Õitseng

Mary Forrer Peirce, "Õitsvad taimed" (1869)

Proosa

• Jah, eitada ei saa — sügis on käes. Seda võib järeldada hiliste astrite ja hiliste krüsanteemide õitsemisest, need sügisesed lilled õitsevad haruldase hoo ja energiaga; õitsevad ilma erilise kärata, õied nagu ikka õied, aga see-eest — mäherdune hulk! Ma kinnitan teile, et see küpse ea õitsemine on palju tugevam ja kirglikum kui noore kevade rahutu ja kergemeelne tembutamine. Selles ilmneb küpse inimese mõistus ja soliidsus: kui juba õitseda, siis põhjalikult; et, oleks küllalt mett mesilaste juurdemeelitamiseks. Mis tähendab mõni langev leht sügisese õitekülluse kõrval? Kas te ei näe, et pole mingit väsimust?
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 90

• Ja põlluäärsel kangrul õitseb sarapuupõõsas. Ta kibeles õitsemisega juba märtsis, aga alles aprillikuu tuules lõi mu põllunaaber õitsemise hoogsalt valla. Emasõite punased suudmed sädelevad ja on valmis kinni püüdma isasõitest väljarappuvat õietolmu, et õiesigimikus saaks kasvama hakata vili.
  • Kustas Põldmaa, "Nurmelt ja niidult", 1976, lk 17

• Mis puutub sellesse, miks meid erutavad lillelõhnad, siis lilledel on jõuline ja energiline suguelu: lille lõhn kuulutab kogu maailmale, et taim on viljakas, saadaval ja ihaldusväärne, selle suguorganid nõretavad nektarist. Selle lõhn meenutab meile jäänuklikult viljakust, tarmu, elujõudu, nooruse kogu optimismi, lootusrikkust ja kirglikku õitsengut. Me hingame selle vänget lõhna sisse, ja olgu meie vanus mil­line tahes, tunneme end ihast lõõskavas maailmas noorena ja naitumisealisena.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 29-30