Terje Põvvat

Artiklid

Mesilased teevad võimalikuks selle, et tuhanded taimeliigid üldse saavad paljuneda. Mesilased, see on taristu – sisuliselt tanklavõrgustik ja toidukaubandus.
Me elame maailmas, kus iga kaheksas liik on väljasuremisohus. Absoluutarvudes tähendab see miljonit liiki. Ilmselgelt ei saa selle trendi pealt eeldada, et mesilaste mitmekesisus ei vähene. Väheneb, ja kuidas veel. Reaalselt on meil kaks stsenaariumi: neist parema korral on tuhanded mesilaseliigid muutunud üliharuldaseks, halvema korral on nad aga kas kohalikul või isegi globaalsel tasandil juba välja surnud.
Koos mesilastega taanduksid igavikku õunad, viinamarjad, virsikud, maasikad, pähklid, arbuusid, avokaadod, piprad ja – mis ilmselt paljude jaoks kõige jubedam – tühjaks jääks ka kohviriiul.
Kas tunneli lõpus valgust ei paista? Paistab küll – see on läheneva kiirrongi prožektor. Ehk siis praegune majandusmudel ähvardab meid kohe-kohe lapikuks sõita.
Eesti mesilaste uurimisel sai esimese tähelepanuväärse saavutusega hakkama Maximilian Sagemehl, kes avaldas Eesti mesilaste nimestiku. See juhtus ammu, 140 aastat tagasi, aastal 1882. Ja kui keegi nüüd arvab, et pärast seda läks meie kodumaiste mesilaste ümber teaduseralli lahti, siis tegelikkuses jäi Sagemehli üllitis üldse viimaseks trükis avaldatud nimestikuks, mis hõlmab kõiki Eesti mesilasi.
Viimase, veel käimas oleva mesilaste inventuuri käigus on Eestis nähtud ringi lendavat 275 liiki mesilasi, kellest 29 on kimalased – ka nemad kuuluvad mesilaslaste ülemsugukonda. Aga liikide levikut ja arvukust puudutavat andmestikku napib. Eestis ei teata sedagi, milline on putukapopulatsioonide seis, sest putukafauna trendide kohta puudub piisavalt hea andmestik.
On aeg mõtestada ümber oma tegevus linnaruumides, teeservades, metsades ja koduaedades. Olemasolevad lahendused ei toimi. Praeguse metsamajandamise loogika juures ei saagi mesilastele sobivad mett andvad puud nii vanaks, et mesilased saaks sealt õietolmu koguda, näiteks pärnad saetakse enne hooldusraiete käigus maha. Meie kliimas üliolulised pajud, mis on mesilaste üks esimesi kevadisi toiduallikaid, jäävad üha sagedamini võsagiljotiinide lõugade vahele.
Kui nüüd metsamajandamise praeguste suundumuste valguses kiirelt järele mõelda, mis võiks eristada keskkonnaministrit mesilasest, siis mesilasele meeldib elurikkus, ent keskkonnaminister peab seda mõistet alles guugeldama hakkama.
Mesilased vajavad õitsevaid taimi. Mida suurem on liigirikkus, seda rohkemate taimede õietolmust valmistavad nad mett. Kes tahab aidata mesilastel ja teistel tolmeldajatel paremat tervist säilitada, võib pakkuda neile turvalist, mitmekesist ja taimekaitsevahenditeta toidulauda, istutades kasvõi aeda ja rõdule taimi – näiteks põliseid kohalikke lilleliike. Aga ka mõned sissetoodud liigid kohanevad Eesti kliimaga hästi ja sobivad mesilastele väga. Muruniidukiga ei aita me mesilasi ega ka ennast, sest muruniiduk niidab koos muruga elurikkuse.
Mida siis teha? Tuleb mitmekesistada loodust. Aga selle asemel me hoopis lihtsustame loodust. Ebamõistlikult. Rajades muruplatse, mis on eluvaesed taimekõrbed. Ilma õitsvate taimedeta pole meil aga ka putukaid. Igaks juhuks sõnaselgelt: taimed ei õitse ainult meie pärast – taimede õitsemine on ülikeeruka süsteemi osa.
Elurikkus hääbub vaikselt. Ja kuigi me ei näe liikide väljasuremist silmaga, on jama juba majas. Putukad hoiavad üleval terveid süsteeme, millele toetuvad ökosüsteemides paljud veelgi suuremad süsteemid. Seni, kui me ei saa sellest aru, mureneb loodus me ümber. See on nagu Joseph Haydni "Lahkumissümfoonia", mille adagio lõpus kustutavad kaks viimast viiuldajat puldil põleva küünla. Sellele järgnev fis-moll-vaikus võib aga varsti ümbritseda meid kõiki.
- Terje Põvvat, looduskaitsja ja mesinik, "Mesilaste elu pole enam meelakkumine", Postimees, 1. juuni 2022