Eesti Nokia

Eesti Nokia on mütoloogiline olem, mis müüdi kohaselt viib Eesti majanduse ja ühiskonna igikestvasse õitsengusse, midagi soomlaste imeveski Sampo laadset. Varem ähmasel kujul eksisteerinud kujutelmale pani nime president Lennart Meri, kes innustas eestlasi otsima omaenda kummiku- ja mobiiltelefonitehast nagu Soomes oli tollal edukas Nokia.

Proosa

Eesti Vabariigi presidendi küsimus XXI sajandi lävel ei olnud muidugi enam: mis võiks olla eestlaste "Kalevala"? Infokapitalismi ajastu probleemiseade on teine: mis võiks olla eestlaste "Nokia"?
Kui veel kümmekond aastat tagasi põhines Soome märgiline esindatus maailmas sõnal sauna, mis oli jõudnud kõikidesse olulisematesse keeltesse ja hakanud tähistama ürgset põhjamaist leiliasutust, rääkimata juba läänemaailma silmis eriliselt kõditavatest vihjetest rohmakale seksuaalkultuurile, siis tänaseks on Soomest tänu "Nokiale" saanud moodsaima elektroonilise arengu etikett. See Soomega lühikese aja jooksul toimunud imeline moondus, mille käigus sai temast kui primitiivsuse sümbolist üleöö äkki metalselt veikleva ülimoodsuse embleem, kütkestas eestlasi — ja tegi neid heas mõttes kadedaks! — muidugi ülimal määral.
"Nokia" on iseenesestki mõista vaid metafoor, kuid seejuures range, väga nõudliku kasutuspiirkonnaga metafoor. Proovides silme ette manada midagi, mis võiks olgu või metafoorselt kanda nimetust "Eesti Nokia", siis eeldusel, et ei olda irooniline, peaks tekkima kujutelm millestki väga silmapaistvast ja erilisest: väga suurest rahast paaris väga võimsate ideedega, maailmaturul võidutsevast kõrgtehnoloogiast, mida toestab hästi distsiplineeritud tööstuslik traditsioon (viimane on Eestis peaaegu hävinud). Pluss hiiglaslik õnn kord saja aasta jooksul.
"Nokia" on kuulutus tänaste mittemilitaarsete võimustruktuuride absoluutsest keskmest: kõrgtehnoloogilisest massproduktsioonist. Nähtuse mõlemad pooled on ühtviisi tähtsad. Mingis suhtes kõrgtehnoloogiline Eesti ilma vastava masstoodanguta ei rahulda veel "Nokia" märki. Niisamuti ka masstoodangu ja ilusa kasumini jõudmine artiklite osas, mis ei esinda kõige moodsamat kõrgtehnoloogiat. "Nokia" on väga nõudlik, ka Soomele üsna erakordse õnne märk. Eestis võiksid esindavana kõne alla tulla pigem kultuurilispoliitilise perifeersuse, ääremaisuse, piiririikluse ja isegi autsaiderluse metafoorid.
- Jaan Undusk, "Kas meist saavad balti baskid ehk kuidas olla esindatud?", Looming nr 9/2002, lk 1363-1364

Arvan, et tuleb võimalikult vähe keelata ja võimalikult palju toetada neid, kellel on hästi erinevaid mõtteid. Ei tohi kindlasti otsida seda ühte ja õiget suurt mõtet, mida tuleks teha selleks, et elu Eestis läheks paremaks. See oleks minu poolt jäme viga, kui ütleksin, et leiame selle suure idee ja töötame selle nimel. Tänapäeva maailm on nii muutlik, tehnoloogia on nii muutlik, kõik muutub väga kiiresti. Sul peab olema vähemalt tuhat mõtet, selleks et üks nendest oleks edukas. Ja kui me kõik otsiksime nüüd seda ühte või ainsat ideed, siis ebaõnnestuksime peaaegu kindlasti.
Tegelikult on selliseid näiteid 1990ndatest, kui areng oli veel palju aeglasem, kus riigid on teinud otsuse toetada teatud majandussektoreid eriti hästi, et oleks arengut. Näiteks Soome on väga olulisel määral toetanud majanduse arengut riigi rahaga, aga nendes sektorites, mida peeti siis perspektiivikateks ja mis sellel hetkel olid seda. Aga niimoodi tehes muudame oma majanduse vähem vastupidavaks, sest kui meil on rohkem mitmesuguseid tegevusi, siis peame majanduskonjunktuuri muutustele lihtsalt paremini vastu.
- Kersti Kaljulaid, "Kersti Kaljulaid: mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv", Postimees, 4. oktoober 2017 (intervjuu Luksemburgi eesti laste ajalehele Mõnikord)

Veidi rohkem kui kuu aja eest tehti mulle ettepanek esineda kirikus orelil koos popbändiga (head ilmalikud, kuid täiesti mittevaimulikud ja -kiriklikud tekstid) ettekäändel, et "kirikus mängitakse ju niikuinii kõike". Umbes nädal hiljem järgnes sellele ettepanek esitada (samuti kirikus) Tartini "Kuradi trillerit" ja Raveli "Mustlasrapsoodiat".

Mõni kuu varem oli toimunud Tallinna Püha Vaimu kirikus Madonna kontserdi aftekas! Sümboolne, kas pole? Mis on sellel seost "Joonase lähetamise" ja selle esiettekande aastapäevaga? Minu meelest midagi on. Kas meie palju otsitud Eesti Nokiaks ongi siis "meie oma Niinive", mille jumal kord oma vihas hävitab? Tahaks loota, et ei.

Toomas Trass, "100 aastat suurteose esiettekandest", Sirp, 20.11.2009