Anni Arro

Anni Arro (sündinud 28. märtsil 1983) on eesti kokk ja saatejuht.

Intervjuud

• [Öösel oma õpetaja Pepe Zullo juurde Puglia mägedesse jõudmisest:] Piinlik ju niimoodi öösel toitu nõudma hakata. Ta ütles, et no problem ja kohe võeti välja vein, suur päts saia, oliiviõli uhati peale, latt salaamit lõigati lahti. Siis ta ütles, et talle toodi just kaupa ja seega oli tal öösel järgmiseks hommikuks valmistatud mozzarella 't. Tõesti mingi talumees traksipükstes ja kummikutes oli toonud. Ja see oli soe veel. Hammustasime siis seda mozzarella 't, võtsid lonksu punast veini ja tüki saia oliiviõliga. Selline tunne oli, et midagi paremat ei saa lihtsalt maailmas olla. Tähed sirasid taevas, soe oli.
• Hea toit hakkab ikkagi heast toorainest. Kui tooraine on hea, siis ei peagi sellega nii väga midagi tegema. Kui sul on hea mozzarella, siis pigem panegi ainult see taldrikule. Kui nii hea ei ole, siis pane midagi juurde, et seda toetada. [---] Ei pea ära rikkuma seda head maitset. Ei tasu üle mõelda.
• [Itaalia köögist:] Nad ei riku toitu ära. Nad on tooraine üle uhked ja presenteerivadki seda. Mäletan ühte saadet, kus Jamie Oliver tegi Itaalia prouadele süüa ja jumal, kui vihased nad olid. "Sa rikud selle toidu ära, rüvetad Itaalia kööki." Tema tahtis head, pani kõiki asju jube palju, aga Itaalias on vähem ikkagi rohkem.
• [Ansamblist Hermanos Gutierrez:] Kui esimesi kitarrikäike kuulsin, siis mõtlesin, et issand, kui ilus muusika. Kaks venda, kes mängivad Ladina-Ameerika stiilis kitarri. Neid on võrreldud ka Ennio Morriconega, selline spagetivestern-tüüpi muusika. Sellel on mingi kummaline mõju mu üle.
• Kontserdi ajal tekkis tunne, et ma ei viibi selles maailmas. Ma ei olegi kuskil külmas Kopenhaagenis. Oli selline tunne, et kui sealt ruumist välja astun, siis kuumutab tuline päike mu kintse, ma lähen võtan ühe tekiila ja taamal paistavad kaktused. Selline kihvt tunne, mille keskel sa unustad mõtlemise ära. See viib sind kuskile ära.
• Iga kord, kui see esimene lumikelluke tuleb ja esimene päike – see on elamus. Ma iga aasta teadvustan seda endale, et Anni – naudi seda, see ei ole lihtsalt niisama. Me eestlased istume pool aastat või rohkemgi kaamoses. Minu jaoks on kevade saabumine elamus ja ma ootan seda meeletult.
• Itaallastel näiteks põhimõtteliselt ei olegi talve. Neil on niisugune sügis ja siis on suvi, vahepeal eriti midagi ei ole. Nad ei saagi aru meie tundest, kui näeme esimest kirsiõit, mis lahti plahvatas.
• [Modellitööst Jaapanis 16-aastasena:] Jaapanlased on hästi usinad tööorjad. Kui sinna tööle lähed, siis teed samamoodi tööd nagu nemad ehk tööpäev algas umbes kell seitse hommikul ja lõppes kell 11 õhtul. Pooleteise kuu peale, mis ma seal olin, oli vabu päevi vist kaks.
• Jaapanlased on veel kreisimad kui itaallased. Võttis ikka aega, et pihta saada, kas nad mõnitavad sind või teevad nalja. Tegid ikka nalja, aga neil on teistsugune huumorimeel. Nad ise naeravad kõva häälega selle üle. Meie ei pruugi aru sada, et see oli nali, arvame, et mõnitavad meid, aga nad naeravadki niimoodi, et näitavad sõrmega.

Hea näide on see, kui läksin casting 'ule ja siis mul oli üks suur sünnimärk. Küsitakse, et mis see mul on seal. Vastan, et sünnimärk. Siis hakkab ta niimoodi pisarad silmis naerma, et kukub tooli pealt maha. "Pimple! Pimple! It's a pimple!" Ehk punn. Ütlen, et ei, see on sünnimärk, aga tema naerab ja naerab. Minu jaoks ei olnud üldse naljakas, sest ma tundsin, et mind mõnitatakse.

• Anni Arro, intervjuu: Katrin Viirpalu, "Anni Arro: ei saanud aru, kas jaapanlased mõnitavad mind või teevad nalja", ERR/ETV "Elamus", 09.04.2024