Begoonia

Begoonia (Begonia) on mitmeaastaste õistaimede perekond umbes 1500 liigiga, mille looduslik leviala on Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Aafrikas ja Lõuna-Aasias. Külmema kliimaga aladel on mitmed begoonialiigid populaarsed dekoratiivtaimed.

Proosa

Vaksaliflooral on kaks alamklassi: perroonitaimed ja pan jaamaülema aia taimed. Perroonil, harilikult rippuvates korvides või vahel vaksalihoone simssidel ja akendel, edenevad iseäranis hästi kressid, seejärel lobeeliad, pelargooniumid, petuuniad ja begooniad, kõrgema kategooria vaksalites vahel ka tondipead. Vaksalifloora torkab silma ebatavalise õiteohtruse ja kirevusega. Pan jaamaülema aed on botaanilises mõttes vähem ilmekas; seal kohtate roose, meelespealilli, võõrasemasid, lobeeliaid, kuslapuid ja muid sotsioloogiliselt üksteisest vähe erinevaid liike.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 73

Nii et sel momendil heljusid jahedad hoovused vanas Hudsoni jõe ääres asuvas pruunist liivakivist majas Lääne Kolmekümne Viiendal tänaval, majas, mis kuulus Wolfe'ile ja mis oli talle nii eluasemeks kui ka bürooks. Meid elas seal neli, kaasa arvatud Wolfe ise, ja aeg-ajalt olime kõik vihased. Wolfe oli kuskilt kuulnud, et merikarbihautist võib maitsestada magusa basiiliku lehtedega, mida aga meie kokk ja majapidaja Fritz Brenner hirmsasti pahaks pani. Keegi sell New Hampshire'st, kes oli Wolfe'ile miskipärast tänulik, saatis talle ekstra kingituse, kolm taime uut sorti begooniat nimega "Lõhnab vaarikas", ja Wolfe oli nad jahedasse ruumi akna alla paigutanud, mispeale pidi rabanduse saama taimeravitseja Theodore Horstmann, kelle arvates kõik taimed peale orhideede on umbrohi.
- Rex Stout, "Liiga palju naisi", tlk Tiina Tiiman, Tallinn: Kupar, 1993, 4. ptk, lk 10

[Missis Kralefsky:] Aspiriin mõjub roosidele imehästi. Hõberaha krüsanteemidele, aspiriin roosidele, brändi lillhernele ja sidrunimahl lihavatele lilledele, nagu begoonia.
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 261

Seal seina ääres, mõne sammu kaugusel olid kõik Tistou täidetud lillepotid viie minutiga õitsele löönud!

Saage meist õigesti aru: siin polnud tegu mõne arglikult tärkava, kahvatu võrsekesega. Oh ei! Igas potis õitses lopsakas begoonia ja kõik need begooniad reas olid nagu tihe punaseõieline põõsastik.

"See on ju uskumatu!" ütles Valgevunts. "Kulub vähemalt kaks kuud, enne kui begooniad niisuguseks kasvaksid!"

Ime on ime. Algul seda vaid märgatakse, hiljem püütakse aga ka seletada.

Maurice Druon, "Tistou, roheliste sõrmedega poiss", tlk Helle Michelson, 1976, lk 45

Pika ja kitsa hoovi sissekäigu ees kasvas kaks suurt eukalüpti. Murenenud müüri ääres õitsesid roosipõõsad ja tohutu suured begooniad. Alumise korruse akendest ja klaasitud korteriustest vilkusid televiisorite helesinised silmad. Liikumatult konutasid vanakesed tugitoolis, pilk ekraanile suunatud.
Julian Stryjkowski, "Siirius", tlk Gunnar Kaarend, LR 6/1973, lk 26

Luule

See kangelaskalmistu kummalist kannab
üht nimetust mingi lõunamaa puu.
Miks „Kranji” nii ülemeelikult helab,
kui ometi tummaks jääb sadade suu...

Siin õitseb begoonia roosatav puhm,
näen valevaid sambaid roodudes sirgeid,
kus muru all kuulsate kaitsjate põrm -
hulk noori, kord uljaid ja virgeid.

Karin Saarsen, "Kranji kangelaskalmistul (Singapuri ja Malaisia piiril)" kogus "Lõvi ja orhidee" (2002), lk 54

Aa, ütlesin tasa. Aeg.
Ei öelnud agoonia.
Hetk kõlas kui võõras naer.
Aknal põles begoonia.

Doris Kareva, "* See õhtu kõlas kui karjatus" valikkogust "Armuaeg" (1991), lk 17