksed aga on siin,
öömustad, käegakatsutavad ja väga reaalsed
täitsa nagu Lumivalgukese omad.
Kui prints tuleb ta silmitseb sind möödaminnes
klaaskirstu kaane läbi ja väristab õlgu.
- Ilona Laaman, "Mu väike sõbranna", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 5
Ma tõmbusin maantee äärde ---
must möödus matuserong,
nad liikusid alla läände.
Ei tea, kes sääl kirstus on?
- Doris Kareva, "Ma tõmbusin maantee äärde" kogust "Salateadvus" (1983)