Caroline Criado Perez

Caroline Emma Criado Perez (sündinud 11. juunil 1984) on Suurbritannia ajakirjanik ja aktivist. Eesti keelde on tõlgitud tema raamat "Nähtamatud naised".

"Nähtamatud naised"[muuda]

Caroline Criado Perez, "Nähtamatud naised: andmelüngad meestekeskses maailmas". Tõlkinud Epp Aareleid. Tänapäev, 2021.

Suurem osa dokumenteeritud inimajaloost on üksainus suur andmelünk. Alates inimese kui küti teooriast ei ole mineviku kroonikud naiste rollile inimkonna arengus just kuigi palju tähelepanu pööranud — ei kultuurilises ega bioloogilises mõttes. Selle asemel on meeste elu käsitletud inimeste eluna üldiselt. (lk 7)
Meestele ei anta üksnes rohkem filmirolle, vaid nad veedavad ekraanil ka kaks korda rohkem aega — meessoost peategelasega filmides (ehk enamiku filmide puhul) koguni ligi kolm korda rohkem. Üksnes juhul, kui peategelane on naine, ilmuvad mehed ja naised ekraanile sama sageli (ja naised ei veeda ekraanil meestest rohkem aega, nagu võiks ehk eeldada). Ühtlasi on meestel rohkem repliike ning filmide puhul, kus on nii mees- kui ka naispeategelane, räägivad mehed peaaegu kaks korda rohkem kui naised. Jällegi on meeste ja naiste ekraanil viibimise aeg võrdne vaid naispeategelastega filmide puhul. (lk 20)
Alates 1995. aastast on üleilmses meediamonitooringu projektis iga viie aasta tagant hinnatud naiste esindatust maailma trüki- ja ringhäälingumeedias. 2015. aastal ilmunud aruandes leiti, et naised moodustavad kõigest 24 protsenti raadiouudistes ja televisioonis kõnelejatest ning ajalehtedes kirjutajatest - täpselt nagu ka aastal 2010. (lk 20-21)
Me nimetame 14.-17. sajandini kestnud perioodi renessansiks, ehkki nagu sotsiaalpsühholoog Carol Tavris kirjutab oma 1991. aasta raamatus "Vääriti mõõdetud naine" ("The Mismeasure of Woman"), ei olnud see aeg naistele mingi "taassünd", sest nemad jäid vaimu- ja kunstielust endiselt suuresti kõrvale. Nimetame 18. sajandit valgustusajastuks, ehkki meeste õiguste laiendamise kõrval naiste õigusi sel ajal hoopis kitsendati: neil keelati kontrollida oma vara ja sissetulekut ning nad jäeti ilma kõrgemast haridusest ja erialasest väljaõppest. Peame Antiik-Kreekat demokraatia hälliks, ehkki naistel, kes moodustasid poole elanikkonnast, puudus valimisõigus. (lk 22-23)
Viimastel aastatel on tehtud mõningaid kiiduväärt katseid püsivale kultuurilisele meestekesksusele vastu astuda, kuid need on sageli pälvinud vihast vastuseisu. Kui Marvel Comics andis Thorile uue, naisekuju, tõstsid fännid mässu, ehkki ajakirjas Wired juhiti tähelepanu asjaolule, et keegi polnud iitsatanudki, kui Thor asendati konnaga. (lk 23)
Pääsemaks meie mineviku võtmeisikute hiilgavasse nimekirja, peab isik täitma järgmisi kriteeriume: tema nimi peab olema üldtuntud, ta peab olema loonud häid teoseid, ta ei tohi olla vastuoluline ning ta peab olema andnud püsiva üldtunnustatud panuse, mis toob kestvat kasu. Neid subjektiivseid väärtuslikkuse kriteeriume lugedes sain ma aru, mismoodi oli Suurbritannia keskpank jõudnud viie valge mehe kujutamiseni oma pangatähtedel: ajalooline soopõhine andmelünk tähendab, et naistel on lihtsalt märksa raskem neid "objektiivseid" nõudeid täita. (lk 25)
Felix Mendelssohn avaldas oma nime all kuus õe Fanny Henseli heliteost ning 2010. aastal tõestati, et veel seitsmeski varem Mendelssohnile omistatud partituur oli tegelikult Henseli looming. Aastaid väitsid antiikajaloolased, et Rooma luuletaja Sulpicia ei saanud ometi kirjutada värsse, mille all seisis tema nimi — need olid liiga meisterlikud, rääkimata sellest, et liiga nilbed. Judith Leyster, üks esimesi Hollandi naisi, kes võeti vastu kunstnike gildi, oli oma eluajal küll tuntud, aga kui ta 1660. aastal suri, kustutati ta gildi liikmete nimekirjast ja ta looming omistati tema abikaasale. 2017. aastal avastati 19. sajandi kunstniku Caroline Louisa Daly seni tundmatud teosed, mida oli varem omistatud meestele, kellest üks polnud isegi kunstnik. (lk 25-26)
Suurema osa ajast on olnud nii, et kui naistel üleüldse lubati komponeerida, siis ainult erapublikule ja kodusele õhkkonnale. Suured orkestriteosed, mis on helilooja maine kujundamiseks üliolulised, jäid neile tavaliselt kättesaamatuks ja selliste tööde komponeerimist peeti naise puhul "sündsusetuks". Muusika oli naistele "kaunistus", mitte karjäär. (lk 27)
Inimkonna ajalugu, kunsti-, kirjandus- ja muusikalugu, evolutsiooni enda ajalugu — neid kõiki on meile esitatud objektiivsete faktidena. Tegelikult aga on need faktid meile valetanud. Neid kõiki on moonutanud asjaolu, et poolt inimkonnast ei ole arvesse võetud — ja sugugi tähtsusetud ei ole ka sõnad, mille kaudu me oma pooltõdesid väljendame. See puudujääk on kaasa toonud andmelüngad ja kahjustanud seda, mida arvame endi kohta teadvat. See on õhutanud meessoo üldkehtivuse müüti. Ja see on fakt. (lk 30)
Eeldus, et meessugu on norm, on soopõhise andmelünga otsene tagajärg. Valge nahavärv ja meessugu saavad olla enesestmõistetavad üksnes seetõttu, et enamik muid identiteete jääb üldse tähelepanuta. Ent ühtlasi on meessoo universaalsus soopõhise andmelünga põhjus — sellepärast, et naisi ei nähta ning samuti ei mäletata, et suurem osa meie teadmisi põhineb meeste kohta käivatel andmetel, mistõttu seda, mis on meessoost, nähakse normina. Selle tagajärjel käsitletakse poolt rahvastikust ehk naisi vähemusena, kellel on nišiidentiteet ja subjektiivne vaatepunkt. Niisugune raamistik loob eelduse naiste unustamiseks. Eiramiseks. Kultuurist, ajaloost ja andmetest üleliigsena välja jätmiseks. Ja nõnda muutuvadki naised nähtamatuks. (lk 33)
Naiste kanda on 75 protsenti maailma tasustamata hooldustööst ja see mõjutab nende liikumisvajadusi. Naise tüüpiline trajektoor hõlmab näiteks enne tööle minekut laste kooli saatmist, eaka sugulase arsti juurde viimist ja koduteel toidukaupade ostmist. Seda nimetatakse tegevuste ahelaks (ingl trip-chaining) ja see tähendab mitmest väikesest omavahel ühendatud käigust koosnevat liikumismustrit, mis on omane naistele kõikjal maailmas. (lk 36-37)
Euroopa Liidu 2014. aasta aruanne eurooplaste rahulolu kohta linnatranspordiga kirjeldab meeste liikumismustreid kui "standardit", ehkki taunib Euroopa ühistranspordisüsteemide suutmatust naisi piisavalt tõhusalt teenindada. Veelgi häirivamalt mõjuvad levinud planeerimisterminid, nagu "kohustuslik liikuvus", mida Sanchez de Madariaga selgituse järgi kasutatakse sageli katusmõistena kõikide töö- ja hariduseesmärkidel tehtavate käikude kohta. Just nagu poleks hooldusega seotud liikumised kohustuslikud, vaid pelgalt asjaarmastajate ebaoluline omaetteaeg. (lk 39-40)
Arvestades asjaolu, et naised kõnnivad üldiselt pikemaid vahemaid ja kauem kui mehed (osalt oma hoolduskohustuste tõttu, osalt aga sellepärast, et nad on enamasti vaesemad), mõjutab mootorsõidukita reisimise marginaliseerimine neid rohkem kui mehi. Lühemate jalgsikäikude tähelepanuta jätmine suurendab lünka ka andmetes tegevuste ahelate kohta, sest seesugune liiklemine hõlmab tavaliselt vähemalt ühe teelõigu läbimist jalgsi. Kokkuvõttes ei ole eeldus, et lühemad jalgsikäigud on taristupoliitika seisukohalt ebaolulised, kuigi kaugel eeldusest, et naised on taristupoliitika seisukohalt ebaolulised. (lk 41)
Reaalsus on see, et poolel maailma rahvastikust on naisekeha. Pool maailma rahvastikust peab selle keha tõttu iga päev silmitsi seisma seksuaalse väärkohtlemise ohuga. Kogu maailma rahvastik vajab hooldustööd, mida praegu teevad naised ilma tasu saamata. Need ei ole sugugi nišimured, ja kui avalik ruum on tõepoolest mõeldud kõigile, peame hakkama arvestama ka ülejäänud poole maailma elanike eluga. (lk 69-70)
Maailmas teevad 75 protsenti tasustamata tööst naised, ning kulutavad sellele kolm kuni kuus tundi päevas võrreldes meeste keskmiselt 30 minuti kuni kahe tunniga. See erinevus saab alguse juba varakult (isegi viieaastaselt teevad väikesed tüdrukud märksa rohkem koduseid töid kui nende vennad) ja üha suureneb, mida vanemaks nad saavad. (lk 73)
Mõne arvates on madalapalgaline töö naiste endi valik. Ainus mõeldav alternatiiv oleks aga laste ja majapidamise unarussejätmine. Igal juhul on USA rahvastikuandmed viimase 50 aasta kohta tõestanud, et kui mõnes tööstusharus asub tööle palju naisi, langeb selle palgatase ja kaob "prestiiž", mis viitab sellele, et madalapalgaline töö valib naisi, mitte vastupidi. (lk 78)
Saksamaal on naine, kes on sünnitanud ühe lapse, teeninud 45. eluaastaks kuni 196 000 euro võrra vähem kui naine, kes on vahetpidamata täisajaga töötanud. Andmed Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi ja Türgi kohta näitavad, et isegi koos sotsiaaltoetustega, mida mõni riik maksab, et tunnustada naiste tasustamata hooldustöö panust, teenivad naised elu jooksul ikkagi 31—75 protsenti vähem kui mehed. Selle kõige tõttu seisavad naised vanas eas silmitsi äärmusliku vaesusega. Osalt on põhjuseks asjaolu, et nad ei saa endale lihtsalt vanaduspõlveks raha kõrvale panemist lubada, samuti see, et valitsused ei võta pensioniskeeme kavandades arvesse, et naised elu jooksul vähem teenivad. Tegu pole küll päriselt andmelüngaga, sest andmed on selle kohta enamasti olemas. Ent andmete kogumine on tulutu, kui valitsused neid ei kasuta. Ja seda nad ei tee. (lk 79)
... traditsioonilised töökohad on kujundatud müütilise koormamata töötaja järgi. Ta (ja tegu on vaikimisi mehega) ei pea muretsema laste ega eakate sugulaste eest hoolitsemise, toidu valmistamise, koristamise, arstil käimiste, toidukaupade ostmise, marraskil põlvede tohterdamise, koolikiusamise, kodutööde, vannitamise ega uneaja pärast, ja kõike seda iga päev taas otsast alustama. Tema elu on lihtne ja selle saab hõlpsasti jagada kaheks osaks: töö- ja puhkeajaks. Ent töökohad, mis on rajatud eeldusele, et töötaja saab iga päev tööl viibida paigas ja aegadel, mis vähimalgi määral ei sõltu koolide, lasteaedade, arstipraksiste ja toidukaupluste asukohast ega lahtiolekuaegadest, naistele lihtsalt ei sobi. Ega ole ka sobima kujundatud. (lk 87-88)