Kaia Vask

Kaia Vask (sündinud 5. märtsil 1969) on Eesti ametiühingutegelane.

Intervjuud

Olin esimene naispeasekretär meremeeste ametiühingus, kui alustasin 1999. aastal. Tol hetkel rohkem ei olnud naisi, ja praegu, mil ma enam ei ole peasekretär, ma arvan, et üks või kaks naist on veel ametis. Naised on meremeeste ametiühingus rariteet.
Reisilaevadel on tõesti teenindajad naised. Merendus on traditsiooniliselt meeste ala, kuigi paljudes riikides propageeritakse, et naised läheks õppima meremeheks, laevajuhiks või masinaruumi mehaanikuks, aga reeglina on kaubalaevades mehed. Kui laevameeskonnas ka on üksikud naised, siis sellega on teine teema, millest väga palju ei räägita. Kui meeskonnas on üks või kaks naist, ei pruugi see naisele turvaline olla.
Eestis on olnud naiskapteneid. Praegu ei ole. Tüürimehi on küll, aga kaptenit ei ole.
Teate küll, kuidas öeldakse: naine laevas, laev põhjas. Laevandus on maskuliinne ja väga hierarhiline süsteem. Kui naine ka õpib laevajuhiks, siis tuleb tal hierarhilises süsteemis liikuda altpoolt üles. Noor naine jõuab laevas töötada alumistel astmetel, aga siis tuleb perekond ja lapsed ja naine jääb tükiks ajaks laevast eemale. See tähendab, et naine ei edene karjääris nii kiiresti kui meessoost kolleegid.
Õppisin õigusteadust, ülikoolis tuli leida praktikakoht. Abikaasa oli meremees. Nii ma siis läksin meremeeste sõltumatusse ametiühingusse praktikale ja sellest kujunes töökoht 23 aastaks.
Mereõigus on omapärane juuraharu, sest kõik, mis maa peal, on olemas ka mereõiguses, ainult terminoloogia on teine. Maal on hüpoteek, aga mereõiguses nimetatakse seda merivõlaks.
Neid inimesi ei olnud palju, kes oleks tahtnud tegeleda mereõigusega. Minu spetsialiteet oli rahvusvaheline eraõigus, mis tegeleb õiguste konfliktiga. Toon näite: laev on Eesti lipu all, meeskond on võetud tööle Lätist, aga koosneb ukrainlastest ja venelastest. Kui tööõnnetus juhtub avamerel, siis on küsimus, millise riigi õiguse järgi hakata probleemi lahendama. [---]

Lipumaa ei tähenda midagi, kui meremehe tööleping on sõlmitud näiteks Venemaal või Lätis. [---]

Sel juhul tuleb hakata otsima, millise riigi õigust kohaldada, ühest vastust ei ole. Laeva lipp on ainult üks faktor. Ainult selle järgi see ei käi, tuleb vaadata ka meremehe päritolu, töölepingut ja tööandja asukohta. Seda lahates leitakse õige õigus.

Mida andis kollektiivleping? Majanduskriisi ajal vähendati paljudes ettevõtetes palka ja koondati töötajaid, aga laevandusettevõtete töötajate tasu ei vähenenud, see hoopis kasvas kollektiivlepingu tõttu. [---]

Laevafirma pigem hakkas asju ametiühinguga läbi rääkima enne otsuste tegemist. See on üks parimaid asju, mis tööandjate ja töötajate vahel võib toimuda. Kui otsus töötajate või töötajate esindajatega läbi rääkida, siis jõutakse parima lahenduseni. Kui ilma selleta otsus teha ja selgub, et, ups, ei olnudki kõige parem asi, siis tuleb minna kohtusse vaidlema või tekivad muud probleemid. Konflikte annab ennetada.

Millest ettevõtjad ei saa aru – kollektiivleping ei ole kivisse raiutud. Kollektiivleping sõlmitakse parima teadmise järgi, aga kui majandusolukord muutub, siis saab lepingu üle vaadata. Nii näiteks rääkisime Tallinkiga läbi koroona ajal. Esimest korda istusime laua taha kaks päeva pärast elu seisma panemist. Piirangute ajal käisid pidevad läbirääkimised, et leida töötajate ja ettevõtte jaoks parim lahendus.
[Ametiühinguliikmete vähesusest:] Suuresti on põhjuseks, et kui noor lõpetab kooli, ei tea ta ametiühingust suurt midagi. Ühiskonnaõpetuse õpikus pidi olema kolm-neli rida ametiühingu kohta.

Teine asi on, et aastaid on noortele õpetatud, kuidas saada ettevõtjaks. Koolides on majandusõpetus: kuidas teha ettevõte, kuidas toodet disainida ja turundada.

Meremeeste ametiühingus nägin noori inimesi oma esimese töölepinguga, mis olid seadusega vastuolus. Nendel noortel oli võimalik tulla ametiühingust küsima, aga mida teevad noored, kel sellist võimalust enne lepingule alla kirjutamist ei ole?
Kõik ei saa ettevõtjaks, me võime sellest vaid unistada. [---]

Päris paljud inimesed lähevad palgatööle. Õpetame kasvõi selle selgeks – mitte ainult noortele, vaid kõikidele –, et palun lugege oma tööleping läbi enne allkirja andmist. Inimesed ei loe oma töölepingut. [---]

Aga siis ongi vaja küsida. Kui aru ei saa, siis küsi, ja koht, kust küsida, on ametiühing. Tööleping ei ole ainult enda mure.

Tööandjad tahavad seda rääkida, kuidas kõik tahavad teha tööampse ja olla paindlikud ning kuidas see on kõikide inimeste suur unistus. Seda kuuleme ettevõtjate suust. Valitsusest kuuleme seda juttu ka.

Paindlikkust on mõnes kohas vaja, aga minu arust terves Eestis seda kasutada ei saa. See ei ole hea, kui suure hurraaga ütleme, et nüüd on kõik paindlikud ja unustame tavapärased töösuhted.

Paindlikud töösuhted peaksid tekkima kollektiivlepingutega. See oleks ideaalne lahendus.

Aga rohelise kastiga mees jalgrattal, Bolti toidukuller, mida teil temale on pakkuda?

Aga kas saab olla kindel, et ta teeb seda sellepärast, et ta kangesti tahab nii töötada, või teeb ta nii hoopis sellepärast, et tal muud võimalust ei ole? [---]

Sellisel juhul ei saagi rääkida paindlikust töö tegemisest, vaid tegemist on hoopis varjatud töösuhtega, sest mees on võibolla iga päev jalgrattal kella 8–17. Keegi annab talle korraldusi ka. Kas siis tegemist on töövõtu- või töölepinguga?

See on ka suur probleem, et isegi töölepinguga töötavad inimesed on teatud juhtudel ravikindlustuseta, kuigi tööandjad maksvad ilusasti sotsiaalmaksu. Lühikesed tähtajalised, lühemad kui kuu pikkused töölepingud ei anna inimesele õigust ravikindlustusele.
Kui tihti tuleb Eestis ette seda, et ettevõte käitub nagu Elon Musk Rootsis, kes keelas Teslade remontijal ametiühingusse kuuluda?

Seda tuleb ette – eriti siis, kui ametiühing tekib. Sel juhul hakatakse meeleheitlikult ametiühingu vastu sõdima, sest ametiühing on saatanast. Aga kui kasvuraskused on ületatud, kollektiivleping sõlmitud, on normaalselt istutud tööandjaga laua taha asjadest rääkima, siis tuleb välja, et ametiühing ei ole sellest huvitatud, et ettevõttel läheks halvasti. Ametiühingusse kuuluvad ettevõtte töötajad, kes on huvitatud, et ettevõttel läheks hästi. Ametiühingu ja tööandja eesmärk on tegelikult sama. Me tahame, et ettevõttel läheks hästi, et töö oleks hästi tehtud, et oleks piisav sissetulek ettevõttel, et oleks raha taskusse panna nii omanikel kui ka töötajatel.

Kõrgema palgaga kontoritöötajad on päris tihti veendunud, et saavad ise hakkama. [---]

Töövaidluskomisjonis olen näinud, et nii kaua, kuni inimestevahelised suhted on head, siis saavad küll, aga kui tekivad ebakõlad, siis tulevad välja ka muud asjad, mis ei olnud kõige paremini kokku lepitud.

Väikeses ettevõttes ei peagi olema ametiühingut, väikese firma töötajad võivad kuuluda mõnda ametiühingu haruliitu. Nad saavad sealt esindusõiguse ja nõustamise ning võibolla veel midagi.
Tööinspektsioon nõustab tööandjaid. Ka minult on tööandjad mõnikord nõu küsinud, kui on vaja lahendada töösuhete probleeme. Kui ettevõtjatel ei ole kohta, kust küsida, siis nad tegutsevad vastavalt oma parimale äranägemisele. Infot ja nõustamist on vaja nii tööandjatele kui ka palgatöötajatele. Päris paljud tööandjad ei taha seadust rikkuda, aga neil ei ole teadmisi ega juristi palgal.
Alampalga läbirääkimised on kahepoolsed – tööandjad ja ametiühingud. Valitsus kehtestab, aga meie lepime kokku.
Alampalk on see summa, millega inimene võiks saada ära elada. Peaks saama pere üleval pidada, maksta elukoha eest, osta poest süüa ja midagi kultuurile või hingele kulutada. Elu on päris palju kallimaks läinud, alampalk peaks olema nii suur, et inimene ei vaja sotsiaalabi.
Ametiühingud peaks põhinema solidaarsusel, aga miks seda Eestis nii vähe on?

Aga miks me tahame maju ehitada keset metsa? Me tahame, et maja oleks naabrist kaugel, et keegi tuppa ei vaataks. Eesti külas on talud üksteisest kaugel. Eestlane armastab privaatsust ja individualismi, mida pärast taasiseseisvumist on tagant köetud, et oleme kõik väga tublid, et kõik saavad ise hakkama. Kui kogu aeg sellist juttu räägitakse, siis unustatakse ära, et teatud juhtudel on hakkama saamiseks vaja kogukonda, küünarnukitunnet, et sõber toetaks, kui on raske. Mul on sellest kahju, inimesed võiksid mõelda sellele, et rohkem üksteist toetada. Ametiühinguliikumine on üks võimalus selleks.

Palju asju võiks olla töötuskindlustuses, mis on teistes riikides olemas. Näiteks võimalus, et tööandja ei peaks koondama, vaid töötaja saab palgata puhkuse töötuskindlustuse kulul. Ettevõte saab sellega hoida inimesed alles, kuni majanduslik olukord paraneb ja töötajaid on uuesti vaja.

Soomes hoiti meremehi alles kaks aastat, kui koroonakriisi ajal laevad ei sõitnud. Meremehed said töötukassast abiraha, nad olid tööandjal nimekirjas, inimesi ei koondatud. Kui laevad hakkasid jälle sõitma, olid inimesed võtta.

Kui Eesti ettevõtjad on sunnitud koondama, hakkavad inimesed otsima uut töökohta, võibolla vahetavad eriala, leiavad midagi muud. Kui ettevõttel oleks uuesti inimesi vaja, siis pole neid võtta.

Paljudes riikides on võimalik võtta sabatiaasta või -poolaasta töötukassa arvel. See tähendab pikka puhkust, mida kasutada enese arendamiseks, reisimiseks, uue energia saamiseks, et teha oma tööd uue innuga.
Me võime ka seda naeruvääristada, et paljudes riikides katsetatakse neljapäevast töönädalat. Millegipärast lühendatud töönädalaga inimeste produktiivsus ei vähene, inimesed töötavad parema meelega, sest neil on rohkem võimalusi end laadida.

Samamoodi aitab pikk puhkus leida endas motivatsiooni, midagi õppida, et järgmised viis või kümme aastat edasi minna. Võibolla on see naeruväärne, aga eriti need inimesed, kes töötavad peaga, vajavad mahalaadimise aega.

Eestis toimub kõik hästi kiiresti, majandusmudeliga ei saa midagi ette võtta, küll aga saab ette võtta sellega, kas töötajad peavad kõigega nõus olema. Neoliberaalne majandusmudel tähendab seda, et peavad olema tugevad sotsiaalpartnerid, sest sel juhul see töötab. Kui sotsiaalpartnereid ei ole, siis ei tööta.
Isegi praegu, mil ametiühingute liikmeskond on väike, oleme suurem kui ükskõik milline Eesti erakond.
Streigid on ametiühinguliikumise lahutamatu osa. Läbirääkimistel, mis on ummikusse jooksnud ning kus laua taga istudes ühtegi käega katsutavat kompromissi ei paista, võib streik olla just see mõjutusvahend, mis pooled uuesti kokku toob ja aktsepteeritavate lahendusteni viib.
Minu meelest peaks terve Eesti elanikkond toetama õpetajaid nende palganõudmistes, sest õpetajate olemasolust ja nende heast tööst sõltub meie laste tulevik ja elus hakkama saamine. Õpetajaameti tunnustamine on meie kõigi ülesanne.
Klassikaline ametiühinguliikumine, enda eest seismine oli Eestis 50 aastat surnud, sest riik ütles, mida teha.
Kaja Kallas võib öelda, et töötuskindlustuse maks peab tõusma, aga selle otsustavad tööandjad ja ametiühingud. [---]

Minu teada on nii ametiühingud kui ka tööandjad öelnud, et maks ei tõuse. Valitsus võib soovida, aga sotsiaalpartnerid, ametiühingute ja tööandjate keskliidud lepivad maksu suuruse kokku.

Poliitikud on rääkinud sellest, et töötukassa saab uusi ülesandeid, et valitsus loobub riigieelarvest tulnud töötu abirahast ja ütleb, et selleks peab tõstma töötuskindlustusmaksu. Teisisõnu valitsus tahab loobuda enda panusest ja ütleb, et kuigi töötukassa reservid on kogutud kindla otstarbega, tuleb hakata seda kulutama ka muuks. Kas see on õige? Ei ole.
Aga töötukassas olev raha on sihtotstarbeliselt tööandjate ja -võtjate poolt kogutud selleks, et kui tulevad rasked ajad ja inimesi on vaja koondada, siis on inimestel kindlustunne, et nad saavad mingisugusegi abi. Kui öeldakse, et reserv on liiga suur, et reservi ei ole üldse vaja, lööme laiaks, siis tuleb olla tugev ja öelda, et nii ei lähe.
Automaks karistab inimesi, kes elavad kohtades, kuhu ei pääse ühistranspordiga, ja samuti puuetega inimesi. Kui automaksu ei jaksa maksta, siis ütleme, et loobugu omandist, aga võibolla on auto ainus võimalus liiklemiseks. Meremehed on pool aastat merel ja auto seisab, aga maksustada tahetakse ikkagi kui omandit.

Kui tahame omandit maksustada, siis tuleks teha seda hinna järgi – maksustame luksusautosid, mitte kõige haavatavamaid inimeste gruppe.

Kõik palgatööd tegevad inimesed võiksid olla ametiühingu liikmed.
Minu suur eesmärk on, et töötajate elu läheks paremaks. [---]

Õnnelikkuse indeksiga võiks seda mõõta. Eks me ju märkame seda, kui inimesed tahavad olla Eestis ega taha enam ära minna, võib-olla siis töökeskkond on läinud paremaks, kui töökohti ei otsita enam välismaal.

Ametiühing on selline organisatsioon, et seda ei juhita ülevalt alla, vaid ideaalis peaks käima asjad alt üles. Head ametiühingujuhid kasvavad liikmete hulgast, keskliit saab pakkuda koolitust, algteadmisi majandusest ja õigustest, läbirääkimisoskusi. Kõike seda on vaja ametiühingujuhil.
Kommunikatsioon on selline asi, et kui just inimese kõrval ei seisa, siis alati on neid, kes ei tea mitte midagi. Seda, et kõik inimesed teaksid, kes on Kaia Vask, seda ei saa ma lubada. Eesmärk on, et inimesed teaksid rohkem, et ametiühingud on olemas, ja ametiühingud tegutsevad selle nimel, et asjad läheksid paremini ja pidurdavad lauslollusi.
- Kaia Vask, intervjuu: Andrus Karnau, "Kaia Vask: valitsus võib tahta, aga selle asja otsustame meie", Postimees, 4. november 2023

Hoiatusstreigi eesmärk ei ole tekitada majanduslikku kahju. Selle mõte on mõjutada läbirääkimisi.
[Tallinki töötajate streigist 2008. aasta augustis:] Kui streik toimus, olid emotsioonid laes, see oli võimas, see oli nagu öölaulupidu: streikijatel oli üks soov, nad olid väljas sama asja eest.
Ma saan tegelikult Tallinki juhtkonnast aru. Tallinki õnn ja õnnetus on see, et ta on suur firma, neil on tööl üle 6000 inimese. Isegi kui nad tõstavad palku 10 krooni inimese kohta, teeb see kokku märkimisväärse summa kuus.
Kas vahel on nutma ka ajanud?

Ei, viimasel ajal enam mitte. Aga poksikotti tahaks küll vahel siia tuppa.

Kuni septembrini oli Tallinki töötaja madalaim palk 5500 krooni kätte stjuardessidel. [---] See ei ole poole kohaga töö, nad teevad oma kuunormi kahe nädalaga täis, nende tööpäevad on kümme ja pool tundi. Ja ma olen siiski veendunud, et paljud töötavad selle kahe vaba nädala jooksul mujal ka.
[Tallinki töötajate vabaajakasutuse piirangutest:] Ma ei saa aru, miks nad ei või oma puhkeajal oma raha eest käia baaris kohvi ostmas või poes.
[Õpetussõnadest streikijatele:] Osakonnajuhi poolt vestlusele kutsumisel võta kaasa oma töökaaslane või usaldusisik.
[Õpetussõnadest streikijatele:] On viimane aeg õppida hästi seletuskirja kirjutama, et mitte kriitilises olukorras teha tööandjale lihtsaks karistusi määrata.
[Õpetussõnadest streikijatele:] Tööandjal on õigus pidada kinni streigil tööajast osalejate ühe tunni tasu. Kõik nahahoidjad võiksid streikijatele selle 50-100 krooni ulatuses vähemalt välja teha!
- Kaia Vask, intervjuu: Tiina Jõgeda, "Hea meremeeste hoidja", Eesti Ekspress, 18. september 2008

Välislingid