Mine sisu juurde

Liina Vahtrik

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Liina Ertl (sünninimi Liina Sallo; 2023. aastani Liina Vahtrik, 2023. aastast kodanikunimega Liina Ertl; sündinud 8. augustil 1972) on eesti näitleja.

Intervjuud

[muuda]
  • Ma pean ütlema, et mulle õudus kui žanr tegelikult imponeerib või meeldib, kuigi ma ei julge seda väga vaadata. Õudusfilm ju tegelikult uurib pimedust. Ta uurib pimedust meie sees. Kus on meie enda vari? Oleks ikkagi mõistlik olla teadlik sellest, et see hea ja kurja piir ei jookse mitte inimeste vahelt, vaid inimese seest. Selles mõttes on see ikkagi väga huvitav žanr.
  • See oli kuidagi hästi loomulik koos Krahliga kogu see sünnist surmani kaar läbi käia. Pärast seda ma hakkasin vabakutseliseks, sest et ma tundsin, et kirg ja isu nii ausalt kunsti teha rauges. Kui ma oleks veel natuke aega niimoodi jätkanud, siis minust poleks enam inimesena midagi järele jäänud.
  • Jah, mul ei ole haigekassat, aga see on see hind, mida sa maksad vabaduse eest.
  • Ma olen pigem see näitleja, kes ei soovi võtta sõna poliitilistel teemadel. Ma soovin hoida kunsti ja poliitikat lahus. Ma tean, et paljud ütlevad, et see pole võimalik, aga mina arvan, et on.
  • Tihtipeale jääb inimestele mulje, et laulmine on midagi, mis on sulle lihtsalt antud ja sa muudkui avad noka ja nii ongi. Tegelikult see on ikkagi ka füüsiline töö ja vaimne töö, nagu ka näitlemine. Ma alati tunnen ennast pisut isegi solvatuna, kui mõnikord öeldakse, et noh, näitlemine, mis see ära ei ole – paned võõrad riided selga ja ütled teksti. Tegelikult on see ikkagi palju sügavam nagu ka laulmine.
  • [Eestist lahkumise võimalusest:] Ma ikka nii väga armastan Eestit ausalt öeldes, et ma ei kujuta ette, et ma ei saa enam kunagi Pirita metsas jalutada.


  • Peale Von Krahli teatris töötatud kümmet aastat otsustasin 2009. aastal vabakutseliseks jääda. Poeg oli sel ajal väike ka, nii et see valik polnud raske. Kümme aastat on parajalt pikk aeg ühes kohas, et ammenduda, kui teha südamega kunsti. Siis tuleks uues suunas vaadata.
Vabakutselise elu sobib mulle. Olen oma aja peremees, saan tööd valida. Võtan töö vastu siis, kui pangakonto hakkab kahtlaselt tühjaks minema – siis olen valmis võtma igasugust jampsi – või kui pakutakse erakordselt huvitavat tööd, mida tahaks selles eluetapis proovida. Proovin säilitada tööalast kompromissitust ja ausust ning mul on hästi läinud. Isegi koroonaajal, kui kõik trussikute väel kodukontserte andsid, ei pidanud mina seda tegema.
  • Eesti paljud süsteemid on superluksid. Eestlased vinguvad ja kiruvad, et meil on politseiriik jne, aga meil on lausa paradiis, kui võrrelda paljude riikidega nii meditsiiniabi kui ka näiteks koroonapiiranguid.
Kui pole ise käinud ja näinud, siis uuri ja võrdle! Koroonaajal ei saanud Luksemburgis isegi tassi kohvi ilma tõhustusdoosi dokumenti ette näitamata!
  • Mul on väikesed nõudmised. Ma ei sõida auto, vaid ühissõidukitega. Katsun vähe süüa. (Naerab.) Mulle tundub, et me sööme üldse liiga palju. Mul on praegu ka väike pere. Mul tõesti ei kulu palju.
Ja lõpuks on mul kallis sõber... Ma ei ole ülalpeetav, aga tänu temale saan endale rohkem lubada.
  • Inimsuhete puhul, mis on oma ülesande täitnud ja ammendunud, on õige leida sõbralik viis, kuidas need kokkulepped lõpetada. Nii juhtus ka minul.
  • Minu viimane töö enne koroonat oli teatriteksti kirjutamine – et mängida koos Piret Simsoniga teatrimuuseumis kammerlikku, humoorikat väikest tükki veidral, aga kultuuriliselt olulisel teemal, kirglikest esperantistidest õdedest Dresenitest. Panin tükile nimeks "Doktor Esperanto".
Siis tuli koroona, mängida me enam ei saanud, aga minuga võttis ühendust Luksemburgis elav tõlkija, kes oli meie etendusest teada saanud. Esperantistina huvitas teda. Alustasime kirjavahetust, kuni järsku tundus, et võiksime ka kokku saada. Kohtusime Varssavis, edasi sõitsime Rooma, siis Budapesti, siis Luksemburgi, siis Klaipėdasse, siis Barcelonasse... See kõlab nagu muinasjutt. Abiellume niipea, kui paberimajanduse korda saame.
Ja nüüd õpib ta eesti keelt!
Ma olen tõesti õnnelik.
  • Päris varastel aegadel tegime Krahlis Mati Undi tükki "Graal", milles olid videovõtted, kus pidin ronima hobuse selga. Keegi oli sadulat enne näperdanud, ja kui ma hobuse selga istusin, sadasin sealt alla ja murdsin ribi. Ma ei olnud varem kunagi ratsutanud! Ma ei teagi, miks ma üldse nõustusin ta selga ronima...
  • Oled öelnud, et muusika huvitab sind tohutult, aga laval oled muusikat esitanud suhteliselt harva.
Ma mõtlen muusikahuvi laiemalt, mitte tingimata rollina. Näiteks kui mu sõbranna Liina Keevallik elas Pariisis ja tegi dokfilmi Eduard Wiiraltist, kirjutasin oma väikese mängusüntesaatoriga sellele filmile muusika. Mulle meeldib muusikat nuusutada igast veidrast küljest, mitte ainult laulusaatesse minna või mõnda lugu laval esitada. Ma ei jõua praegu ära oodata oma suure lemmiku Nick Cave'i kontserti, mis varsti Haapsalus toimub.
Palusin tütrel ja tütremehel endale juubeliks kinkida vana kooli CD-mängija, sest mul on nii palju CD-plaate, aga pole neid millegagi kuulata.
  • Minu kõige viljakam periood jääb Krahli-aega ja seda inimesed palju ei tea. Krahl polnud peavooluteater, vaid oma ajast ees, ainulaadne nähtus.
  • Mida praegune sõda on sinu elus muutnud?
Ma olin enne ikka jube naiivne. Mõtlesin, et tänapäeval pole selline asi võimalik. Arvasin, et küllap tänapäeval peetakse lahinguid ainult kübersõdadena, mitte tankide, pommide ja piinamisega. Aga ei, inimkond kasutab ikka neid vahendeid, mida on aastasadu harjutatud. Oleme ikka veel väga verejanulised.
Sõja alates mõtlesin: mida ma praktiliselt teha saan? Kas majutada kedagi oma pisikesse korterisse? Realistlikult mõeldes oli vastus ei. Kas saan rahaliselt toetada? Aga siis mõtlesin, et ma ju rahastan niiviisi padruneid. Ja see mõte – rahastada padruneid – tundus liiga õudne.
  • Sõda tuletab meelde tänulikkuse vajalikkust. Meil on rahu, kõht on täis, inimesed teevad oma asju ja see tegelikkus võib nagu naksti päevapealt muutuda. Poleks paha seda meeles pidada.
  • Uus olukord sunnib mõtlema inimese loomusele. Kui on sõda, siis näevad kõik end kindlasti kas kangelase või ohvrina. Aga keegi meist ei julge mõelda, et vabalt võib keegi meist ka kurjategijaks osutuda. Paljud psühholoogilised katsed näitavad, et inimene võib kokkulangevate asjaolude korral väga ruttu kurjategijaks muutuda. Seda meile mõelda ei meeldi. Aga see on iseenda ausamal hindamisel suur samm, kui mõistad, et sinus võib uinuda kurjategija. Sellest tasub teadlik olla.
  • Globaalsed sündmused on sundinud mõtlema ka selle üle, kui palju on õigupoolest tõdesid. Kuulad üht allikat, seal on üks tõde, teine allikas väidab midagi hoopis muud. Minul aitab selle vastu kerge distantseerumine – kindlasti mitte ükskõiksus, vaid teadlikult valitud neutraalsus. See on minu viis hakkama saada praeguses maailmas.
  • Meie kursuse juhendaja Priit Pedajas oli väga huvitav õppejõud, rohkem praktik kui pedagoog. Temalt saime kohe kooli, kuidas näitlemine praktikas käib. Ilmselt oli tal hea käsi ja kogenud pilk kursust valides.
Aga ma ise olin halb üliõpilane, ei osanud õppida ega saanud aru, mida ma koolist võtma pean. Arusaamine sellest on tulnud palju hiljem, töö käigus.
  • Olen viimastel aastatel mõnikord kuulnud nii teatrisse kui ka ekraanile sattunud näitlejate suust, et mis see näitlemine ära ei ole – antakse sulle tekst, ütled oma laused enam-vähem normaalse häälega ära ja ongi kõik. See on väga solvav jutt. Mõni näitleja ütleb lausa, et ma olen ju lihtsalt kloun.
Minu jaoks on näitlemine nõudlik ja sügav töö. Ekraanil on jah tehnilised nipid: jõllitad kaugusse, loed kümneni ja jääb mulje, et pead sisemonoloogi, selliseid trikke saab muidugi kasutada. Enamasti on see aga peen ja võbelev looming. Tahan kaitsta näitleja ametit – ta pole ainult interpreet, vahend teksti ja lavastaja vahel, vaid kunstnik, kel õigus oma tõlgendusele.
  • [EFTA parima naisnäitleja nominatsioonist telesarjas "Lahutus Eesti moodi" mängitud rolli eest:] Mul oli väga hea meel, sest seda tööd oli nii tore teha! Stsenaarium oli hästi kirjutatud ja Janiga (Uuspõld – toim) mängida oli nii tore, lausa teraapiline. [---]
Me ju tunneme teineteist nii hästi, see tähendab, et me ei häbene teineteist. Meil on võimalik mängida väga vahetult. Jan on hea näitleja ja hea partner, ta võtab su pakutu vastu ja annab oma. Kogu võttemeeskond sai aru, et sellest tuleb üks kihvt sari, ühise töötegemise mõnus voog oli sees. See oli puhas rõõm! Ja nüüd panid ka spetsialistid seda tähele!
  • Elu läheb kogu aeg edasi. Olen loomult unustaja ja edasimineja, mis on üldiselt väga hea, aga selles mõttes võib olla halb, et näiteks intervjuud andes ei mäleta ma kõike olulist, mis juhtunud on. Ometi ma tean, et mul on väga huvitav elu olnud. (Naerab.) Olen suurepärane unustaja, ma ei klammerdu töödesse, inimestesse ega mälestustesse. Meeldib olla hetkes ja edasi minna. Tänu sellele ei pea ma ka pikka viha, sest ma lihtsalt unustan ära!
  • Mida kohe täituv 50. eluaasta sulle tähendab?
Ma ei tunne, et oleks aeg vahekokkuvõtteid teha. Ent tööelu mõttes võiks mälestusi korrastada – kui palju huvitavaid asju sai Von Krahli teatriga tehtud, sõitsime nagu segased ringi Ameerikas, Saksamaal, Venemaal. Meie teater ei olnud nii tekstipõhine ja see võimaldas külalisetendusi anda. Nägime Euroopa kaasaegset teatrit, kõik oli värske ja alles õhus, see oli periood, mille eest olen väga tänulik. See rahuldas teatrijanu. Enam ma sama tüüpi teatrit teha ei viitsiks, nüüd huvitab mind rohkem klassika – võtta üks roll ja hakata seda sügavuti lahkama. Kaasaegse teatri laineharjal enam olla ei tahaks, mu huvi on liikunud mujale.
  • Mind natuke häirib, kuidas nüüd proovide ajal istutakse telefonis. Lavastaja seletab, aga ma näen ekraane helendamas. Ja sealt ei otsita lavastusega seotud materjali!
Pealiskaudsust on liiga palju. Inimesed teevad sadat asja korraga, mis tähendab, et sa ei saa süveneda.
  • Filmis tekitasin ise endale ebameeldiva kogemuse. Mõned aastad tagasi Triin Ruumeti filmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ võttel tegin ise ettepaneku, et minu tegelane võiks ühes kaadris suitsetada. Unustades, et üht kaadrit ei filmita üksainus kord, vaid kümme korda. Pidin kümme korda järjest suitsetama, ise mittesuitsetajana, mis lõppes muidugi nikotiinimürgitusega.
  • Ahistamist pole sa teatris kogenud?
Nooremast peast on see keeruline. Kui näitleja on noor, siis ta ei tea oma õigusi, tal pole piisavalt enesekindlust. Aastatega tuleb teadmine, et näitlejal on õigus üsna paljus kaasa rääkida. Mul pole olnud ühtki negatiivset kogemust. Mul on olnud õnne töötada väga huvitavate inimestega, olen õnnesärgis sündinud.
  • Oled tunnistanud, et sa ei vaata üldse uudiseid. Miks?
See aina süveneb! Saan aru, kuidas klikimeedia töötab, negatiivne uudis müüb. See mõjub halvasti inimese psüühikale. Koroonaajal loeti iga jumala õhtu ohvreid ette: kui palju surnuid, kui palju nakatunuid. Mis ma selle teadmisega peale hakkan? Samal ajal saan aru inimestest, kes tahavad olla tormi keskpunktis ja tunnevad end elusana, kui selline jama õhus on. [---]
Ma arvan, et kui venelane sisse tungib ja valitsus vahetub, siis sellest saan ikka teada.
  • Tihtipeale on nii, et järeltulev põlvkond tahab elada teistsugust elu. Minu kumbki laps ei kipu üldse lavale näiteks. Normaalne!
  • Poeg on veel koolilaps, kirglik jalgpallur. Sportlasi pole meie peres kunagi enne olnud, aga ta on selleks lausa sündinud. Mäletan armsat lugu. Kui Johannes oli kolmene, lugesin talle igal õhtul raamatut ette. Seal oli mingis muinasjutus lause, kus keegi peategelane sisenes maailma kõige kaunimasse paika. Mille peale Johannes küsis õndsalt: „Kas see oli staadion?“ Huvitav on vaadata, mis on inimese vaim või juurikas – meie puhtalt kulturnikute peres on ehtne sportlane, kes soovib oma jalgpalliga tõsiselt jätkata.
  • Üks mu lemmikraamatuid on Valdur Mikita „Mikita keeleaabits: päriskeele omailm“, kus on hullumeelsed mõtisklused keeleteemadel. Meid õpetatakse õigesse kohta koma panema, aga tegelikult on seal veel nii palju enamat, keel on justkui maitstav ja tunnetatav. Emakeele ja üldse keeleteemad on tohutult huvitavad, olen aina enam pidanud mõttest, et kuna eesti keel on nii pisike ja nii keeruline, siis peaks võimalikult palju selles kirjutama, teadust ja kunsti tegema.
  • Mis on sinu ja sinu ema Helgi suurim erinevus?
Tema on kindlasti tundlikum ja ärevam. Ta vajab lava palju rohkem kui mina. See on nii tore, kuidas ta tahab muudkui mängida. Kui ta saab laval olla, on ta noor, terve ja õnnelik. Mul ei ole töö nii suur osa identiteedist kui tal.
  • Teie sünnipäevad on paaripäevase vahega, sinul 8. ja Helgil 10. augustil. Kas olete neid koos tähistanud?
Suurema osa ajast, mil olin laps, pidasime ühist sünnipäeva 9. augustil. Meil olid ühed ja samad külalised. Sünnipäev suvel on ju lapsele paras nuhtlus, kõik sõbrad ja koolikaaslased on laiali ning seega olid ema külalised ka minu külalised.
  • Mis on kõige väärtuslikum tarkus, mida ema on jaganud?
Üks on professionaalne asi, mis on väga lihtne, aga mind palju aidanud: „Kui sa laulad, aja hääl pähe ja tõsta põsenukid üles!“ Ja et laulmise aeg pole mõtlemise aeg, mis tähendab, et laulmise ajal pole vaja juurelda, kas mul tuleb välja või mitte. Need on niisugused tehnilised asjad.
Ta ise arvab, et ta pole hea õpetaja, ega ole kunagi seda kuskil teinud, aga minu arvates on ta väga hea õpetaja. Ta võiks noortele lauljatele ja näitlejatele päris palju edasi anda.
Elulisest küljest olen eriti tänulik talle, et ta on alati õigel ajal osanud vait olla. Ta ei ütle kunagi „No mis ma ütlesin!“, vaid laseb noorel inimesel oma valikud teha. Isegi kui see talle üldse ei meeldi, ei suru ta oma tahet peale, kuigi elukogenud inimesena oleks tal ilmselt õigus.
  • [18-aastasena abiellumisest ja ema arvamusest:] Ilmselt ta sisimas minestas, aga kuidas sa keelad armunud tüdrukut ja ütled talle, et su süda valetab ja ära tee seda. Muidugi ei saanud ta mind tagasi hoida, sest ma olin absoluutselt veendunud, et see on õige. Ja see oligi õige, sest sellest kooselust sündis Reti.
Nii et ema tuli aga pulma ja tõi Ameerikast kingiks vatiteki. See oli nõukaaja lõpp ja olmeasjad olid väga olulised. Ilus tekk oli, heleroheline lilledega ja teenis kaua.
  • Ma ei ole enam nii kärsitu, ma ei vihasta. Suudan teha seda trikki, et enne loen kümneni, kui välja prahvatan. Maailm ei tundu mulle enam nii äärmuslik. Olen rohkem vaatleja positsioonil ja see on ainult meeldiv.
  • Kui öeldakse, et tuulelipp on halb olla, et inimene ei tohiks oma põhimõtteid muuta, siis ma pole sellega nõus. See on nagu arengupeetus, kui inimene 50-aastaselt mõtleb samamoodi kui 20-aastaselt, minu jaoks on see areng. Põhimõtted võivad muutuda ja see on normaalne.
  • Hiljuti märkasin kusagil ajakirja kaant, kus keegi ütles, et vananemine on ebameeldiv, aga kahjuks ainus viis kaua elada. Täpset nii ongi! See vanuse varjamine... Kas ma peaksin häbenema, et mu sünniaasta on 1972? See on ju absurd. On, nagu on. Igal vanusel on omad miinused ja omad võlud.
  • Tahaks kaua elada, see mulle meeldib ja elu on ikkagi pigem positiivne kui negatiivne.
  • Oma ema vaadates tundub edasine 30 aastat igati perspektiivikas. Kõige keerulisem ongi küllap küsimus, kuidas panna kokku omaenda ja suur maailm. Kui maailmas on raske aeg, siis on eriti oluline hoida oma isiklikku sagedust kõrgel. Pidu katku ajal on üks oluline väljend. Just sõja ajal tuleb armastada, abielluda, lapsi saada, kuigi see on palju kordi keerulisem, aga nii saab maailma tasakaalus hoida. Eriti heaoluajal muutuvad inimesed laisaks, vinguvaks ja saamatuks.
Me istume siin helesinise taeva all, aga maailmas põleb... Oluline on hoida enda rahu ja rõõmsameelsust kõrgel.



  • Alustuseks leia tasakaal iseendas ja alles siis saad tasakaalulaineid ka teistele suunata. Suurim viga, mis tehakse, on see, et otsitakse õnne ja armastust väljaspoolt. Arvatakse, et keegi teine peab sind tegema õnnelikuks ja vastutama selle eest.


  • Juba koolis käies saame üsna ruttu aru, et see amet ei ole kergete killast. Väga paljud inimesed lõpetavad kooli ja leiavad, et nad ei taha seda tööd teha. Ma pean tohutult lugu nendest, kes loobuvad. Võib-olla sellepärast, et varem õpetati teatrikoolis põhiliselt 19. sajandi teatrit (nüüd on see ehk muutunud). Ega nende oskustega muud teha saanudki, kui olla Eesti teatri näitleja. See võib nii mõnelegi inimesele tunduda hästi igav. Näitlemine ei ole mingi auhind ega tohutult eriline seisund ja staatus, millele peaks alt üles vaatama. See on niisugune kunstnikutöö.
  • Ei pea ennast surnuks nälgima, ei pea sooritama kangelastegusid, et teha head teatrit. Von Krahlis on see õnn, et meil on väga väike teater. Me saame paljud asjad korraldada inimlike kokkulepete teel. Millal lõpetame, millal alustame. Kui kellelgi lapsed haiged, siis arvestame sellega. Samas – kui on vaja midagi ära teha, siis on vaja. Siis ei märka, et kell on pool kaksteist õhtul. Ei mõtle, et ma olen nüüd kangelane. Endal peab olema kõva sisemine tahtmine – niipea kui tekib tunne, et keegi sunnib, ei tule asjast midagi välja.
  • Ma jäin mõtlema, et mul on näiteks väga palju tuttavaid – selliseid teraseid ja intelligentseid tuttavaid, kes on mulle öelnud, et nad millegipärast ei saa teatrisse minna. Teatris on piinlik. Häbi vaadata.
Mille pärast neil häbi on?
Sest see ei puuduta neid mitte kuidagi. Pärast kooli lõpetamist mõtlesin, kuidas saab niimoodi öelda. Hiljem sain neist aru. Nüüd needsamad tuttavad käivad Von Krahlis.
Miks nad siis Von Krahlis käivad?
See on natuke teistsugune teater.
  • Krahlis üritame puudutada selliseid teemasid, et meil endal oleks huvitav. Me oleme vihtunud, me oleme umbes kaheksa aastat järjest vihtunud teatrit teha! Kuna meid oli nii vähe, siis oleme algusest peale kõigis töödes kogu aeg sees olnud. Kaheksa aastat oleme kütnud, nii et ninast veri väljas! Ühtegi ebaolulist tükki ei ole sealt majast tulnud. Me oleme Eesti teatripilti laiendanud või uut mõtlemist andnud. Ma olen väga õnnelik, et sellise otsuse julgesin teha. Kaheksa aastat tagasi maja tegutses, aga ei olnud näitlejate truppi, “kutselist” teatrit. Nüüd on Krahl Eesti kõige kõvem teater, ilma mingi kahtluseta!
  • Hästi oluline asi on see, et ükskõik mis kunstialaga tegelev inimene ei tohiks kapselduda ega jääda oma naba ümber tiirlema. Et pisikeses Eestis me tegutseme, muu ei huvita. See on kõige kurvem, mis võib juhtuda. Õnneks oleme maailmas väga palju ringi sõitnud. See on olnud võimalus näha, mis suunas teater liigub, mida mujal arvatakse; inimestega rääkida, oma asju näidata. Käid Moskvas, siis New Yorgis. Saad seal Bessie preemia, tantsumaailmas väga olulise preemia. Kohati tekib niimoodi motivatsioonipuudus, ei viitsigi enam rabeleda. Siis peab end natuke koguma. Mõtlema, et kunsti ei tehta auhinna pärast.
  • Preemiatega on alati see, et esimene raks ehmatad ära: kas ma olen nüüd mainstream? Teisest küljest tahab iga inimene tunnustust ja arusaamist, et see, mida ta teeb, läheb kellelegi korda. Pai üle on alati hea meel. See tähendab, et pole rabelenud niisama. Egole mõjub ka hästi. Ja väga tore on vaadata neid diplomeid kodus reas...
  • Mulle meeldib mängida nõrgamõistuslikke, hüljatuid, valesti mõistetuid, puudulikke tegelasi. Üks mu lemmik oli “Connecting people´is” debiilikust prügivedaja roll, mida ma hirmsasti nautisin. Ma olen sügavalt nende inimeste poolt, kelle üle irvitatakse, kellele antakse jalaga, kes on igas mõttes valesti mõistetud. Kellele on vähem antud. Või teine variant, mis mulle väga meeldib, on mängida rokkstaari. Karjuda ja tatti pritsida, publikule näkku oksendada – see on väga meeldiv. Pean vist selle intervjuuteksti enne avaldamist hoolega üle lugema!
  • Mis ajab inimese lavale tatti pritsima, oksendama, hüppama, kargama, särama?
Tähelepanuvajadus, edevus ühelt poolt. Teisalt vajadus midagi väljendada, öelda. Äratundmine, et sinu enda olemus, hing ja keha sobivad selleks kõige paremini. Sa oled ise kõige parem meedium; näitleja saab iseenda kaudu kõige veenvamalt kunsti teha. Teistel kunstnikel on teised meediumid.
  • Ma ei oska lavastamise käsitööd ega hakka näitlejaid piinama. Ma tean, kui ilgelt halb võib olla oskamatu lavastajaga töötamine. Lavastada ma küll ei taha.
  • Ükskord just Juhan Ulfsak ütles – tema isa on näitleja –, et on naljakas, kuidas samal alal töötavate vanemate heakskiit on elu lõpuni tähtis.
Põlvkonnavahe on vahel, emal on teistmoodi maitse, aga ma lähen kõige rohkem endast välja just siis, kui tema on mul saalis. Kui ma seda märkasin, ajas see mind naerma.
  • Mul ei ole õnneks sedalaadi populaarsusevajadust, et ma teeksin ükskõik mida lihtsalt selleks, et olla tuntud. Ma teen asju, mis mulle meeldivad. Aga see on imelik, et pärast kaheksat aastat ütleb keegi Von Krahli kohta: mis, seal on peale baari veel midagi või?!
  • Iga inimene, kellel on vähegi südametunnistust või mõistust, saab aru, et tarbimine on läinud üle mõistuse. Loomulikult mõtled sellele ja siis püüad teha natukene selle heaks, et maailma parandada. See on vastutustundlike inimeste teema. Võib-olla mõeldakse, et ökoteema on ainult rikaste poosetamine – topivad hundinuia diivani sisse või katavad põranda miljoni krooni eest samblaga. Või ainult Ameerika teema, kus viiakse prügiämbrit ka autoga välja. Eestile ei peaks olema ökoideoloogia nii võõras. Paljud inimesed on loomu poolest mõistlikult säästlikud: ostavad riideid second-hand'ist ja kasvatavad vanaema põllu peal kartuleid.
  • Ma ei tahaks tegelikult lapse kõrvalt midagi teha. Tahan teha ühte asja ja korralikult, mitte rapsida igas suunas. Tahaks teha ühte asja sada protsenti. Kui teatrit, siis teatrit. Kui olla lapsega, siis täie mõnuga. Tahaks kodus olla nii kaua, kui saab. Kui peaks teatris juhtuma, et on hädasti vaja, siis peab plaane korrigeerima, aga praegu tahaks paar aastat kindlasti eemal olla.
  • Öeldakse, et kui näitleja tuleb lavale, siis peab tal n-ö slepp taga olema – mingi isiklik kogemustepagas, millelt mängida.
Jumala õige, aga kui inimesena ei ole suurt midagi kogenud, pole millestki aru saanud, läbi tunnetanud, siis sa ei saa seda ka mängida. Kui oled elanud huvitavat elu ja sellest omad järeldused teinud, siis see ongi n-ö slepp ja inimest on laval huvitav vaadata.
  • Lisaks sellele, et nad on pikad, hirmsad ja rasked, oled vahel sunnitud väga ekstreemsetes tingimustes proovi tegema. Kui "Jänese aastat" tegime, siis oli meil maja remondis ja proovitsükkel toimus psühhoneuroloogiahaiglas. See oli elamus! Kuidagi väga veider tunne oli seal tööl käia. Seal oli erakordselt armas klubiperenaine, kes meid iga poole tunni järel kohvi ja küpsistega kostitas. Tegime nalja, et ei tea, kas kõik näitlejad, kes proove tegid, ka pärast teatrisse tagasi lastakse, kuid õnneks tulid kõik terve mõistusega tagasi.

Tema kohta

[muuda]
Ja mis puutub monumentaalsusesse, siis on see oma õnne poole käed taskus jalutava inimese vääramatu rahu. Kui ta oleks skulptuur, siis seisaks ta seal, kus vaja, ja juhataks eksinuid ettesirutatud käega edasi unistuste poole.

Viited

[muuda]
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Liina_Vahtrik&oldid=127669"