Ülle Ulla

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ülle Ulla (täisnimega Ülle-Valve-Oktavie Ulla; 10. november 1934 – 9. aprill 2016) oli eesti näitleja, baleriin, laulja, varieteeartist ja tantsupedagoog.

Terpsichore tiiva all[muuda]

Tsitaadid raamatust: Ülle Ulla, "Terpsichore tiiva all". Tallinn: Kunst, 2003.


  • Põles ära meie kodu, põles ära minu koolimaja, põles ära "Estonia" teater, põles ära suur osa Tallinnast. Mitte ainult Harju tänav, nagu nüüd arvatakse. Emale oli kodu hävimine suur löök, millest ta ei toibunud kunagi. Tal oli kombeks öelda: "...siis, kui me põlesime..." See hirmus sündmus poolitas kogu tema elu, hävitas kõik, mida ta oma tööga oli suutnud muretseda. (lk 19, märtsipommitamise kohta)
  • Kirikuõpetaja jutlus tundus mulle väga pikk ja igavavõitu, kuigi pingutasin hoolega, et kõigest aru saada, mida kirikuõpetaja rääkis. Tegelikult ootasin igatsusega hetke, mil orel mängima hakkas ja kõik sellele kaasa laulsid. Laululeht paljude lauludega võimaldas aega kirikus huvitavaks teha. Minu sihiks oli laulda oktav madalamalt kui kõik vanemad naisterahvad minu ümber. Tahtsin laulda oma arust nagu Zarah Leander. Jäin endaga väga rahule, sest mul tuli see madalalt laulmine päris hästi välja. (lk 25-26)
  • Tantsimist selline algav lühinägelikkus ei seganud. See tähendab ju, et inimene ei näe kaugele, ta näeb ainult ligidale hästi. Laval proove tehes, tantsides, oli mul oma lühinägelikkuse tõttu hea olla. Ma olin nagu omaette ja julgesin oma tundeid häbenematult väljendada. Ma ei näinud, kas mind vaadati ja kuidas vaadati. Olin üksi oma osa ja muusikaga. Oma partnerit nägin hästi, sest ta oli ligidal. Olen endale hiljem aru andnud, et see üksiolemise tunne aitas julgemalt kaasa uute osade kujunemisele. Ma sain paremini keskenduda, eraldada ennast kõigest ümbritsevast. (lk 27)
  • Siis viis ema mind "Estoniasse" "Luikede järve" vaatama. Kui ma terve neljavaatuselise etenduse olin ära vaadanud, kael õieli, silmad pärani, olin palunud ema, et ta läheks lava taha ja paluks neid tädisid ja onusid uuesti alustada. (lk 35)
  • On siiski terve rida väga eredaid mälestusi, mille meenutamine teeb rõõmu ja paneb tundma kahjutunnet, et praegune aeg seda rikkust enam ei näe. Aga igal ajal on omad geeniused, keskpärasused ja ebaõnnestujad. Tuleb osata erksalt elada ja positiivselt mõelda, nagu nüüd soojalt soovitatakse. (lk 47)
  • Enne ärasõitu, kui ta [Väino Aren] tuli teatrisse kõigiga jumalaga jätma, kutsus ta mind teistest eemale ja ütles: "Sa pea meeles, kui tahad head loomingulist õhkkonda enda ümber, siis sa pead mõtlema sellele, mida ütled. Kunagi ei tohi öelda kellegi kohta tagaselja oma kriitilist arvamust. Arvesta sellega, et see jõuab peatselt kritiseeritu kõrvu. Ja sa ei saa keelata selle edasikandjal lisamast sinu poolt öeldule omapoolset värvi. Kui sul on midagi kellelegi öelda, siis tee seda alati otse, mitte omavahel sosistades ja seljataga rääkides." (lk 57)
  • Ja meie tõeliselt suur dekoraator, geniaalne maestro Eldor Renter peab oma fantaasiat piirama sellel väikesel laval, mis on talle ammu kitsaks jäänud. Kogu tema looming vajaks palju avaramat ruumi, suuremat lava. Aga olgem õnnelikud, et niigi on, ja et üks kõhn kuivetanud hõlmikpuu saab Süda tänava aiakeses õilmitseda. Vaatan alati sealt mööda sõites seda puukest ja mõtlen: "Issand Jumal, "Estonial" oli ehitusprojekt valmis uue suure teatrimaja ehitamiseks! Kõik oli valmis ja kõik peatati, sest..." (lk 98)
  • Sellest päevast peale, kui minu abikaasast [Eri Klasist] sai "Estonia" peadirigent ja kunstiline juht, kustus minu kui kunagise "balletistaari" sära. Toimus mingi seletamatu muutus. Enam ei tervitatud mind teatrimajas valjuhäälse kamraadliku hõiskega nagu varem, vaid väga lugupidavalt, viisaka aupaklikkusega. (lk 155)
  • Mina näen kõige positiivse kõrval enda ümber iga päev ka palju hoolimatust ja destruktiivset suhtumist sellesse, mis on aastakümnete ja -sadadega üles ehitatud. Ma pole sellega nõus, sest kõigepealt on vaja siiski annet, siis koolitust ja lõpuks ka kogemusi. Alles siis on õigus väga kõva häälega rääkida. (lk 163)
  • Teatri müsteerium, eriline lavatagune õhkkond, näitlejate avatus, teatrihoone ise - kõik see mõjub külgetõmbavalt. Siia on kunagi väga ammu Vaim endale kodu teinud. Siin kehtib hoopis teine aeg kui tänaval. Siin kehtivad ka teistsugused reeglid, Vaimu reeglid. (lk 175)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel