Mine sisu juurde

Katre Väli

Allikas: Vikitsitaadid

Katre Väli (sündinud 13. veebruaril 1984) on eesti teatrikriitik ja semiootik.

Artiklid[muuda]

  • Mitmed muudki märksõnad — nagu tuumajaama ehitus, kilekotimaks, digitaalmõtlemisele üleminek, tasakaalupunkt — viitavad omal viisil Eesti viimaste aastate kesksetele küsimustele. Et kui meedia ei kajasta, kuidas ma hommikusööki söön, kas ma söön siis tühja?
  • Õppetunnid edukuse boksist kõnelevad sellest, et inimesed peaksid lakkamatult pürgima edasi, kõrgemale, kaugemale, kiiremini — nii on ju meid kasvatatud ja õpetatud.
Samas, kõigi eduloo fassaadi taga on tegelikult peidus lihtne, soe ja inimlik igatsus. Ükskõik kui edukas olla, seda igatsust ei saa summutada.

Intervjuud ja sõnavõtud[muuda]

  • Vaimse heaolu osas olen teada saanud, et haigused on olemas, ravi on olemas ja kui vaja, tuleb arsti juurde minna ja spetsialisti pakutud ravi kasutada. Julgustan kõiki!
  • Kuigi kostab üleskutseid, et avalikku sektorit tuleb kärpida, siis õnneks on minul veel töökoht alles. Kultuuriministeeriumi kunstide osakonnas töötab iga valdkonna peal üks inimene, neid toetab ühe käe sõrmedel loetav hulk inimesi finants- ja õigusosakonnas. Ma vaatan oma kolleege läbi hägusa veebikaamera iga päev imetleva pilguga. Me kõik täidame lisatööülesandeid, milleks me päris kompetentsed ei ole ja püüame selle vastutusega elada.
  • Aasta aega kriisi ei ole enam kriis, vaid kestlikult kurnav seisund kõigile. Aga kogemust on kindlasti märgatavalt rohkem kui eelmisel aastal. Kahjuks ei allu kriis Vabariigi Valitsuse korraldustele ega teadlaste teaduspõhistele mudelitele, vaid toimetab omasoodu.
  • Ma ei lahutaks professionaalset heaolu sellest, mida ma iga päev vajan enda inimesena tundmiseks. Ma vajan selleks elusat teatrit, näitustel kõndimist, kinosaalis liiga valjude kõlaritega kumiseva filmi kogemist ja raamatukogus raamaturiiulite vahel jalutamist ning raamatute lõhna sissehingamist. Ma vajan ka seda tunnetust, mismoodi reageerivad sellele või tollele kultuurisündmusele minu ümber olevad inimesed. Kuidas nad toolidega nahistavad, kuidas naeravad, kuidas hingavad, millal nende tähelepanu hakkab hajuma ja millal moodustub kõiki osalisi hõlmav ühine tunnetusruum.
  • Kuna avatud kultuuri ajal veetsin oma õhtuid peamiselt teatrisaalides, siis jälgisin pinevuse ja põnevusega, mida teevad piirangud kultuurisündmusega. Mida summutavamaks muutusid koroonapiirangud, seda tasasemaks muutus teatrisaalides publik. Köhatava ja nuuskava inimese poole langesid hävitavad pilgud ja nad kadusid teatrisaalidest lõplikult möödunud septembriks. Kui teatrisaalid taas pärast jaanuarikuist sulgemist 50%-se täituvusega avanesid, hakkasid inimesed eriti teravalt jälgima, kas ja kus on saalis tühjad kohad ning saatma vastutavatele ametkondadele kas ülesvõtteid saalidest või kirju stiilis, et mulle räägiti, et keegi käis üritusel ja seal ei peetud piirangutest kinni. Muidugi oli ka neid korraldajaid, kes patustasid, aga kurb, kui kultuurisündmusel muutub loomingu asemel keskseks midagi muud.
  • Eelmisel kevadel veel usuti, et tegemist on ajutise olukorraga, suvega kaob maamunalt koroonaviirus ja sügisel naaseme kõik rõõmsalt normaalsesse ellu. Nüüdki kõlavad mõned sellised optimistlikud hüüdlaused, aga igaks juhuks pannakse see "kõik on jälle normaalne" natuke pikema perioodi taha.
  • Mulle valmistavad inimestes eelkõige pettumust ikka samad asjad, mis ka ilma koroonata elus, ja need on ülbus, kurjus ja ebaväärikus. Ma ei ole kunagi aru saanud, kust tuleb inimestel see soov, et kui ma tahan öelda sotsiaalmeedias teisele inimesele, et "ma loodan, et su lapsed surevad sinu silme ees tuleriidal", siis ma kohe ka seda teen. Ausalt, ma ei saa aru, mida nende emad-isad on neile rääkinud, mis nad koolis tegid või kust see viha nende sisse tuleb. Ma ei hakka kunagi mõistma neid ükskõik mille vastalisi, kes käivad praegusel ajal haigla ukse taga autodega "Eestit vabaks" rallimas. Ma mõistan inimeste üha kuhjuvat ebakindlust. Aga ebakindlus peaks viima selleni, et pean spetsialistiga nõu, kuulan argumendid ära ja siis saan kindlust juurde.
  • Kui mõelda laiemas ökoloogilises perspektiivis, siis kogu see e-kaubanduse ja toidu kaasaostmisega kaasnev mitte kunagi lagunevate pakendite laviin hirmutab mind.
  • Tööalaselt on kogu see aasta olnud jooksu pealt lahenduste leidmine, korraga kasutatavate virtuaalsete suhtluskanalite arv muudkui kasvab, töötempo muudkui kiireneb ning lause "analüüsisime olukorda" on minetanud oma tähenduse. Kolmeminutilise WhatsAppi suhtlusega ei saa ühtegi olukorda analüüsida. Ja kõik tahaksid ju kohe vastuseid.
  • Inimene on visa ja kohaneb enam-vähem kõigega. Eriti, kui ta suudab endale selgitada, milliseks suuremaks hüvanguks seda kohanemist vaja on. Mina vaatan tulevikku lootusrikkalt. Ma ei näe eriti muud võimalust. Ja see kui kõike pole kultuuris, turismis, poodides jne enam nii palju kui 2020. aasta alguses, pole ilmtingimata halb. Ma oleksin rõõmuga nõus elama nii, et ei pea ühel laupäeva õhtul valima kolme-nelja esietenduse vahel.
  • Ma arvan, et esiteks on vaja selgelt teadvustada, mis on kriis ja milliseid tagajärgi üks või teine kriis võib kaasa tuua. Tundub uskumatu, aga veebruaris 2020 ei kujutanud keegi ette, et teatris, poes või väljas söömine võidakse valitsuse poolt ära keelata. Palju ju räägiti, et orkestrid mängisid isegi teise maailmasõja ajal. Kui võimalikud tagajärjed on settinud ja mitmekesistunud võrreldes sellega, et paneme kõik kinni, saab ka rahulikumalt alternatiivseid lahendusi mõelda.
  • Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?
Rahu, homme (on võib-olla) hullem. Ja siis on jälle parem.


  • Olen seisukohal, et kultuuripoliitiliselt ei pea seda suunama, keda ja kui palju teatrid tööle võtavad. Ka sõnateatris pole ju sundust, et kõik lavakunstikooli lõpetanud peavad saama teatrisse tööle suunatud – sellist maailma enam pole ja seda ei igatseta vist ka tagasi.


  • Mulluses statistikas kajastus üheksa erateatrit, kes olid teinud aastas vaid ühe lavastuse. Kerkib küsimus, kas ühe projektiga ühendus on teater või mitte.
  • Viimaste aastate projektlavastuste puhul pole küsimus töötutes näitlejates, pigem kasutatakse ära suurt nõudlust. Tihti on nii, et leitakse hea tekst, kutsutakse kuulsad näitlejad Eesti Draamateatrist või Tallinna Linnateatrist ning tehaksegi suveprojekt valmis.
  • Seda ei saa küll väita, et näitlejad lahkuvad massiliselt repertuaariteatritest – võib-olla kaks-kolm igast suuremast teatrist. Vabakutseliste ridu täiendavad ka seriaalinäitlejad, kellest osa pole näitlemist õppinud ega olnud ühegi teatriga seotud.
  • Märkimisväärselt tõstab erateatrite osakaalu selles statistikas asjaolu, et erateatrite alla on arvatud ka ühendused, mis toovad aastas välja vaid ühe lavastusprojekti. Samuti on nende seas mitmesuguseid asutusi ja institutsioone, näiteks Tammsaare sünnipaik Albu vald, mida saab vaid tinglikult nimetada teatriks. Erateatrite maastik on kui lõputu väli.
  • Ma tõesti ei ole nõus stereotüübiga, et repertuaariteatrites tehakse vana ja iganenud teatrit ning erateatritest tuleb uuenduslikkus ja kõrge kunstiline tase. Teatris on kunstilise taseme hindamine äärmiselt subjektiivne tegevus, mida niimoodi võrdlemise teel ei saagi minu meelest mõõta.


  • Omatulust sõltuvad oma tegevuses aga kõik etendusasutused, suurusest olenemata. Ka repertuaariteatritel sõltub kogu uuslavastuste väljatoomine teenitud omatulust. Suurtel teatritel on ehk keerulisem teha paindlikke n-ö digiteatri plaane, mida jällegi väiksemad kooslused saavad (ja ongi) välja mõelnud.
  • [E]i oska keegi praegu ennustada, kas pärast viirusekriisi jääb peale inimeste hirm kokkupuute ees või suur soov kellegagi koos kultuuri nautida, ja just elavat, siin ja praegu kultuuri, mitte ekraani vahendatut.



Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel