Mirjam Puumeister

Mirjam Puumeister (sündinud 4. detsembril 1987) on Eesti semiootik, ametnik ja luuletaja.

Artiklid

• Mõelgem võrdluseks, mis oli iseloomulik aastatel 1918–1940 iseseisva rahvusriigi haridusele. Eesti haridussüsteemi loomises ja kujundamises osalevate inimeste meelsus oli valdavalt kujunenud ärkamisaja vaimus. Esimestel iseseisvusaastatel oli õpetajaskond peamiselt nooremapoolne, suurima grupi moodustasid vanuse ja soo põhjal mehed vanuses 20–32, õpetajatel oli oluline roll kaitseliidu tegevuses, rahva informeerimisel ja riigi siseelu korraldamisel sõjatingimustes. Seega ei olnud tegemist puhtalt haridustöötajatega, vaid ühiskonnaelu edendajatega ning suhe riigiga/valitsemisega oli kahepoolne. Näiteks nõuti 1933. aasta XI õpetajate kongressi resolutsioonis, et valitsus astuks otsustavamalt välja fašistlike ja kommunistlike liikumiste vastu.
• Taas iseseisva riigi esimesed aastad ei olnud ideoloogiavabad, vaid NSV Liidu vastased ehk varasemaga opositsioonis. Näiteks kaotas vene keele õpetamine eesti koolis oma tähtsuse, langedes inglise keelest tahapoole, samale pulgale saksa keele õpetamisega. 1990ndate keskpaigast võib täheldada "riigi naasmist" haridusellu: juurutati kohustuslikud riigieksamid keskkoolilõpetajatele, rajati eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, tööd alustas kõrghariduse kvaliteedi hindamise keskus ja valitsus hakkas sihikindlamalt kasutama nii finantshoobasid kui ka kvaliteedikontrolli mehhanisme.
• Haridust on alati osaliselt mõtestatud majandust silmas pidades, kuid praegu toimub nihe selliste sotsiaalsete probleemide nagu ebavõrdsus ja töötus hariduse toel lahendamiselt õppimisega lahendamise suunas. Koolisüsteemi ja ainekavade reformid ei ole kuhugi kadunud, kuid nende kõrvale saab asetada võrdväärse sfäärina inimese enda vastutuse oma haridusliku kapitali eest. Mõtestades selliseid sotsiaalseid nähtusi nagu töötus kui individuaalset ja õppimisse puutuvat probleemi, muutub igatahes hariduse-valitsemise-ühiskonna suhe.
• Mõnes mõttes on õpetaja ja õpilane sama sunduse ees: mõlemad peavad hoolitsema võrdväärselt oma oskuste ja kompetentsuse eest. Õpetajad vastutavad samamoodi nagu iga teine ühiskonnas või kitsamalt tööturul osaleja oma õppimise korraldamise eest eesmärgiga olla ja jääda professionaalideks.
• Kuidas aga ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Klient on alati kuningas, mis tähendab, et selline suhe loob tingimused, kus õpilasel koos vanema(te)ga on õigus õpetajale dikteerida, mida, kuidas ja millal õpetada ning kas üldse õpetada. Teiselt poolt esitab pidevalt reformitavaid nõudmisi haridusministeerium, mille vaade haridussüsteemile vahetub ühes ministriga.

• Siinkohal kerkib üles oluline küsimus: kas enesetäiendamine tähendab õpetajale ka enese harimist või lihtsat kohanemist pidevalt muutuvate nõudmistega? Veidi meelevaldselt üldistades võib küsida: kas elukestva õppe all mõeldakse üleüldse haridust ja harimist? Võib-olla on peaasjalikult tegemist siiski kohanemisega, mille eesmärk on olla konkurentsivõimeline?
  • Mirjam Puumeister, "Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses", Sirp, 12.10.2018

• Palju seksikamad ja üldsuse silmis rohkem kajastamist väärt on ikka need teemad, kus õpetaja elukutsele lähenetakse kui murekohale. Majanduslikult mõtestatud ühiskonnas kurdavad ettevõtjad, et noorte haridus ei vasta tööturu nõudmistele; õpilased ja lapsevanemad arvavad, et koolis õpitu on igav ja elukauge. Selliselt käsitletakse avalikus ruumis peetavates debattides ja kirjutatud arvamusartiklites õpetajat paratamatult passiivse osisena; õpetajaskonna kui ameti erinevaid külgi ei joonistata peavoolumeedias piisavalt välja ning õpetaja vastulause ei ole samaväärne (kui seda üldse küsitakse). Õpetaja ametiga seonduv on tihti pandud võrduma nurinaga haridussüsteemi toimimise üle.
• Haridusest kui kultuurisüsteemist rääkides, on õpetaja seal kõige aktiivsem tegutseja: ta peab samaaegselt pidevalt arenema-uuenema-õppima kui ka haridust kvaliteetse ühikuna säilitama ja edasi andma. Ka ühiskondlikul tasandil ei saa õpetajat juba oma igapäevatööst tulenevalt passiivseks osiseks pidada, ükskõik, milline riigikord on, sest panustades ühiskonna taastootmisesse – nt kodanike ja inimkapitali kujul – on ta selles alati aktiivne osaline.
• Loogiliselt võttes peaks õpetaja öeldu olema kõikvõimalikes hariduselu puudutavates debattides kõige kaalukamaks keeleks. Kas on lood tõesti nii, et praeguses majanduslikult mõtestatud ühiskonnas saab oma valdkonnast rääkimisel kõige arvestatavamaks hääleks siis, kui teenitakse x summa, mis on x% keskmisest palgast (jõuda vähemalt 120% nagu 2014. aastal toonane haridusminister välja käis)? Lihtsustatud järeldus on kerge tekkima: selleks, et su öeldu päriselt korda läheks, pead sa ressursside poolest võrdväärsel või kõrgemal tasandil olema. Tänapäeva ühiskonnas mõjuv, kuid nukker psühholoogiline argument.
• Teisalt ei tohi aga eeldada, et kõigi probleemide (sh poliitiliste, ühiskondlike) lahendus seisneb palgatõusus: õpetajate palgaga (või selle mittetõstmise puhul võimaliku streigiga) seonduvalt võib osades ringkondades täheldada küll sellist suhtumist, et teenite juba piisavalt, nüüd suu kinni ja edasi teenida. Seni kuni üks osapool ei tunnista teist kui igas mõttes endaga võrdset, võib ta pidada õigeks suhtuda patroniseerivalt ning lubada endale sildistavat suhtlusstiili.
• Kui prooviks lõpetuseks veel üht mõtteharjutust mõeldes just õpetaja hääle võrdsel alusel kõlamisele. Millest võiks lisaks materiaalsele panusele veel kasu olla? Minul näiteks üks mõte tuli küll: aeg. Ka seda ei ole kunagi liiga palju. Võib-olla ei ole õpetajate häält piisavalt kuulda ka seetõttu, et neil kulub praeguse palga väljateenimisele ebaproportsionaalselt palju aega, pärast mida ei viitsi kuidagi enam maine kujundamisega tegeleda.
  • Mirjam Puumeister, "Õpetaja, kellele sa korda lähed?", Müürileht, 8. jaanuar 2020

Luule

Me läksime maale ja hakkas
vihma sadama. Sadama
nagu Ameerika filmides,
kus saab tobedalt naerda. Naerda,
kui kentsakalt taevavett kaela võib tuisata.
...
Ta tuli rannast. Kas näkkas,
pärin isalt. Tahes-tahtmata
kõlades võltsilt kui filmides,
kus ei saa nutta. Aga nutta
just tahan. Oma pea ta põlvele toetada.

• Mirjam Puumeister, "Külaskäik", Looming 9/2020, lk 1255

Lauda pakul verenired
üks-kaks-kolm
ja neljas süles
suve magusas vines
pead tähele
ei pannud ükski
laps oma minemises

• Mirjam Puumeister, "Kukepea", Looming 9/2020, lk 1255

Need külmad, siledad,
lausa libedad kiviplaadid
esindustrepil ja
meeletu vaesus,
mis lillepoes nelkidena
otsa vaatab, on
vali.
Lage väli ja
mutimullahunnikud
on ka vaesed, kui
meeletu kiirusega
neist üle jooksen. Jooksuga
üle tee, kus autod
enam ei sõida.
Ostan putkast auto-
pildiga nätsu.

• Mirjam Puumeister, "*Tead küll...", Värske Rõhk 70, aprill 2021, lk 44

Leivalõhna palavuses
magada ei saa.
Sõõrmeis voogab paksu
musta.

Ahju taga vanaema
peegli mustjas raam,
kellad valjemad kui kuskil mujal.

• Mirjam Puumeister, "*Leivalõhna palavuses...", Värske Rõhk 70, aprill 2021, lk 45

Nõtkel kaelal veeren
enda pervelt ürgmetsa rüppe.
Tüved jämedad ja
kõrgeid latvu ei näe ega näe.
Tunnen, kuidas sambla
sisse juukseid pidi leian tee.
Sinilille pungad
kasvavad mu vabastatud kehasse.

• Mirjam Puumeister, "*Sügava metsa nagu enda...", Värske Rõhk 70, aprill 2021, lk 46

Maakividest aia ääres
       samblases murus
       sureb ja kasvab
       ühel ajal.
       Haralioksne.

Ei kannatand külma,
ütlevad nad.
Liig tuuline.

Ei kannatand välja,
arvan ma,

üksinda kasvada.

       Lõpuks jääb vaid kirsikivi
       tummine aroom:
       tuuline, haralioksne,
       tuumakas, maalähedane
       ühel ajal.

• Mirjam Puumeister, "*Maakividest aia ääres...", Värske Rõhk 70, aprill 2021, lk 47

Samas tumeda õena
iseenda tüve taga
iseendana seisan,
kuid erinevalt heledast minust
neelan valgust ega
peegelda midagi tagasi.
Ka minu oksad ja raod
sirutuvad sinavasse,
kus kokku põimudes
ajame pilvi
laiali või taga.

• Mirjam Puumeister, "*Juurtest ülespoole...", Värske Rõhk 70, aprill 2021, lk 48