Lobeelia

Lobelia erinus, Curtis's Botanical Magazine, vol. 23 (1806)

Louisa Anne Meredith, Lobelia fulgens ja Lobelia erinoides teosest The Romance of Nature; or, The Flower-Seasons Illustrated (1836)

Lobeelia (Lobelia) on umbes 450 liigiga taimeperekond kellukaliste sugukonnast. Enamik liike, nende seas nii ühe- kui mitmeaastaseid, rohtseid ja poolpuitunuid, eelistab troopilist või vähemalt sooja kliimat. Mõned liigid on saanud populaarseteks peenra- ja amplitaimedeks ka jahedama kliimaga piirkondades.

Proosa

• Vaksaliflooral on kaks alamklassi: perroonitaimed ja pan jaamaülema aia taimed. Perroonil, harilikult rippuvates korvides või vahel vaksalihoone simssidel ja akendel, edenevad iseäranis hästi kressid, seejärel lobeeliad, pelargooniumid, petuuniad ja begooniad, kõrgema kategooria vaksalites vahel ka tondipead. Vaksalifloora torkab silma ebatavalise õiteohtruse ja kirevusega. Pan jaamaülema aed on botaanilises mõttes vähem ilmekas; seal kohtate roose, meelespealilli, võõrasemasid, lobeeliaid, kuslapuid ja muid sotsioloogiliselt üksteisest vähe erinevaid liike. (lk 73)
• Kohvikutes kasvavad ainult aspidistrad; kohvikuterrassidel laiutavad end see-eest vägevalt lobeeliad, petuuniad, tradeskantsiad, samuti ka loorberid ning luuderohi. (lk 74)
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964

• Õhtu oli soe ja vaikne ning lüüsivahi aiast hõljus meeldivaid lõhnu: levkoid, lobeeliad, äsja kastetud muld, ja kõige tagapõhjaks külm ja rõske jõeõhk. Need lõhnad, mõtles Troy, olid üks kolmest elemendist, millest koosnes õhtu; järgmine summeerus sellest, mida oli näha enne kuu tõusu: ebaselged pimeduselaigud, valgustatud aknad, tähed, puude siluetid ja ähmane valge kontuur — pink — kindlal maal sildumiskoha lähedal. Sellele Troy istus natukeseks, et kuulata õhtu kolmandat elementi: öökulli hõiget kuskil jõekäärudes allavoolu, vaikset ja katkendlikku vetevoolu sosinat, defineerimatuid liikumise hääli, lendavate putukate vaevukuuldavat tiivapirinat ja põksatusi ning rahulikult vestlevate inimeste jutusuminat lüüsimajast ja "Zodiaci" salongist.
  • Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega", tlk Mark Sinisoo, 1994, lk 99

• Preili Krüsanteem jäi vait. Ta nägi, et kannikestel olid otsekui lõvide näod peas ning kuldsed või mustad või purpurpunased vurrud ees. Ta nägi, et lobeeliad, mis ta oli turult Köstrimäe Väikese-Fiia käest ostnud, muutusid järjest sinisemaks, kui vaatasid neid vastu kassi kollakaspunast karvakasukat. Nii siniseks, nagu on taevas tõeliselt palaval suvepäeval. Ta nägi, et punased pelargoonid muutusid senisest kirkamaks - lõõmavaks, soojaks, päris rootsipunaseks, ja kõik rohelised lehed olid rohelisemad kui enne.
  • Irmelin Sandman Lilius, "Bonadea", tlk Mari Tuulik, 1993, lk 67

• Tartu-reis oli suur elamus: käisime teatris ja puhkasime Grand Hotel'is. Oli kohtumisi kirjanikega ja käik ülikooli. Juba linna piiril võttis meid vastu esindus: Emajõe luhaheinamaale 25 km taha olid saabunud keeleuurijad — professorid J. V. Veski ja Paul Ariste, dotsent Arnold Kask ja kolm üliõpilast. Läksime üheskoos linna ja ülikooli peahoonesse. Selle esist ääristas kitsas peenar, kus õitses puhassinine lobeelia.
  • Eeva Niinivaara, "Ikka paistab seesama päike", tlk Mare ja Martin Ollisaar, 1994, lk 183, jutt on Eesti-külastusest 1956

Luule

• ... näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas kiikumas, taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid viirpuid, ees lillekorvist laik, lipsata verandasohvalt sokkis jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toanurka kolksatas, näha valgust nirisemas poolsajandivanuste viljapuude vyradest.
  • Kalju Kruusa, luulekogu "Treffamisi" (2004)

aga kuidas me, olles ikka veel elus, suhtleme
talvel? karunahkadesse mässituna
istume punniskõhuliste ahjude ümber, süües
hirmulobeeliaid, mis on meeleheitest üle jäänud
eelmise suve metsikud päevalilled ja monardad
meenutavad meile kiiruga söödud musti kirsse
kui aed kasvab kuupaistes
tõmbudes kokku nagu palk või viga saanud asi
kui naaseme hommikul pruukostiks:
lõikuspetuuniad, millele puistatud metsikud alteed

• Bernadette Mayer, "Hirmulobeeliad" ("The Lobelias of Fear"), poets.org, 2021
  • [Bernadette Mayer:] "Hirmulobeeliate" söömine on pilt meeleheitest, mida inimesed Covidi suhtes tunnevad või tundsid. Kasvavate asjade nimedes - nagu lobeelia või altee - on nii palju ilu [---].