Mine sisu juurde

Röövlitütar Ronja

Allikas: Vikitsitaadid

"Röövlitütar Ronja" on raamat, mille kirjutas Astrid Lindgren aastal 1981.

Tsitaadid teosest[muuda]

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Astrid Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn, Eesti Raamat, 1987.


  • Sel ööl, kui Ronja sündis, veeres mägede kohal kõmisev kõu, oli säherdune äikeseöö, et kõik Mattise metsa pisemad elukad pugesid hirmunult oma urgudesse ja peiduurkaisse, üksnes julmadele metsmardustele meeldis äikeseilm üle kõige ning nad lendlesid huilates ja kisades ümber Mattisemäe tipus seisva röövlilossi. (I ptk, lk 190)
  • "Jah, nüüd ma tean, kes on hallvanakesed," kostis Ronja.
"Aga seda sa ei tea, kuidas nendega tuleb ümber käia," tähendas Mattis. "Kui sa kartma lööd, tunnevad nad seda juba tüki maa tagant, just siis nad muutuvadki ohtlikuks."
"Jah," lisas Loviis, "ja see käib pea iga asja kohta. Sellepärast on Mattise metsas kõige kindlam üldse mitte kunagi kartma lüüa."
"Ma pean seda meeles," lubas Ronja. (II ptk, lk 204)
  • Kahtlemata oli see Ronjal meeles. Kõigi järgnevate päevade jooksul ta muud ei teinudki, kui vaatas ette ohtlike asjade puhul ja harjutas ennast mitte araks lööma. Mattis oli öelnud, et ta peab hoiduma jõkke kukkumast, seepärast keksis ta lusti ja rõõmuga mööda libedaid kive jõekaldal, kus vesi kõige hullemini kobrutas. Ta ei saanud ju käia eemal metsas ja seal hoiduda jõkke kukkumast. (II ptk, lk 204)
  • [Birk:] "Küll me veel kohtume, röövlitütar!" (III ptk, lk 217)
  • [Ronja Birgile:] "Ma tean kõiki, kes siin metsas elavad. Ära tule mind õpetama!" (IV ptk, lk 228)
  • [Ronja Birgile:] "Ma jagan metsa meelsasti rebaste, öökullide ja ämblikega, aga mitte sinuga." (IV ptk, lk 228)
  • Mardus laskus kisades ning naerdes ta kõrvale.
"Väike ilus inimene!" karjus ta kiledalt ning sikutas Ronjat juustest. "Lesib siin ja muudkui puhkab, ja-jaa, ja-jaa!"
Ta naeris jälle ning ta naer oli võigas.
"Tööd pead sa tegema! Meie juures mägedes! Nii et veri väljas! Muidu me küünistame sind, muidu me kisume sind!" (V ptk, lk 244)
  • [Birk:] "Pagan küll seda nälga! Oleksin ikkagi pidanud jätma ühe koorukese Undiisile."
"Ma võin veel tuua," lausus Ronja järelemõtlikult. (VII ptk, lk 260)
  • [Tjegge:] "Kuhu sa kõigi metsmarduste nimel keset ööd teel oled?"
"Ma kolin nüüd metsa," ütles Ronja. "Ütle seda Loviisile." (X ptk, lk 291)
  • Ronja võttis oma pambu ja viskas õlale.
"Öelge Loviisile, et ta ülearu ei kardaks ega muretseks. Ma olen ju metsas olemas, kui tal tekib tahtmine mind otsida."
"Ja mis me Mattisele ütleme?" küsis Tjorm.
"Ei midagi," kostis Ronja ohkega.
Nõnda ta läkski. (X ptk, lk 294)
  • "Hoia kõrvad kinni, sest nüüd tuleb minu kevadehüüd," hoiatas Ronja.
Ning ta karjus nii, et mäed vastu kajasid. (XI ptk, lk 298)
  • Kuid juba kolmandal päeval küsis Ronja: "Ütle, Birk, mis on sinu meelest hullem, kas küpsetatud lõhekala või rakud peos?" (XII ptk, lk 305)
  • Mära seisis paigal ning laskis kõigel sündida, otsekui saaks ta aru, mis nad teevad. Aga lähima kuuse tagant pistis ootamatult pea välja üks tötskääbus ja see ei saanud asjast aru.
"Misjaoks nad sedaviisi teevad?" lausus ta mornilt. (XII ptk, lk 310)
  • [Ronja:] "Tuleval aastal kolime jälle siia!"
"Muidugi, sest me oleme siis ju elus," kostis Birk ning tal oli seesugune ilme, nagu rõõmustaks ta selle üle. (XVI ptk, lk 345)
  • "Jah, sa pead muidugi nende juures elama," lausus Ronja. "Kuni kevadeni." (XVII ptk, lk 348)
  • Mattis ei suutnud seda mõistatada. Ent ta märkas murega, et Kolu-Per jääb kord-korralt kõhnemaks, ning küsis Loviisi käest: "Mis temaga sinu meelest lahti on?"
"Vanadus," kostis Loviis.
Mattis heitis talle hirmunud pilgu.
"Ega ta selle kätte ometi sure?"
"Seda ta teeb," arvas Loviis. (XII ptk, lk 361)
  • Kevad võttis järjest enam hoogu ja Ronja hakkas juba muret tundma selle hetke ees, mil tal tuleb Mattisele öelda, et ta kavatseb jälle Karukoopasse kolida. Kuid Mattis oli imetabane mees, temast ei teadnud kunagi ette, mis ta teeb või ütleb.
"Mu vana koobas, jaa, see on tõesti tore koht," sõnas ta. "Praegusel aastaajal pole paremat kohta elamiseks! Või mis ütled sina, Loviis?"
Loviis oli tema järskude meelemuutustega juba harjunud ega üllatunudki eriti.
"Mine aga pealegi, laps, kui isa niimoodi arvab," ütles ta. "Ehkki ma tunnen sinust puudust!" (XIX ptk, lk 365)
  • Ära ehmata, Birk," ütleb Ronja, "Nüüd tuleb minu kevadehüüd!"
Ja ta karjub, kiledalt nagu lind, see on niisugune rõõmuhõise, mida on kuulda ka kõige kaugemasse metsa. (XIX ptk, lk 366)

Välislingid[muuda]