Mine sisu juurde

Tihane

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tihased)
Rasvatihane (Parus major, üleval) vaatab tõtt sinitihasega (Cyanistes caeruleus, all).
Sebastian Wegmayr (1776–1857), "Lillevaikelu sinitihasega", s.d.
Bruno Liljefors, "Tihased" (1882)
Catharina Klein (1861-1929), "Sinitihane", s.d.

Tihane (Parus) on lindude perekond tihaslaste sugukonnast.

Proosa[muuda]

  • Aga keskööl siiski sündis midagi. Mu kõrval kasvasid kõr­ged vabarnapõõsad ja säält kuuldus äkki vaikne tihase sirtsumine. Vaatasin sinnapoole ja nägingi teda – istus otse mu kõrva lähedal lookavajund vabarnavartel ja silmitses mind, kuna väikesest nokakesest kuuldus kaastundlik häälitsemine. Kui ma teda märkasin, sai ta rõõmsamaks ja ta kõnelus muutus valjemaks. Aegapidi õppisin mõistmagi ta keelt, sain aru, et ta teadis midagi mu kurvast saatusest ja kutsus mind öövilust oma koju ööbima. Lubas asetada pehmesse linnuvoodi ja kaitsta öösel kurja eest. Ja hommikul lubas anda nii palju hääd nõu, kui palju oskab.
Tõusin üles siis ja läksime tihase koju. See ei asund kau­gel, mõni minut vaevalt tuli käia. Astusin tihase tuppa, kus oli soe ja kus vajusid silmad uuesti magusale, muretule ja rahulikule unele.


  • Raske oli imestushüüet maha suruda, kui peeneraolises lepavõsas ja sinakasrohelisel männioksastikul nägime hüplevat lumivalgeid mustasabalisi pallikesi. Ei olnud mingit kahtlust, et meil oli õnn puutuda kokku sabatihaste lustlikult rändava seltskonnaga. Nagu hiirekesed ronisid nad rahutult oksalt oksale ja nende heledad häälitsused elustasid talverahus uinuvat metsasalu. Isegi angervaksade kolletanud viljavartel nägime neid kõikuvat ja õrna noka varal pudenevalt viljasarikalt putuka nukkusid otsivat. Kaua seisime sügavas metsalumes ja nautisime haruldast looduspilti, kuni nobedate linnukeste valged kujud rohelistesse puuvõradesse kadusid ja nende hõbeselged hääled salapärasesse metsakohinasse vaibusid. (lk 21, "Talvine loodus Tähtvere metsas", 1921)
  • Isegi tihased, keda aasta läbi Toome puistus oleme harjunud kuulma, tundusid täna hoopis rõõmsamalt häälitsevat kui tavaliselt. Tornja kuuse rippuvaist oksakahludest kõlas rasvatihase lõbus leelutamine. Vahtravõra käharast oksakeerustikust kajas sinitihase meeleolukas liirutamine. Ka sootihane, keda siin harvemini kuulda, avaldas täna oma kevaderõõmu, tuues kuuldavale eriti puhtaid vilehelisid. Isegi väike-kirjurähn ei suutnud üldises elevuses külmaks jääda. Kord piiksus ta väänkaela kombel, kord põristas kui trummilööja kuivanud pärnaoksal. (lk 218, "Pühapäevahommik Tartu Toomemäel", aprill 1933)


  • Hiljuti kudusin Anule soojad-soojad kindad, tumehallid ja valged täpid nagu linnusilmad sees, seespoolt on kinnas kõik üleni narmaline. Anu pani soojad kindad kätte ja läks Kadriorgu. Vaatas seal üle Greenbergi näituse, siis läks parki kõndima. Ostis kooreküpsiseid, pudistas peeneks, pani kirju kinda peopesale ja ei olnudki kaua vaja oodata, kui puhta kollase kõhuga tihased ja väikesed puukoristajad nagu õigusemehed kunagi ta peopesale laskusid ja sealt küpsisekübemeid nokkima hakkasid. Kas ei ole ilusad kinnaste ristsed?
    • Valda Raud, kiri Mart Rauale 4. veebruaril 1965, rmt: Valda Raud. "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". SE&JS, 2020


  • Jussike läks tihase juurde, kes oma poegadele pesa ääres parajasti unelaulu laulis.
״Tere, tihane, kas sa tead, kus on Pühapäevamaa?” küsis Jussike.
״Ei,” vastas tihane, ״ma olen küll kogu päeva ringi lennanud ja virgasti poegi toitnud, aga niisugust maad ma el tea. Mine küsi öökullilt suure tamme juures. Tema näeb ja kuuleb öösel kõik, võib-olla tema teab."

Luule[muuda]

Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!


ärkas ja õhku läks lepalind
tihased häbenesid teda ja mind

kadusid ära meie akende alt
kased kummardusid sügavalt

  • Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37


Kõik katused pakuvad
valge paberi poognaid.
Külmakirjase akna taga
üks tihane toksib
pekikamarast kirjutusmasinal.
See tihane toksib
protestilaule
pakase vastu,
laule, mida korstnate trükipress
kirjastab nüüdsama —
laotuse veergudelt
võivad neid lugeda
juba kõik.

  • Velly Verev, "* Kõik katused pakuvad" kogus "Võilillesaatus" (1981), lk 63


Tihane nokib mu unenägu
omasoodu juureldes
pea viltu
kas mu unenägu on teise maitsega
kui putukad või seemned
On neil rasva tõhus mekk
või on see midagi
mis maitseb nagu kassi eest näpatud
suutäis

  • Krista Ojasaar, kogus "Külm kuu pleekinud märtsiöös" 3 kogus "Õhuookean" (2015), lk 45


Tänavatelt on nüüdseks lõplikult kadunud
jõulukuuskede põlemislõhn
ja hommikuti võib viivuks kuulda, kuidas tihane teeb
esimesi proove oma kevadhüüuks.
On veebruari algus, veebruar on alles sündinud, on lumine,
on karge... on veebruar.

  • Berit Petolai, "Veebruaritunne" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 12

Vanasõnad[muuda]

  • Hulga maa peal läheb tihane mõtuseks.
  • Parem tihane kotis kui metsis oksal.
  • Tihase ramm on nokas.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: