Mine sisu juurde

Banana Yoshimoto

Allikas: Vikitsitaadid

Banana Yoshimoto (sündinud 24. juulil 1964 Tōkyōs) on jaapani kirjanik. Tema pärisnimi on Mahoko Yoshimoto.

"Köök"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Banana Yoshimoto, "Köök", tlk Kati Lindström, 2003. Algupärand ilmus 1994. aastal.


  • Koht, mis mulle siin maailmas kõige enam meeldib, on köök.
Ükskõik kus see ka poleks, ükskõik milline see ka poleks, kui see on köök, kui see on koht, kus tehakse süüa, olen ma rahul. Kui võimalik, oleks muidugi hea, kui ta oleks funktsionaalne ja mugav kasutada. Palju säravpuhtaid köögirätikuid kuivamas, kiiskavvalged kahhelplaadid hiilgamas...
Aga kui köök peaks ka olema metsikult räpane, meeldib ta mulle ikkagi hullupööra. (lk 3)
  • Vahel, kui ma olen üdini väsinud, mõtlen hardunult, et kui kunagi tuleb mu surmatund, tahaksin oma viimase hingetõmbe teha köögis. Ükskõik kas see on külm ja inimestest mahajäetud paik või on seal soe, ja keegi on mu juures, tahaksin kartmatult surmale näkku vaadata, nagu peab. Oleks hea, kui see juhtuks köögis. (lk 3)
  • Minu, Mikage Sakurai, vanemad surid mõlemad noorelt, seepärast kasvatasid mind vanavanemad. Kui jõudsin põhikooliikka, suri mu vanaisa. Sealt edasi jätkasime vanaemaga kahekesi.
Mõned päevad tagasi suri siis mu vanaema. Olin jahmunud.
On tõsi, et mul oli olnud see, mida nimetatakse perekonnaks, ehkki kuude ja aastate jooksul oli selle liikmeid ükshaaval järjest vähemaks jäänud, kuid kui mulle järsku pähe turgatas, et olen siin täiesti üksi, tundus kõik mu silme ees järsku võlts. Olin üllatunud, et toas, kus olin sündinud ja kasvanud, olin ainult mina, ja et aeg siin võib nii muutumatult omasoodu edasi minna.
Täielik ulmekas! Maailmaruumi pimedus. (lk 4)
  • Pärast matust käisin kolm päeva ringi nagu hämus.
Kõikehaarav kurbus, kus pisaraidki enam eriti ei tule, tõi enesega tasahilju kaasa pehme unisuse ning ma laotasin oma madratsi laiali tontlikus vaikuses säravasse kööki. Magasin tekki mässitult nagu Linus. Külmkapi surin kaitses mind üksildaste mõtete eest. Seal viimaks möödus pikk öö üsna rahulikult ja saabus päästev hommik.
Tahtsin vaid tähtede all magada.
Tahtsin vaid ärgata hommikukiirtest.
Aga kõik ülejäänu läks minust täiesti mööda. (lk 4)
  • Ehkki vanaema oli mulle nagu kord ja kohus piisavalt raha jätnud, oli mu korter üksinda elamiseks liiga suur ja liiga kallis ning nii pidin enesele uut elamist otsima.
Polnud midagi parata, ostsin kuulutustelehe ja üritasin seda läbi lehitseda, aga nähes korraga reas nii palju kortereid, mis kõik tundusid ühte nägu, hakkas mu pea ringi käima. Kolimine nõuab palju jändamist. Ja jaksu.
Mina, kel mul pole elujõudu, kel mul päevade ja ööde kaupa köögis magamisest ihuliikmed valutavad, peaksin oma ükskõikse pea järsku korda rihtima ja minema maja vaatama! Asju tassima! Laskma telefoni sisse panna! (lk 4-5)
  • Kui tahta halvasti ütelda, võiks öelda, et just nagu deemon oleks mu hinge pugenud. Aga ta hoiak oli nii cool, et ma suutsin teda usaldada. Hämaruses mu silmade ees nägin laiumas valguskiirt, päästvat teed minust temani (nagu ikka nähakse siis, kui ollakse "ära tehtud"). See tee tundus nii säravalt helge ja kindel, et ma vastasin, nagu vastasin.
Öeldes, et pärast siis näeme, astus ta naerdes uksest välja. (lk 6)
  • Enne vanaema matuseid ei tundnud ma teda peaaegu üldse. Kui Yûichi Tanabe matusepäeval ootamatult välja ilmus, mõtlesin, et ta oli vist õigupoolest vanaema armuke. Äranutetud silmad suletud, värisevi käsi põletas ta viirukit, kuid niipea kui ta vanaema pilti vaatas, purskusid ta silmist taas robinal pisarad. Seda nähes mõtlesin tahtmatult, et minu armastus vanaema vastu ei ole selle inimese oma kõrval midagi. Nii kurb näis ta. (lk 6)
  • Kõigepealt peatus mu pilk kööki avanevas elutoas losutaval massiivsel diivanil. Ta seisis seal, taga laiumas suur köök nõuderiiulitega, aga ette ei olnud pandud ei lauda ega laotatud isegi vaipa. See oli tõeliselt kuninglik sohva, beeži diivanikattega, selline, mida võib näha reklaamides, selline, kuhu terve perekond telekat vaadates korraga istuma mahub, kõrval tohutu suur koer, mille sarnast Jaapanis pidadagi ei jaksa. (lk 7)
  • Laudpõrandale laotatud mõnus matt, heakvaliteedilised tuhvlid Yûichi jalas..., vajalik miinimum mugavaid köögiriistu kenasti ritta riputatud... Silverstone'i praepann ja Saksa päritolu koorimisnuga, mis ka minul kodus olid... Mu laisavõitu vanaema oli hõlpsalt ja ludinal edeneva koorimistöö üle suurt rõõmu tundnud.
Väikese päevavalguslambi paistel vaikselt oma järjekorda ootavad sööginõud, helklev klaas. Kui lähemalt vaadata, siis kõik vaid kõige paremast kvaliteedist, ehkki igaüks ise sorti. Ja siis veel kõiksugu eriotstarbelised nõud... näiteks paksuseinalised keraamilised kausid donburi riisipaja jaoks, gratäänivormid, suured vaagnad, mingid õllekruusid... kõik see oli kuidagi mõnus. Külmkapp oli väike (ja Yûichi ütles, et hea) ning ka seal, kui sisse vaatasin, polnud mitte midagi niisama sisse visatud, kõik oli ilusasti korda seatud.
Vaatasin ringi, ise noogutades, et mhmh-mhmh. See oli hea köök. Ma armusin sellesse kööki esimesest silmapilgust. (lk 8)
  • Nõnda istudes selles majas, kus ma olin esimest korda elus, vastamisi inimesega, keda ma peaaegu ei teadnudki, hakkasin kuidagi tundma, kui hirmus üksi ma siin maamuna peal olen.
Suurele, vihmast nõretavale aknaklaasile, mis sulatas öise linnavaate ühtlaseks pimeduseks, joonistus mu kuju. Vaatasin oma peegelpildile silma.
Et siin maailmas ei ole mulle ühtegi vere poolest lähedast inimest, et ma võin minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida, tundus väga põrutav.
Alles hiljuti sain ma omal nahal tundma ja oma silmaga nägema, kui pööraselt suur on maailm, kui tume on pimedus ja kui lõputult huvitav ja üksildane see on. Ma olen maailma siiani vaid poole silmaga vaadanud, mõtlesin. (lk 9)
  • Kui nüüd hoolega mõtlema hakata, siis kindlasti oli mingeid inimlikke jooni ikka ka, vanaduskortsud või siis pisut ebaühtlane hammasterida või... Aga sellegipoolest oli Eriko muljetavaldav. Pani mõtlema, et tahaks temaga veel kohtuda. Temast jäi südamesse vaikselt hõõguma soe säde, just nagu järelpilt. Seda vist nimetatakse sarmiks, mõtlesin. Ja nagu pime ja kurttumm Helen Keller, kes mõistis esimest korda, mis asi on vesi, purskus see sõna, sarm, minu silmade ees elava kujuna õitsele. Ei ole mingi suurelisus, kui ma nii ütlen, sedavõrd jahmatav oli see kohtumine. (lk 10)
  • "Kuule, Mikage, ega mu ema sind ära ei ehmatanud?"
"Nojah, aga ta on ju pööraselt ilus," ütlesin ma otsekoheselt.
"Jah aga," ütles Yûichi, astus naerdes tuppa ja istus mu ette põrandale maha. "Ta lasi endale plastilise operatsiooni teha."
"Aa," vastasin mina ükskõiksust teeseldes. "Mõni ime siis, et ma mõtlesin, et te pole üldse üht nägu."
"Nojah aga, said sa aru?" jätkas ta õige imelikult ja kuidagi kärsitult. "Ta on tegelikult mees."
Seekord mul enam teeselda ei õnnestunud. Pärani silmi jõllitasin ma talle sõnatult otsa. Mõtlesin, et ootan, kui ta nüüd kohekohe ütleb, et see oli nali. Need peenikesed sõrmed, liigutused, kehahoiak...? Seda kaunist kuju silme ette manades ootasin hinge kinni pidades, aga tema näis ainult lõbustatud olevat, muud ei midagi.
"Aga," tegin ma viimaks suu lahti, "ise sa ju ütlesid kogu aeg, et ema ja ema!"
"Aga kas sa ise suudaksid kedagi niisugust isaks kutsuda?" ütles ta rahuliku moega. Selles oli ilmselt oma iva. Igati rahuldav vastus. (lk 11)
  • [Yûichi:] "Kui mu ema suri, tuli Eriko töölt ära, hoolitses minu eest, kes ma siis veel väike olin, ja mõtles, et mida teha. Ja ta räägib, et just siis otsustas ta naiseks hakata. Ütleb, et tundis, et ei suuda enam kedagi teist armastada. Enne naiseks hakkamist olevat ta üsna sõnaaher inimene olnud. Kuna talle ei meeldi midagi poolikult teha, siis lasi ta kõik ümber lõigata, näost kuni milleni tahes, ja ülejäänud raha eest ostis vastava suunitlusega baari. Ja kasvatas mind, nagu üksikemana või nii... Selline lugu..." (lk 12)
  • Mida rohkem ma nendest inimestest kuulda sain, seda vähem ma sain aru, kas ma võin neid usaldada või varjavad nad veel midagi. Aga — ma usaldasin kööki. Ja neil nii erineval emal ja pojal oli ka midagi ühist. See oli nende naerunägu, hiilgav just nagu budakujudel. Ma mõtlesin, et see naeratus on ääretult mõnus. (lk 12-13)
  • See sohva oli mugav. Kui korra istuda, siis pärast enam püsti ei saa, nii pehme, sügav ja lai oli ta.
"Su ema," olin ma öelnud. "Vean kihla, et ta istus sellele sohvale mööblipoes korra peale ja siis ei saanud muudmoodi, kui pidi ära ostma."
"Otse kümnesse," vastas tema. "Ta elabki oma tujude järgi. Et ta niimoodi suudab, on minu meelest vapustav."
"Seda küll," vastasin mina. (lk 13)
  • Aknaserval, piiratud kümnendalt korruselt avanevast ülevast öövaatest, hingasid tasa ähmases valguses huljuvad taimed. Ja öömaastik - vihm oli juba lõppenud ning pärlendades ja hiilates niiskusest tulvil lüümes õhus paistis see nii ilus. (lk 14)
  • Keerasin end teki sisse ja muigasin, mõeldes, kui naljakas on, et ma ka täna öösel köögi kõrval magan. Aga ma ei tundnud end üksi. Võib-olla olin ma oodanud. Võib-olla olin ma lootnud ja oodanud just seda aset, kus kas või hetkeks võiksin unustada selle, mis on, ja selle, mis tulemas. Kellegi kõrval magamine ainult suurendaks üksindust ja ei läheks mitte. Aga nõnda, nii et on köök ja on taimed, et on inimesed sama katuse all, et on vaikne — nii oli parim. Siin oli parim. (lk 14)
  • Ema, kes tegelikult oli isa, naeratas lahkelt. Ta naeratus sarnanes pisut nende New Yorgi geide jõuetu naeratusega, mida ma tihti telekas olen näinud. Aga et päris niimoodi öelda, selleks oli see naine liiga tugev. Temast kiirgus ülimalt sügavat sarmi, mis oli ta elus siiani toonud ja teinud selleks, kes ta on. Tundus, et seda ei suutnud kahandada ei ta surnud naine, ei tema poeg ega ka ta ise. Tänu sellele sarmile oli ta läbi imbunud vaiksest üksindusest. (lk 16)
  • Kurki krõmpsutades ütles Eriko: "Vaata, palju on inimesi, kes ütlevad üht ja tegelikult mõtlevad teisiti, aga tegelikult ka - jää meie juurde, kauaks tahad, Ma usun, et sa oled hea laps ja ka mul oleks selle üle südamest hea meel. Kui hing on haige, on kõige raskem, kui ei ole kohta, kuhu minna. Palun kasuta aga meie elamist rahus," pani ta mulle sügavalt silma vaadates südamele. (lk 16)
  • Vanainimesega kahekesi koos elamine on hirmus kõhedust tekitav. Mida rõõmsam ja tervem ta on, seda enam. Tegelikult ma ilmselt tollal, kui vanaemaga olin, poleks nii mõeldagi suutnud ja lasin rõõmsalt edasi, aga nüüd, tagantjärele mõeldes, pidi see ilmselt nii olema.
Mul oli pidevalt ja kogu aeg hirm, et vanaema sureb. (lk 17)
  • Ükskõik kui ennastunustavas uneluses ma ei oleks armatsenud, ükskõik kui palju ma poleks joonud ja lõbusalt purjus olnud, oma südames oli mul alati meeles, et mu peres on peale minu vaid üks inimene.
Juba varakult, ilma et keegi oleks mulle seda õpetanud, oskasin tunda seda toanurgas hingavat, peale pressivat jäist vaikust, täitmatut tühja ruumi, mis tekib, kui koos elavad vanainimene ja laps, ükskõik kui rõõmsameelsed ja energilised nad ka poleks. (lk 17)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel