Tallinna Moemaja
Ilme
Proosa
[muuda]- Nagunii rõhutas kogu Moemaja olemasolu oma aja teinekord lausa uskumatult sürrealistlikke kontraste. Moeetendusele pileti saamiseks seisid inimesed pikkades sabades, uute moesuundade nägemiseks sumpasid nad Kalevi spordihalli läbi lumeseguse pori, libisesid jäistel kõnniteedel, rappusid täistuubitud bussides märgade, haisvate, enamjaolt deodorandist ja headest parfüümidest puutumata inimeste vahel, ikka selleks, et teada saada, mida "eelseisev moehooaeg" soovitab. Et ennast kas või mõneks ajaks argipäevast välja kiskuda. Et tunda ennast osana sellest, mida praegusel ajal glamuuriks kutsutakse, aga millel noil õndsatel seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel ei olnudki konkreetset nime ega kuju, nagu igatsusel ikka. (lk 13)
- Kunstnike seas oli mitu säravat isiksust, oli omamoodi ime see ande ja vaimu kontsentratsioon, mis ühte ruumi pressiti ja sinna äragi mahtus. Muidugi olid nad enamikus naised (peale Meli ei meenunud Bettile ainsatki meeskunstnikku, alles hiljem tuli Moemajja Orp Paganino), kellel tuli joosta mööda poode, et perele süüa hankida, seista apelsini- või viinamarjasabas, tuli igal hommikul mõelda, mida selga panna, ja igal õhtul, mida ja millest järgmiseks päevaks süüa teha, tuli õmmelda, kududa, koristada, keeta, nõusid ja pesu pesta, tuli kindla käega tüürida abielulaeva, mis ikka aeg-ajalt karile kippus, tuli katsuda elada nii, et ei satuks klatši ohvriks ja samal ajal osata vajadusel siiski ise taga rääkida. Teha seda vana õpetuse järgi, et hundid söönud ja lambad terved. (lk 48)
- Maimu Berg, "Moemaja". Petrone Print, 2012
- Disainerile oli see tõeline luksus töötada Tallinna Moemajas, saime end vabalt tunda ja ka materjale vabalt hankida.
- Anu Hint, intervjuu: Janet Õunapuu, "Tallinna Moemaja juubeli puhul näidatakse kõrvuti uut ja vana moodi", ERR, 28.07.2017
- [Tööst Tallinna Moemajas:] Pidin valima kolleegide kavandatud mudelite seast rõivad, mida esitlesin kauplusejuhatajatele. Neist osa mudeleid läks moemaja seeriatootmisse. Pole tõsi, et Nõukogude Liidu ajal ei valmistatud ilusaid rõivaid. Neid tehti, kuid väikeses koguses. Praeguse ületootmise ja -tarbimise ajal tundub see kontseptsioon päris ilus – maailma ei koormatud liigsete asjade virnadega. Kangaste koostis oli palju kestvam. Majandusele oli see halb, kuid loodusele hea.
- Anu Hint, intervjuu: Krista Kiin, "Olla eestlane... moe kaudu", Eesti Naine, 24.01.2018