Üleannetus
(Ümber suunatud leheküljelt Tembutamine)
Proosa
[muuda]- Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
- Omapead jäetuna olin pai, viisakas, sõnakuulelik laps, kuid teiste laste hulgas olin varmas iga üleannetust kaasa tegema. Eriti põrguks tegime me kolmekesi vaeste kelnerite elu enne lõunat hotelli söögisaalis. Ühel õhtul vahetasime kõigis soolatoosides soola suhkru vastu. Teinekord jälle lõikasime apelsinikoorest välja sea kujutised ja just enne, kui kellahelin söögiaega kuulutas, panime ühe iga sööja taldrikule. (lk 77)
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996
- Koeruse ja jooksuga hüvitavad lapsed oma alguste liikumatust. (lk 121)
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989
- "Revidendi" viimases stseenis, kus Lindau ja Suurorg meid õnnistasid paarimineku puhul, oli Eskola korjanud endale pihku küünlarasva. Ulatas mulle käe ja korraga ma tunnen, et mul on peos midagi vedelat, sooja ja õudset. Mina mõtlesin, et see on hiir, aga mina kardan maailmas kõige rohkem hiiri. Kõik hakkasid naerma, publik sai ka aru, et midagi juhtus. Aga me ei teadnud, et lavastaja Lauter on saalis. Ma sain oma elu ainsa käskkirja, Eskola ise sai ka. Eskola oli meister selle peale ja tundis ise nii rõõmu, et ta sai sellise tembu ära teha. (lk 51)
- Ellen Liiger, intervjuu: Karin Kask, rmt: "Ma tahan mängida!", 2018
- Lastekirjanduse teemade ring laieneb üha. Kas sellega iga kord rahul ollakse, on iseasi. Noppisin nooremale koolieale suunatud teoste hulgast kaks erandlikku – väga üleannetut raamatut. Kas on varem lastekirjanduses pikemalt pajatatud peerust ja aluspükstest?