Catherine Cookson

Catherine Cookson (20. juuni 1906, South Shields, Inglismaa – 11. juuni 1998, Newcastle upon Tyne, Inglismaa) oli üks tuntumaid 20. sajandi inglise naiskirjanikke ja üks viljakamaid romaniste. Eesti keelde on pandud tosinajagu tema romaane.

"Klaasneitsi"

Tsitaadid väljaandest: Catherine Cookson, "Klaasneitsi", tlk Tiina Viil, 2011.

• Oma seitsmenda sünnipäeva eelõhtul sai Annabella Lagrange teada, et mehed ei tohi küsida kaheteistkümnetunnise töö eest söekaevanduses pennigi päevas rohkem, selle kuriteo eest jäid nad ilma toidust ja ulualusest. Aga ta sai sel päeval teada sedagi, et kõik on korras, kui tema isa võtab võõral naisel riided seljast, vannitab teda ja söödab siis maasikatega. (lk 7, romaani algus)

• Kui mammat kodus ei olnud, polnud majas asjad kunagi nii nagu muidu, teenrid käitusid siis hoopis teisiti. Nad liikusid palju aeglasemalt ja naersid üksteisest trepil möödudes. Ja kindel märk sellest, et mammat polnud kodus, oli see, kui Ada Rawlings pistis pea lastetoa ukse vahelt sisse, sest siis said nad Watfordiga omavahel sosistada, ja mõnikord toetasid nad pea teineteise õlale ja kihistasid naerda.

Mamma läheduses ei kihistanud ega naernud mitte keegi. Ometi ei tõstnud mamma kunagi häält, ta ei karjunud iialgi nii nagu papa. Aga daamid ju ei karjugi, häält tõstavad ainult mehed ja teenrid. (lk 11)

• Annabella armastas mammat ja mamma armastas teda. Isegi kui mamma ei näidanud oma armastust kiire tugeva kallistuse või vargse musiga, teadis Annabella, et teda ümbritseb mamma armastus. Siiski polnud mamma õnnelik. Isegi kui nad käest kinni mööda risti-rästi metsaradu jalutasid, teadis Annabella, et mamma pole õnnelik, ja see tegi talle haiget. Kui ta öösel ärkvel lamas ja oma kummalisi ja imepäraseid mõtteid mõtles, püüdis ta leiutada viise, mis mamma õnnelikuks teeksid. (lk 11)

• Kui mamma viimati päev otsa ära oli, sai Annabella tervelt pool tundi omaette olla, see oli suurepärane kogemus, ta isegi kujutles, et on hoopis keegi teine - ta lihtsalt istus ja mõtles oma mõtteid ja keegi ei korrutanud: "Preili Annabella. Preili Annabella. Preili Annabella." (lk 11)

• Koolituppa minnes peatus ta korraks ja kuulis, kuidas Ada Rawlings lausus: "Kuulekas tüdruk."

"Just, liigagi kuulekas. See pole loomulik." (lk 15)

• [Betty Watford:] "Nagu ma sulle enne ütlesin, see töö oleks lihtsalt rõõm, Ada, kui välja arvata see meeleolu, kui perenaine on kodus. Kui tema kohal on, siis oleks nagu keegi surnud."

"Noh, tänaseks on matused läbi ja võtame sellest, mis võtta annab." (lk 15)

• Ta seisis veidi aega trepimademel. Maja tundus väga vaikne. Proua Page sõi ilmselt oma toas koos ülemteenriga hommikust. Ülejäänud teenijad sõid köögis. Annabella oli üksi ja võis juhtuda, et ta jääb üksi terveks päevaks. See väljavaade tekitas temas taas imeliku tunde, tunde, mis tegi ta kergeks ja rõõmsaks, tunde, mis sundis jalgu põrandalt kõrgele tõstma, hüppama ja jooksma, isegi karjuma. (lk 15)

• "Kaotatud paradiis".

Kuidas saab paradiis ära kaduda, mamma?

Sellepärast, et üks härra tegi kurja. Kui inimesed teevad kurja, siis nad kaotavad oma elust head asjad. Mida rohkem sa piiblit loed, seda paremini sa seda mõistma hakkad. (lk 16)

• Enne kui mamma hommikul ära läks, jättis ta Annabellale õppetüki. Selleks oli tõlkida osa "piiblikoogist" prantsuse keelde. [---]

Nüüd võttis ta piibli vahelt kaardi. Sellel oli pealkiri PIIBLIKOOK ja järgmised koostisained.

4 1/2 tassi 1. Kuningate 4:22

1 1/2 tassi Kohtumõistjate 5:25, viimane lause

2 tassi Jeremija 6:20, teine pool

2 tassi 1. Saamueli 30:12 teine pool

2 tassi Prohvet Nahumi 3:12

1 tass 4. Moosese 17:8

1/2 tassi Kohtumõistjate 4:19, viimane lause

2 supilusikatäit 1. Saamueli 14:25

Maitse järgi 2. Ajaraamat 9:9

Kuus Jeremija 17:11

Näpuotsatäis 3. Moosese 2:13

2 supilusikatäit Prohvet Aamose 4:5

Järgi Saalomoni ettekirjutust hea tüdruku tegemiseks (Saalomoni õpetuse e vanasõnad 23:14) ja saad hea koogi.

Ja niisiis võttis ta istet sametkattega pehmel aknapingil, mis ulatus kõigi viie akna alt läbi, ja hakkas tõlkima:

1. Kuningate 4:22 ütleb: "Saalomoni ühe päeva moon oli viiskümmend tündrit peent jahu ja sada tündrit jämedat jahu." Siis tõlkis ta Kohtumõistjate 5:25, jättes välja esimese lause "teine küsis vett ja ta andis piima," ja tõlkis viimase "kalli liuaga tõi ta petipiima". (lk 15-16)

• Kui Constantine oli tagasi tulnud ja uuesti tumeda tammise ukse taha kadunud ning Watford oli Annabellale piima ja beseekooki toonud, oli Annabellal hoopis teistsugune tunne, kui tal oli olnud galeriisse tulles. Tuim, raske, loid tunne. Ta ei nimetanud seda igavuseks, ainult teadis, et see ei meeldi talle ja et see võttis temalt huvi õppetükkide vastu. (lk 18)

• Watford vaatas alla oma hoolealuse poole, tema pikkade tumedate ripsmete taga pooleldi varjus rohelistesse silmadesse, ja mõtles: Ta on kena laps ja temast võib armas tüdruk kasvada, aga minna võib nii või naa. Mis kui see usk, mida temasse tambitakse, ei mõju, tüdruk läheb peremehe jälgedes ja muutub lausa saatanaks? Eeh! Sest vaata, mispidi tahad, peremees on ju püsti saatan. Perenaine on alles paar tundi kodunt ära ja juba tuleb käsk saata üles külluslik lõunasöök. Kõik ju teavad, mida see külluslik lõunasöök tähendab - seda, et piisaks kahele, kui mitte kolmele. Aga ei, täna tähendas see ainult kahele. Ja härra nõudis poole neljaks vannivett. Ta käis muidugi väga erinevatel aegadel vannis, see ei üllatanud kedagi, aga süüa õhtust kell viis oli küll lausa tormamine, sest perenaine pidi juba pärast kuut koju jõudma. Aga proua tuleb läänepoolset sissesõiduteed mööda ja peremehe külalised tulid alati mööda idapoolset ja ainult pool maad; kui tõld seal peatus, pidid nad ülejäänud tee jala tulema. Peremees oli ettevaatlik ja härrasmehena ei eputanud ta oma meelelahutusega avalikult. Kui perenaine teadiski, mis toimub, siis pigem aimamisi, oletas Watford. Selles majas oli üldse kummaline elukorraldus, ühes otsas usk ja teises hooramine. Aga ega tema ei torisenud kummagi peale, oh ei. Kümme naela aastas ja lisaraha tee, suhkru ja õlle tarvis - tal oli ikka väga hästi vedanud, ja ta kavatses teha omalt poolt kõik, et see nii ka jääks... (lk 24)

• "Ega ma liiga kauaks ei jäänud?"

Annabella raputas pead. Mees oli ära olnud tunde, päevi, aastaid. Üksinda istudes oli Annabellale korraga pähe tulnud, et kuni selle päevani, mil ta Crane Streetile läks, polnud ta oma elust tundigi üksi veetnud, nii et inimesi tema läheduses ei olnud, ükskõik, kas majas, aias või väljasõidul, ikka oli keegi tema juures olnud. Viimase tunni aja jooksul istus ta ja vaatas üle jõe ning päikesest üleujutatud küngaste poole kerkivate väljade suunas ja üksindus kohutas teda. Talle tundus, et ta on sattunud teisele planeedile. (lk 193)

• Pärast sööki võttis Manuel savipiibu, toppis tubakat täis, süütas lõkkest raoga, istus, selg vastu kivi toetatud, ja tõmbas sügava mahvi.

Annabella polnud meest kunagi varem suitsetamas näinud ja mingil moel mõjus savipiip talle solvavalt. Seda suitsetasid talusulased ja alamad teenijad. Aga ta unustas, et Manuelgi oli ju lihttööline. Savipiip tegi Annabellale selgeks, et ta peab oma mõtteviisi muutma. Ta peab mitte üksnes unustama sõnad "jah" ja "tänan", ta peab ka meeles pidama, et ta ise on nüüd alama rahva hulgast. Annabellale tuli pähe mõte, et ta ei suuda iialgi niimoodi mõtlema hakata, sest tingimused, mis sellise muutuse esile kutsuksid, ajaksid ta kindlasti hulluks. Ta ei suuda iialgi olla teenija. Kõik tema instinktid sõdisid selle vastu. (lk 193)

• Söök oli hea ja šillingi ning kuue penni eest sõid nad kõhud täis, kuigi Annabella tegi endale terve selle aja etteheiteid, et ta üldse midagi sööb. Ta ei mõistnud, kuidas ta suudab. Mingil moel tundus söömine kui just mitte päris sobimatu, siis kalk. Samuti oli tal meeles, et ta sööb Manueli kulul. Aga neist väärikatest tunnetest hoolimata sõi ta siiski. (lk 196)

• Mees põrnitses Annabellat. Tema pilgust võis välja lugeda, et tal on raske ettegi kujutada kedagi, kes näeks vähem daami moodi välja ja see põlglik pilk andis Annabellale julgust rääkida. Seistes nii, nagu oleks ta just tõllast välja astunud, ütles ta toonil, mille Rosina oleks heaks kiitnud: "Sellest ei ole midagi, me leiame mujalt öömaja. Tänan teid." Ta noogutas mehe poole, kelle silmad pärani läksid ja suu ammuli vajus. Lisanud: "Kas te oleksite nii lahke ja avaksite ukse," ootas ta, kuni rabatud uksehoidja ta palve täitis ja kõndis välja, Manuel kannul, ning nad läksid tänava lõpuni, enne kui peatusid.

Manueli katkendlik lämbuv naer sundis nad paigale. Manuel toetas seljakoti vastu seina, ta pea vajus taha selle peale ja ta lasi hirmu ja mure endast välja sügava krampliku lõdvestava naeruga, mille peale möödujad seisma ja teda vahtima jäid - seda võõramaalast, kellele miski ilmselt nalja tegi. Siis läksid nad naeratades oma teed.

Ometi ei toonud see naer Annabellale naeratust näole, sest hetkeks oli ta jälle olnud oma seisusest ja tundnud selle võimu, võimu, mis tuli kõnemaneerist ja kuulekusest, mille hea diktsioon esile kutsub. (lk 197)