Jodi Picoult

Jodi Picoult (sündinud 19. mail 1966 Nesconsetis New Yorgi osariigis USAs) on USA kirjanik.

"Valede nõiaringis"

Jodi Picoult, "Valede nõiaringis", tlk Karin Vahter, 2002.

Addie Peabody elu teisel kõige halvemal päeval ütlesid tema külmutuskapp ja nõudepesumasin korraga üles, nagu vananev armastajapaar, kes teineteiseta elada ei suuda. (lk 13, romaani algus)
Chloe oli kunagi küsinud: Kas taevas jääb üles või allapoole paigast, kust lumi tuleb? (lk 14)
Sinises vormis, märgiga, mis läikles nagu kolmas silm, nägi Wes Courtemanche piisavalt kena välja, et panna Salem Fallsi naisi kuritegude sooritamisest unistama. Kuid Addie heitis talle vaid korraks pilgu ja leidis - sugugi mitte esimest korda -, et mõnede meestega peaks aegumiskuupäev kaasas käima. (lk 15)
Ta teadis paremini kui keegi teine, et ei saanud usaldada naist, kes väitis end tõtt rääkivat.

Aga mis siis, kui teadsid, et ta on algusest peale valetanud? (lk 22)

Raske oli olla korravalvur linnas, kus sa kunagi üles kasvasid. Sa kõnnid mööda tänavat ja näed toidupoe asemel laoruumi, kus kohalik teismeline oma pruuti pussitas. Möödud kooli mänguväljakust ja mõtled narkootikumidele, mis linnanõunike lastelt konfiskeeriti. Kus kõik teised näevad oma lapsepõlve piltilusat Uus-Inglismaa linnakest, näed sina selle pahupoolt. (lk 24)
Charlie Saxton sõi iga päev lõunaks pähklivõiga leiba, ehkki ta vihkas pähklivõid. Ta tegi seda, sest mingil põhjusel arvas tema naine Barbara, et mees pähklivõid armastab ja nägi igal hommikul vaeva, et talle lõunasöök kaasa pakkida. (lk 29)
Jack mõtles, mis tunne võis olla edasi elada teadmisega, et viimases vestluses naisega viskasid sa teda malmpotiga. "Kulub vaid sekund ja kogu su elu võib olla pea peale pööratud," soostus ta. (lk 24)
[Delilah:] Ma arvan, et igaühel meist on omad viirastused. (lk 25)
Addie vankumatu usk oli, kellegi minevik ei väärinud meenutamist - ta ise oli kindlasti üks saladustehoidja musternäidis. Tal polnud aimugi, mis sorti mees võiks kõndida New Hampshire'is talvel ringi ilma mantlita; ta polnud kunagi kohanud kedagi, kel jätkus taipu vastata kõigile "Kuldvillaku" küsimustele, kuid kes soovis miinimumpalga eest teenijatööd teha. Kui Jack end peita tahtis, võis Addie talle seda võimalust pakkuda. (lk 37)
Addie tajus mehe umbusku. Ta tegi seda, sest ta teadis, mis tunne on kaotada pind jalge alt ja vajada kedagi, kes päästva köieotsa ulataks. Ta tegi seda, sest mõistis, kuidas maailm, mis oli pilgeni täis telefone ja elektronposti ja fakse, võis su ikka ihuüksi jätta. (lk 38)
Lehmad üllatasid Jacki. Nähes neid ühekaupa oma tugiposti külge aheldatuna, oli ta esialgu pidanud seda mingiks julmaks naljaks: vanglaloomad on kinni köidetud. Kuid teinud mõne päeva tavapäraseid farmitöid, taipas Jack, et lehmi kunagi lahti ei lastudki - mitte julmusest, vaid seetõttu, et just nii tundsid nad end hästi. Jack vaatas ikka nende raugeid uimaseid ilmeid ja küsis endalt, kas ka tema muutub samasuguseks - kas peale kuudepikkust vangistust loobutakse lihtsalt vastupanust? (lk 41)
Mis Jacki nii kütkestavaks muutis, oli tema võõrapärasus - asjaolu, et ta näis siin täiesti valesse kohta sattunud olevat, nagu orhidee, mis kõrbes õitseb, ja ometi käitus mees nii, nagu polekski tal kuhugi mujale igatseda. (lk 58)
Midagi Jacki pingul õlajoones ja läbitungimatus ilmetus pilgus ütles talle, et mees on ennegi vastu näppe saanud, olles püüdnud üksnes kellelegi heast südamest vastu tulla. "Mõned inimesed ei oska lahke teoga midagi peale hakata," sõnas Addie.

Jack vaatas talle otse silma. "Kas sina oskad?" (lk 59)

Meg Saxtoni arvates oli kehaline kasvatus ebainimlik alandamisviis. (lk 59)
"Sa võid einelas töötada ja ikkagi pervert olla," pomises Meg. "Nii arvan mina." (lk 63)
[Jordan MacAfee:] "Ärge solvuge, preili Peabody, aga naised... Jumal küll, nad on nagu klaasikillud keset teed. Lõikavad mehe ribadeks, enne kui õieti arugi saad, mis juhtus."

"Ainult siis, kui tahad meist üle sõita," tähendas Addie kuivalt. (lk 87-88)

Ta kohkus tagasi, kuid poiss hoidis teda kõvasti haardes. "Nüüd korda seda," lausus ta ja surus oma suu tüdruku huultele.

Edasist Addie suurt ei mäletanud. Ainult seda, et neid oli kolm. Et istmed oli ereoranžiks värvitud. Et suurel hirmul on väävli lõhn. Ja et sinus on koht, mille olemasolust sul tavaliselt aimugi pole ning kuhu sa saad lihtsalt taanduda ja pealt vaadata, mis sünnib, ilma et mingit valu tunneks. (lk 92)

See nurjatus, see vajadus... justnagu näeks ta esimest korda värve ja topiks oma taskud erelillat, küpset oranži ja särtsakat kollast pilgeni täis, hirmul, et teda tabatakse varastamas midagi, mis talle ei kuulu, kuid kindel, et kui ta midagi mälestuseks ei võta, siis ei meenu see talle iial nii selgelt. (lk 93)
Jack surus naeratuse maha. Selles eas neiud - iseäranis armunud neiud - olid niisama peenetundelised kui teerullid. (lk 98)
Ta oleks võinud terve ookeani alla neelata ja ikka poleks see kurku kinni jäänud uhkust alla loputanud. (lk 111)
Kurb tõsiasi loo juures oli see, et miski ei mõjunud väikelinna einelale parema reklaamina kui keelepeks. (lk 119)
[Gillian:] Nõiad teevad seda, mida me neilt ootame. (lk 121)
[Jordan MacAfee:] Inimesed muutuvad. Aga ainult siis, kui te jätate neile selleks ruumi. (lk 123)
[Gillian:] Julgus. Kui ta lennata ei saa, siis on see ehk paremuselt järgmine asi. (lk 128)
[Addie:] "Tule minu juurde elama," lausus ta, kuid tegelikult mõtles: siin on mu süda; hoia seda hoolega. (lk 129)
"Retsidivistid," sõnas Jordan ajalehte jälle lahti rapsatades, "on advokaadi leib."

Selenal kukkus suu lahti. "See on kõige ebainimlikum asi, mis ma sinu suust olen kuulnud, McAfee, ja usu mind, neid on palju olnud."

"Ah soo, aga kaitseadvokaate ei peetagi ju inimlikeks. Niisiis on kergem kõigi madalate ootuste tasemele vastata." (lk 134)

Gilly vaatas naist hukkamõistvalt. Talle ei mahtunud pähegi nii tühine elu, et kasvad ühes mittemidagiütlevas linnas üles ja töötad ning sured siis ikka sealsamas. Naine oli ehtne luuser. No kes vaatas enda ees seisvat säravat tulevikku ja mõtles: oh, kuidas ma tahaksin ühel päeval restoranis ilma igauguse väljavaateta ettekandja olla. (lk 135)
Addie tõusis äkitselt püsti, tundes hämmastust ja peapööritust, nagu kasvajaga patsient, kellele on äsja öeldud, et tema haigus on kadunud. Teatud mõttes polnudki siin palju erinevust - avastada, et su süda, mille arvasid pöördumatult murtud olevat, on nagu muuseas terveks saanud. (lk 148)