Merike Lang

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Merike Lang.

Merike Lang (sündinud Rannik, 18. mail 1958 Tallinnas) on Eesti ajaloolane, etnoloog ja museoloog, Eesti Vabaõhumuuseumi direktor 1992-2014.


  • Ühishoidla idee tõstatus 2005. aastal, kui hakati koostama Eesti Vabaõhumuuseumi detailplaneeringut ja nimetatud hoone seoti Rocca al Marega. 2007. aastal toimus arhitektuurivõistlus Tallinna muuseumide ühishoidla, ennistuskoja Kanut laborite ja Eesti Vabaõhumuuseumi külastuskeskuse ja tööruumide ehituseks. Selle võitis KavaKava arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peili võistlustöö "Raudjas". Vabaõhumuuseumi majanduspiirkond on detailplaneeringu järgi seniajani seotud selle projektiga ja kõige rohkem kibelebki just EVM hoone otsuste järele.
  • Vastutustundlik riik peab mõtlema, kuidas oma vara kõige ratsionaalsemalt ja kvaliteetsemalt hoida. See ei peaks olema lihtsalt ilus hüüdlause.


Kirjutised[muuda]

  • [C. R. Jakobsonist luuletajana:] See on tõesti peidus pool mehest, kes kirjutas kuni 15. eluaastani saksakeelseid romantilisi luuletusi ja kes oma isakodu raamatukogu lugemisvara mõjul vaimustus Friedrich Schillerist kui vabaduse ja humaansuse kuulutajast. Ta tundis ka Jean-Jacques Rousseau filosoofiat ning täiendas end pidevalt Euroopa parima põllumajandusalase kirjandusega, suutes seda edasi anda kohalikke olusid arvestavalt.
  • Oma lühikese, vaevu 41-aastase elutee jooksul suutis ta teha niivõrd palju, et jõudis enam kui sajand pärast oma surma taasiseseisvunud Eesti 500-kroonisele rahatähele.
  • On isikuid, kes on ühiskonda niivõrd mõjutanud, et tekib küsimus, mis oleks saanud siis, kui neid isikuid poleks olnud.
  • Et vanemad andsid talle range hernhuutliku kasvatuse, kuhu kuulus ka vitsahirm, sai Jakobsonist seesuguse kasvatuse vastane.
  • Ajal, mil Eesti koolisüsteem oli tihedalt seotud kiriku kontrolli ja ülekaaluka usuõpetusega, taotles Jakobson hariduse suuremat ilmalikustamist ning vastavate õppeainete osakaalu suurendamist, mis aitaks kaasa tulevases talupidamises vajalike teadmiste omandamisele. Kas ei kõla see põhimõte tänapäevalgi päevakohaselt: kool andku teadmisi tegelikuks eluks!
  • Jakobson propageeris tähtede veerimise asemel häälikulist lugema õppimist ning kirjutas kõik oma õpikud uues kirjaviisis. Neist õpikuist on õppinud põlvkonnad Eesti lapsi.
  • On vähem teada, et pärast Cimze seminari lõpetamist 1859. aastal asus Jakobson koos oma sõpradega kümnenädalasele ja ligi 300 km pikkusele jalgsimatkale Valgast Tormasse. Tänaseni on säilinud kaart selle teekonna marsruudiga. Retkel tutvuti koolide ja koolmeistritega, talumeeste ja sulastega, jälgiti töötegemist mõisa- ja talupõllul. Matkajate muljed olid rusuvad. Eesti oli põllumajanduslikult niivõrd mahajäänud maa.
  • Tema ajal oli Eesti veel Vene tsaaririigi koosseisus ja peale Eesti- ja Põhja-Liivimaa kubermangu ühendamise otstarbekuse ei rääkinud Jakobson riiklikust iseseisvusest.
  • Jakobsoni sõnastatud põhimõtte järgi pidid Eesti põllumeeste seltsid olema rahvusliku ideoloogia kandjad ja seadma sihiks talurahva vabastamise võõras vaimus eestkoste alt. Tõelise rahva õpetajana ja vastutustundliku presidendina pidas ta seltsides kümneid kõnesid, veendes loobuma traditsioonilistest talupidamise arusaamadest, et asendada need teadmistel põhineva tarkusega.
  • C. R. Jakobson oli veendunud, et mõisa suurtootmisega ei saa olla mingit koostööd ja Eesti talurahva elu paranemise edu saab põhineda kaasaegsel ja põhjamaade omaga sarnasel, piimakarjandusele suunatud talupidamisel, kus kõrvalharudeks on hooldatud õunaaiad ja mesindus.
  • Et oma põhimõtteid paremini edastada ja võidelda talurahva paremale elujärjele tõstmise eest, töötas Jakobson aktiivselt oma ajalehe asutamise nimel. See õnnestus tal 1878. aastal, mil Viljandis ilmus esimene Sakala väljaanne. Sellega pani Jakobson aluse uuele ajakirjandustavale, mis erinevalt varasemast toimetajakesksusest ja leebest meeldivusest põhines laialdasel kaastööliste võrgustikul ja rahva tahtele vastaval argumenteeritud diskussioonil.


  • On ehk harjumatu uskuda, et rahvus on igaühe vääramatu õigus enda määratlemiseks ja see ei pea olema seotud ei indiviidi nahavärvi, usu, tegeliku perfektse keeleoskuse ega kodakondsusega. Rahvusse kasvatakse ja õpitakse, see on väärtustel põhinev identiteet ning rahvust on võimalik ka vahetada.
Näiteks, kuigi olen hariduselt etnoloog, ei olnud ma sellele koolitarkusele tõsisemalt järele mõelnud enne, kui juhtusin ühe lõimumisteemalise konverentsi järel rääkima ühe väga meeldiva inimesega tema rahvusest. Tema eesti keel oli korrektne, kuid mitte aktsendivaba, tema ees- ja perenimi oli mitte-eestlase oma. Olin kindel, et ta on venelane. Ja ometigi ta rõhutas mulle, et ta on eestlane. Ta oli teinud oma valiku temale tähtsate väärtuste järgi ja minu asi oli teda aktsepteerida.
  • Tegelikult on Eesti paljurahvuseline riik. Meil on 194 eri rahvust. Enamus neist on jätnud endale loomuliku õiguse olla Eesti riigis mitte-eestlased, neil on oma identiteet. Me ei saa teha üldistust, et nad on tervikuna ohtlik viies kolonn, eriti sildistades neid ühe rahvuse - venelased - nime alla. Kui rahvus muutub poliitilises võitluses üldmõisteks, siis võib ta olla tõlgendatav solvanguna ja kõik muud üllad eesmärgid taanduvad.
  • Loomulikult ei pea huvitegevus olema rahvustel põhinev, kuid ühel põhjusel, millest meil on ehk vähem räägitud, võiks neid siiski olla. Nimelt segaperekondades kasvanud teavad, kui raske on siiski säilitada ühe vanema keel ja kultuur riigis, kus on teise vanema riigikeel ja kultuur ning kus õpe käib riigikeeles. See nõuab kakskeelsusele orienteeritud vanematelt pidevat tööd oma lastega, nendega aktiivset koosolemist ja suhtlemist, neile võimaluste otsimist vaid kodus kasutatava keele ja kultuuriga vabal ajal tegelemiseks. Ka vanavanemate roll tähtsustub.
  • Seega eestikeelsele koolile keskendudes peame teavitama ka siinseid mitte-eestlastest lapsevanemaid oma eluviisi ülevaatamise vajadusest, õpetama neid kakskeelse lapse vanemateks. Need vanemad ei saa eeldada, et oma last lasteaia või kooli uksest sisse lükates täidab õpetaja tühiku, milleks vanem ise aega ei soovi leida. Aga hea ei ole ka see, kui vanematel ei ole vahendeid, millega lapsele vajalikku huviharidust või aktiivõppe programmi võimaldada, kui meil on vähe eesti koole, kus oleks ka vene keele süvaõppe võimalusi.


  • 1925. aastal Tallinna asutatud Eesti Vabaõhumuuseumi Ühing, mille juhatuse esimeheks valiti Karl Burman, hakkas muuseumi rajamise tarvis korraldama näitusi, tuluõhtuid ja koguti ka etnograafilisi esemeid. Kahjuks ei andnud korraldatud üritused loodetud majanduslikku tulu ja ühingu tegevus aegapidi soikus. 1931. aastal anti vabaõhumuuseumi tarbeks kogutud 339 etnograafilist eset üle Eesti Rahva Muuseumile. Eesti keskse vabaõhumuuseumi asemel õnnestus 1935. aastal oma pisike talumuuseum rajada hoopis Pakri saarte rootslastel. Kahjuks jäi selle muuseumi eluiga väga lühikeseks.
  • Võib tunduda kummaline, et unistus vabaõhumuuseumist realiseerus Nõukogude võimu tingimustes (55 aastat tagasi, Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 169, 22. maist 1957), kus uue rahvusmuuseumi teke ei oleks tohtinud kuidagi sobida valitseva ideoloogilise korraga.
Sõjajärgseil aastail rahvapärase arhitektuuri uurimise ja Eesti Vabaõhumuuseumi loomise nimel tegutsenud arhitekt Karl Tihase ja ENSV Arhitektide Liit rõhutasid aga oma tegevuse põhjendamisel vajadust uurida rahvaarhitektuuri ratsionaalseid jooni, et kasutada neid eeskujuna "uue sotsialistliku arhitektuuri loomisel". See oli poliitiliselt küllaltki kaval.
  • Et aktiivne sotsialistlike ühismajandite ehitamine hävitas maal senised hooned, hakati Arhitektide Liidus 1950. aastal arutlema vabaõhumuuseumi loomise vajaduse üle. 1953 saadeti muuseumi asutamist taotlevad materjalid Eesti NSV Ministrite Nõukogusse. Viimasest tuli tagasilöögina soovitus valmistada pigem makette. Arhitekt Tihase valmistas seejärel oma välitööde fotodest näituse, ning läks nende abil hoonete hävimise probleemi selgitama Moskvasse.
  • Veel 1957. aasta kevadel on püütud anda ülesehituse kontseptsiooni koostamiseks ideoloogilisi suuniseid, ent juhtnöörid jäid õnneks üksnes sõnavahuks ning jõusse jäi generaalprojekt, mis on aluseks tänaselegi muuseumile. Just siis määratleti muuseumile neli eksponeeritavat regiooni: Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti saared. Kontseptsioon määratles ajalisteks raamideks 18.–20. sajandi alguse. Võimalikud kaasaegse kolhoosiküla ehitused pidid jääma reservmaale, kuid aja jooksul lepiti sellegagi, et teema leiaks käsitlust üksnes fotoalbumis.
Täna võib väita, et juhul, kui kolhoosiküla oleks rajatud Nõukogude perioodil, oleks selle alused ilmselt lähtunud poliitikast, nõukogulikest soovunelmatest vms (nii juhtus kahjuks Kiievi vabaõhumuuseumis). Ühismajandi elamu eksponeerimine vabaõhumuuseumis on tunduvalt vajalikum tänapäeval, et päästa see periood ajaloo unustusse vajumisest. Nõukogude Eesti elamu rajamine on võetud nüüd ka ekspositsiooniehituse programmi.
  • Pärast asutamisotsust ei läinud EVM-i rajamine sugugi libedalt. Oli küllalt neid režiimile ustavaid ametnikke, kes tegelikult said aru, et tegemist on rahvuslikkust toetava ettevõtmisega ja sellele püüti salajaste ähvarduste teel kaikaid kodaratesse loopida.
  • Kummalise nimega "õhumuuseumi" rajamine oli paljudele inimestele suhteliselt arusaamatu, kuni hakkasid valmima esimesed eksponaadid ja neid sai alates 29. augustist 1964 ametlikult külastada.
  • Eesti Vabaõhumuuseumist sai Nõukogude ajal ainus nii laiaulatuslikult ja põhjalikult rahvakultuuri avalikkusele tutvustav muuseum, see roll on tal tänaseni. Senine vaieldamatu priimus Eesti Rahva Muuseum oli sõjas kaotanud oma mõjusa Raadi ekspositsiooni ja vireles kitsastes tingimustes. Rahvale oli tähenduslikum just vabaõhumuuseum.
  • Eesti Vabaõhumuuseumi tänase arhitektuuri kollektsiooni näol on vaieldamatult tegemist meie rahvusliku kullafondiga ning meeleliselt tugeva väljapanekuga. Teades, et muuseumis nähtav külamiljöö on tegelikust Eesti maaolustikust juba täielikult kadunud, kannab vabaõhumuuseum teatud tähendusega mälukoha ja meenutamise toetaja rolli.
Nii toimub mälu "reanimatsioon", mis kutsub esile isiklikke mäluprotsesse, inimeste alateadvus äratatakse mingitele temale elus tähtsatele identiteetidele. Viimane on aga kahtlemata nurgakiviks väärtuskasvatusele, mille järele tunneb suurimat vajadust just meie tänane, elust pragmaatiliselt läbitormav ühiskond. Nii on vabaõhumuuseumi loojate arhitektuurse kunsti tutvustamise mõte saanud hoopis sügavasisulisemaks eluväärtuste kunsti õpetamise mõtteks.


  • Kõige parem on terviklikult sihtasutusena töötav organisatsioon. Kõigepealt annab see tegevuseks ühtse loogika, mis võimaldab paremini paika panna prioriteedid ning kasutada nii majanduslikke kui inimressursse ratsionaalselt. Sihtasutus annab võimaluse laiapõhjalisele rahastamismudelile: riik pluss omavalitsus pluss erakapital pluss oma majandustegevus pluss pangalaenud. Kuigi ka riigimuuseumid võivad saada projekttoetusi kohalikelt omavalitsustelt ja erafirmadelt, on see siiski juhuslikku laadi sponsoreerimine ning pole ette planeeritav. Sihtasutusse liitununa saavad aga osalised tegevusele kaasaaitamise kohustuse ning sihtasutuse käekäigu eest vastutuse.
  • Muuseum-sihtasutus ei saa olla liigses sõltuvuses oma majandustegevusest. Nii võib öelda, et Eesti tingimustes, kus paljude muuseumide tegelikud arenguvajadused on tunduvalt suuremad praeguste ainurahastajate (riik või kohalik omavalitsus eraldi) võimalustest, annab sihtasutus siiski laienenud kandepinna ja tegevuse iseseisvusega muuseumile avarama mänguruumi.
  • Muuseumide juhtimisel tervikuna ja üksikult võttes on oma eripära, mille tundmaõppimiseks läheb suuremas organisatsioonis vähemalt aasta aega. [---] Kiire rotatsioon ei kuulu sisult konservatiivseks programmeeritud museoloogiliste institutsioonidega kokku.
  • Eriti satub löögi alla muuseumipedagoogika. Kaasaegne muuseum peab sellega tegelema oma põhitegevuse raames - see peab pidevalt toimuma (teaduslikult põhjendatult ning sihtgrupile orienteeritult), olenemata tegevuse isetasuvusest. [---] Kommertsürituste kõrval peab jääma kindel koht teaduslikult kvaliteetsetele, kuid samas majanduslikult kahjulikele üritustele.


  • Surmaga seotud uskumused ja kombed moodustavad meie rahvakultuuris omaette teema. Iga ajajärk on siia ladestanud oma arusaamad ja tavad, mis on kas varasematega põimunud või eelmised välja tõrjunud. Selle tulemusel on kujunenud keerukas rituaalide kogum, mille esialgset tagapõhja on raske, sageli võimatu lahti mõtestada. Kuna matusekombed on üsna konservatiivse iseloomuga, pole nad tänaste uurijate õnneks oma muistset vormi veel täielikult minetanud. Iseenesest mõista on sisuline külg olnud kiirem kaduma ning seega täidetakse paljusid tavasid vaid seetõttu, et nii on varem tehtud ja nii näeb ette vana traditsioon. (lk 77)
  • Haiguse raskenedes ning peatse surma kartusel kutsuti naabrid või sõbrad haiget suretama, sest inimest ei võinud üksinda surra lasta. (lk 79)
  • Suretamisel vajas haige tähelepanu, teda tuli julgustada, tema soovid tuli ära kuulata ja need ka kindlasti täita, sest muidu võis ta hiljem hakata koju käima ja lubadust taga nõudma. (lk 79)
  • Kes esmakordselt põdeja juurde tuli, pani tähele, kas see liigutas tervituseks paremat või vasakut kätt. Kuna pahem pool on alati halba tähendanud, siis usuti, et selle käe liigutamisel tuleb kindlasti surm, parem käsi aga andis veel lootust tervenemisele. Võrdlevalt jälgiti kätt ja jalga: levinud oli usk, et käe liigutamine tähendab surma, jalg aga elu. (lk 79)
  • Küll aga teati, et surija voodi ei tohtinud seista lae aampalkidega risti, sest nii moodustus haige silmade kohale nõiamärgina rist ja hing ei saanud välja lennata. (lk 80)
  • Esmaseks nõudeks oli surnu silmade ja suu korralik sulgemine, sest muidu jõudis ta endale järgneja välja vaadata. Suu kaudu võis aga vanakurat laiba sisse pugeda. (lk 81)
  • Et vältida koolnu kuju peegeldust ja sellega surma jäädvustumist, tuli matusemajas peegel kinni katta ja omaksed ei tohtinud kanda läikivaid ehteid. (lk 81)
  • Koolnu maise eksistentsi lõpetamiseks oli vaja teda korralikult pesta. (lk 81)
  • Pesemiseks kasutati alati sooja vett, vihta ja seepi. Surnu näo ja käte piiritusega puhastamine hakkas levima alles 20. sajandi alguses. (lk 81)
  • Surnupesemise seebi kasutamise kohta puuduvad vaadeldavast piirkonnast varasemad andmed. Välitöödel küsitletud mäletasid vaid, et seda enam ei tarvitatud. Samal ajal aga näiteks Võrumaal kasutati seda arstirohuna ning on ka andmeid seebist kui hauapanusest. (lk 82)
  • Surnupesijateks kutsuti enamasti naabrid. Lahkunu perekonnaliikmetele peeti pesemist liiga otsese kontakti tõttu laibaga lausa ohtlikuks. (lk 82)
  • Esitatud loetelust nähtub, et suririietus ei kujutanud endast midagi erilist ja kindlate nõuetega rituaalset rõivastust, vaid oli üsna tagasihoidlik. Muinasaegne eheterohkus ja pidulikkus olid täielikult kadunud. (lk 83)
  • Pärast surnu pesemist ja riietamist tuli teda veel kodus hoida – enne kolme päeva ei tohtinud matta. (lk 84)
  • Paljud rahvad on suhtlemiseks kasutanud itku. [---] Itk oli omamoodi kontakti otsimine teispoolse maailmaga. Surnuitku abil püüti kooljat häälestada elavatele heasoovlikuks. (lk 84)
  • Surnu lautsile jätmisega algasid omad mured. Kardeti, et enne matmist võib vanakuri valveta jäänud laiba ära viia või selle sisse pugeda. Samuti usuti, et kui surnu majasoleku ajal magada, siis võib koolja hing magaja hinge endaga kaasa viia. Niisuguste õnnetuste vältimiseks tuli öösiti ärkvel olla ja valvata, kusjuures kaitseabinõuna pidi tuli valgest valgeni põlema. Arvatavasti on 19. sajandil toimunud valvamisi igal ööl, hiljem aga ainult matusepäeva eelõhtul. Komme on hääbunud alates 1940. aastaist. (lk 85)
  • Surnu lautsil oleku ajal hangiti puusärk. Arheoloogia andmetel oli kirstus matmine Eestis tuntud juba nooremal rauaajal, kuid üldlevinuks muutus see alles keskajal, mida tunnistavad rohked kirstunaelte leiud 16.–17. sajandi külakalmetest. (lk 86)
  • Vanimat tüüpi kirstuks on aga arvatavasti olnud ühest puust õõnestatud künakirst, mille kohta on Kirde-Eestist säilinud üsna palju andmeid. (lk 86)
  • Kirstupanekul pandi tähele koolja seisundit, et selle järgi omaste saatust ennustada. [---] Kui laiba parem jalg või käsi oli nõrgem ehk parem jalg pikem, võis varsti meesterahva surma oodata; pahem jalg või käsi tähendas naisterahva surma. (lk 87)
  • Veel 19. sajandil oli säilinud muistne komme panna kirstu mitmesuguseid esemeid. Oskar Loorits põhjendas seda kahelt maailmavaateliselt seisukohalt: 1) püsis vana soomeugriline arusaam koolja elu jätkumisest kuskil elavate läheduses ja seal vajas ta esemeid eelnevast elust; 2) lisandus indogermaani uskumuslikke elemente, kus peatähelepanu pöörati reisimisele teise ilma ning panused olid tarvilikud just sellel teekonnal. Rahvatraditsioon aga seletas, et kui lahkunule midagi kaasa ei antud, hakkas ta koju käima ja oma omandit taga nõudma. (lk 87)
  • Üheks enamlevinuks ning veel 20. sajandil tuntud anniks oli raha (nn teeraha). Keskaegsetes külakalmetes leidus müntide kõrval üsna sageli (veel 18. sajandil) nii meestel kui ka naistel nuga. Kirjalikud allikad seda enam ei maini. Üsna sagedaste panustena esinesid tubakakott, piip, palveraamat, viinameestel viinapudel. Ehete kaasapanekut ei ole nimetatud. (lk 87)
  • Surnu kodusoleku ajal püüti võimalikult vaikselt olla, sest tema hing, mis veel maa peal viibivat, tahtvat rahu saada. Vanemates allikates öeldakse, et kui kuskil peres oli surnu, siis ei tohtinud terve küla töötada. (lk 88)
  • Laiba lehas nähti seda jõudu, mis surmas keha ja mis võis ka teistele hukku kaasa tuua. Usuti, et surma võim ulatus niikaugele, kui surnu lehk. (lk 88)
  • Koolja ärasaatmise päev kujunes kogu kombestiku tähtsamaks ja rahvarohkemaks. Peale sugulaste osales matustel kogu küla. Erandiks olid surnud vallavaesed, keda läks matma ainult neli meest. (lk 88)
  • Kohati pakuti enne surnu väljasaatmist matuselistele söögiks sülti, kartuleid, saia, kohvi ja viina. Kuna vastav matusetoite puudutav materjal on kogutud valdavalt 1959. ja 1960. aastal, ei ulatu mälestused kuigi kaugesse aega ning seega ei saa otsustada kombe vanuse ja iseloomu üle. Võib oletada, et kohati kujunes sööming omamoodi rituaalseks toiminguks. (lk 89)
  • Muistse kombe kohaselt tuli surnu heaks ohverdada mõni koduloom. 19. sajandiks on aga otsene ohvritalitlus enamasti unustatud. (lk 90)
  • Kuna iga uus surmajuhtum oli kardetud sündmus, pandi matustel tähele igasuguseid märke, et selle järgi tulevikku ennustada. Näiteks kui kooljat välja saates kuskil kukk kires või koerad vingusid, pidi varsti jälle surnuid saama. (lk 91)
  • Kõik matuselised ei pidanud surnuaeda kaasa minema, osa võis jääda koju süüa tegema ja tube koristama. Et lõpetada täielikult koolja kontaktid koduga, oli vaja kohe põrandaid pühkida. Prahti ei soovitatud ahju visata, vaid see lennutati värava taga nelja tuule suunas laiali. Seejärel tehti kohale, kus puusärk oli seisnud, sibulakoortest, nõmmeliivateest ja kuuseokstest tuli, et saaks surnu lehagi toast välja. (lk 91)
  • Matuserongis loeti halvaks märgiks seda, kui tuul puhus tagant, sest siis võtvat surnu maja vara endaga kaasa. (lk 92)
  • Et koolja koduteed meelde ei jätaks, oli vaja teda eksitada. (lk 92)
  • Kiriklike matuste puhul kanti surnu kõigepealt kirikusse. Kandmisel hoiti ikka jalad eespool, alles kohale jõutud, keerati pea altari poole. Puusärki kanti pikkadel linastel rätikutel. Arvati, et matusteks löövaid kirikukelli lahkunu veel kuuleb ning seetõttu nimetati neid hingekelladeks. (lk 92-93)
  • Haua juures avati kirstu kaas, et kontrollida, kas surnu pole teel külili põrunud. Kui viga jäi parandamata, siis võis koolja hakata koju käima ning sel juhul ei aidanud muu, kui haud uuesti lahti kaevata ja laip õigesse asendisse keerata. (lk 93)
  • Kogu matusetalitlus toimus kirikuõpetaja juhtimisel vastavalt ametlikule riitusele. Ometi ei unustatud sinna sisse põimida rahvauskumuslikke maagilisi taigu. Kui surnu sai maha maetud, pidi pahema jala kannaga kolm korda kääpa äärele vajutama, et sellega koolja lõplikult hauda kinnistada. (lk 93)
  • Tõenäoliselt meie ajaarvamise algusest peale levis Eesti alal haual söömise komme. Tänapäeval on see säilinud vaid setudel ja lähematest naabritest vadjalastel, kusjuures kindlaks peietoiduks on kutja. Kutja retsept on järgmine: 1 toobi külma vee sisse klopitakse 1 nael mett ja lisatakse 1/2–1 naela hautatud herneid juurde. Sellest seost saadakse vedel supp. Ongi valmis. Süüakse lusikaga. (lk 93)
  • Kirde-Eestist kasutada olnud materjal viitab söömingule surnuaial kui juhuslikule ilmingule. Öeldi, et kui üldse midagi kaasa võeti, siis vaid kaugemalt tulnud sugulastele, kes kavatsesid kohe koju tagasi sõita [---], ning hauakaevajatele. (lk 93)
  • Kuna surnuaed oli elavatele siiski üsna ohtlik territoorium, püüti pärast matust sealt võimalikult kiiresti lahkuda. Kes jäi viimaseks tulema, pidi ka kõige enne surema. (lk 94)
  • Kuigi surnu oli nüüd maha maetud, ei võinud veel kindel olla, kas ta ikka on oma uude keskkonda piisavalt kindlalt suletud. Võis juhtuda, et tagasiteel kihutas matuselistest keegi tundmatu mööda. Sellest arvati, et kindlasti on koolja neile järele saanud ja kodukäijast pole enam pääsu. (lk 94)
  • Matused lõppesid peietega, mida peeti tavaliselt õhtul lahkunu kodus. Sööming toimus kõigile kutsututele korraga. (lk 94)
  • Koolja suhe elavaga oli enamasti seotud teatud ebameeldivate kõrvalmõjudega. Surnu liiga lähedane kontakt sugulastega kätkes endas kahjulikumaid tagajärgi kui võõrastega, kuid teatud nõudeid täites võis ohtlikkus kaduda. Viimane annab aluse võrrelda elavate suhet kooljaga üldistes joontes suhtlemisega uueks sotsiaalseks staatuseks veel ebaküpse isikuga, kelle tulevase seisundi kujundamine oli sõltuv tema lähikondlaste tegevusest. Järgides aga suulist rahvatraditsiooni kitsamas mõttes, nähtub, et kõikidel surnuga läbiviidavatel toimingutel oli siiski juures tugev hirm kurjade jõudude, kuradi ja kodukäijate ees. (lk 96)

Intervjuud[muuda]



  • [Raudteejaama toomisest Vabaõhumuuseumi:] Raudtee on tähendanud Eesti külale ju tegelikult ajaloos väga palju. Kõik need uuendused, mis 19. sajandil olid, elu paranemine, oli ju tänu raudteele ka. Turg läks lahti, Venemaa turud ka.
  • [Maakortermaja kolimisest:] Me küll võtame hoone lahti ja võtame sealt ära puitosad ja lahtivõetavad osad, aga kivide puhastamine on liialt suur töö.




  • Kunagises Ingliste vallas kolme tee ristis asunud Lau külapoodi kutsuti madala asukoha tõttu Pasaaugu poeks. Meil asub see hoone kõrgemas kohas ja sellist nime pole vaja kasutada.
  • Muuseumis on suurem osa talud, aga nüüd on meil ka külapood. Antud poe sisemusest ühtki fotot ei ole, aga teistele materjalidele tuginedes püüdsime taastada 1930. aastate külapoe olustiku. Pood jääb aasta ringi avatuks.


  • Me arendame muuseumi pidevalt, 50. sünnipäeva puhul avasime Härjapea talu, nüüd paneme tööle Harjumaalt Lault pärit külapoe.
  • Setu talu toodi hoiule 1973. aastal ja on praeguseks hävinud. Nii peamegi üles panema koopia. See annab meile mõneti vabamad käedki, piiranguid on sellisel juhul vähem. Setu talus saavad hakata näiteks koos käima Tallinnas olevad setu seltsid.
  • Paneelmaju pole veel plaanis, eks asi jääb praegu veel raha taha, aga ajalugu läheb ju kogu aeg edasi.


  • Teate, et ka meie oleme hädas kliimasoojenemisega – talvekülmi enam pole ja niiskus ei lähe majadest välja. Vaja oleks vähemalt paar nädalat kõva külma, et hallitus ja teised seened häviksid.
  • [Vabaõhumuuseumi rajamise algataja Karl Tihase kohta:] Tema võitles välja vabaõhumuuseumi eluõiguse – Eesti võimud ei julgenud rahvusliku muuseumi asutamist lubada, aga Tihase käis Moskvas ja kogus sealsetelt teadlastelt toetuskirjad.


  • Meil on ainulaadsed rehielamud, mida leidub küll ka Põhja-Lätis, kuid see on muistne liivlaste ala ja nemad on meie sugulased.
  • Hooned on muuseumi toodud palkhaaval ja suure armastusega.
  • [16-korruselist paneelelamut võetaks vabaõhumuuseumi ainult maalt:] Oleme ikkagi maamajade muuseum.
  • Meie missioon ongi kombestiku ja vana eluviisi tutvustamine. Kuna sisu peab vastama nõuetele ehk ajaloolisele tõepärale, siis üritustes saavad korraldajate poolt kaasa lüüa vaid ajalooga hästi kursis olijad.
  • [V]abaõhumuuseum aga on kallis ettevõtmine, sõltumata sellest, kes parasjagu riiki valitseb.
  • Vastlapäeval käis meil siin 3200 inimest, muuseum lausa uppus. Neid noori peresid siin vaadates ei usukski, et meil on Eestis pereprobleeme. Isad lausa unustasid end lastega mängima.
  • Merike Lang, intervjuu: Veiko Pesur, "Vabaõhumuuseum ei saa kunagi valmis", EPL, 31.03.2004


  • [Pärast Kutsari talu põlengut:] Miks meie muuseum nii ära neetud on!?. Ma ei mõista, kuidas sai tuli lahti minna ja nii kiiresti levida, ilma et seda oleks märgatud. Signalisatsioonist polnud ka seekord abi.
  • Kutsari talu enam ei ole ja seda ei saa sellisel kujul ka enam mitte kunagi olema. Koopia võib ju ehitada, kuid maja hinge ei saa kunagi tagasi.
  • Kogu vabaõhumuuseum ja kõik selle talud on kindlustamata, sest rahaliselt pole võimalik originaale hinnata. Meie maksaksime kindlustusele tohutuid summasid, kuid uuesti üles ehitades poleks nendel majadel enam väärtust. Need oleksid ju koopiad, mitte originaalid.
  • Koopiat ei ehita me mitte mingil juhul. Eestis on piisavalt selliseid XX sajandi alguse originaale, mida mahapõlenud rehielamu asemele tuua.


  • [Vabaõhumuuseumis olid kord lehmad, kuid unustati kolmeks päevaks lüpsmata:] Meie oleme teoreetikud ja seda tööd teha ei oska.
  • Loomad võiksid olla, nad elustaksid muuseumi.
  • Ehitati valvehoone, sest pidi tulema ratsapolitsei. Nüüd oleme mõistnud, et otstarbekas oleks kõigest elektrooniline turvasüsteem.

Tema kohta[muuda]

  • Kui praegune direktriss Merike Lang 1981. aastal varamus noore teadurina tööd alustas, oli tema esimeseks ülesandeks Peipsi äärest võimalikult autentse peipsivene vanausuliste maja leidmine, selle muuseumieksponaadiks toimetamine.
Merike Langi teel olid risti jalus kolm tõika. Esiteks oli ta noor, teiseks polnud ta vanausuline, kolmandaks oli ta eestlane. Kokku siis suhteliselt vähe usaldusväärne. Ta käis ja rääkis, rääkis ja käis. Pruukis vaid ühest ridaküla otsast oma tööd alustada, kui teine ots juba teadis ja ootas seda noort eestlannat, kel majaostmise plaan. Siiski kandis pingutus vilja.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel