Emily Barr

Emily Barr (sündinud 10. oktoobril 1971) on Briti prosaist, noorte-, ulme- ja reisikirjanik.

"Flora Banksi ainus mälestus"

Emily Barr, "Flora Banksi ainus mälestus", tlk Eda-Riin Leego, 2017.

Minu ja Paige'i sõprus on kindel, ma kohtusin temaga esimest korda, kui olime neljased ja hakkasime kooli minema. Ta juuksed olid patsides nagu minu omadki ja me mõlemad olime närvis. Ma mäletan keksumänge, mida kunagi mänguväljakul mängisime. Ma mäletan, kuidas me koos lugema õppisime: mina juba oskasin ja aitasin teda ka. Suuremaks saades abistasin teda koolitöödes ning tema kirjutas meile esitamiseks lühikesi näidendeid ja leidis puid, mille otsa saime ronida. (lk 11-12)
[Drake:] Ma arvasin, et Cornwall on väike Londoni eelpost ja et ma sõidan siin kahekordsete bussidega ja, teate küll, söön kohutavat briti toitu ja muutun jalkahuligaaniks. Selle asemel on mul olnud väga äge. Hoiame ühendust! Kui keegi teist tahab Svalbardi tulla ja mind maailma kõige imelisema maastiku keskel külastada, siis laske käia. Ma olen alati seal elamisest unistanud ja mul veab täiega, et mul see võimalus avanes. Aga see ei tähenda, et Cornwall poleks imeline olnud - oli küll. (lk 12-13)
Ma olen kümneaastane. Ma ei tea, miks ma täiskasvanu kehas olen. See ei meeldi mulle ja ma tahan koju minna. Ma jooksen üle ülejäänud tee ja leian end mereäärselt kõnniteelt. Kuskilt kostub muusikat. Ma toetun käsipuule ja üritan mitte paanikasse sattuda. [---]

Ma vaatan oma kätt. Sellel on kirjas "FLORA" - see olen mina. Sümbolid käel moodustavad mu nime. Ma hoian sellest teadmisest kinni. Ma olen Flora. Selle sõna all on kirjas: "Ole vapper". Ma sulgen silmad, hingan sügavalt sisse ja võtan end kokku. Ma ei tea, miks ma siin olen, kuid minuga saab kõik korda.

Käel on kiri: "Ma olen 17". (lk 15)

Mul on võimatu Drake'i sõnadele keskenduda, sest kogu mu nahk elab justkui oma elu. See on muutunud ülitundlikuks ja ainus, mida see tahab - iga rakk sellest -, on, et Drake mind puudutaks. (lk 18)
"Me läksime Paige'iga lahku," ütleb ta.

Ta pöörab oma näo minu poole ja mina enda oma tema poole. Kui ta huuled minu omi puudutavad, tean ma, et see on ainus asi maailmas, mida ma teha saan.

Üleval mööduvad autod. Lained laksuvad meie jalgade lähedal vastu kallast. Ma suudlen Drake'i. Ma tahan igavesti temaga rannal istuda. Mul pole aimugi, kuidas ja miks see juhtub, kuid ma tean, et see on ainus hea asi, mis terves mu elus juhtunud on. Tuled vilguvad. Ülejäänud maailm haihtub. (lk 18-19)

Ma mäletan. Ma mäletan asju haigestumise eelsest ajast ja nüüd mäletan ma ka Drake'i suudlemist. Nüüd ma tean, et ei ole väike tüdruk, sest ma suudlesin rannas üht poissi ja ta soovis minuga öö veeta. Ma ei ole kümnene. Ma olen 17.

Ma mäletan. Kivi või Drake või armastus aitasid mul mäletada. Äkki seda see tähendabki - armumine.

Ma ei sa toimunut Paige'ile eitada. Ma mäletan Drake'i suudlemist. Ehk tegi see mu mälu korda, kuigi praegu ei mäleta ma ikka mitte midagi, mis juhtus pärast mu kümnendat eluaastat. (lk 23-24)

Mu isa on vaimukas ja armastusväärne. Tööl on ta raamatupidaja, kuid kodus, suletud uste taga kannab ta mustriga kampsuneid, mille ta on ise endale kudunud. Ta juuksed turritavad üles, kui ema neid maha silunud pole. Ta ütleb naljakaid asju. Ta teeks minu heaks ükskõik mida - muidugi, kui ma oleksin võimeline midagi tegema. Kui ma teda näen, täidab kõik temas mind kergendustundega. Ta on mu kodu. (lk 29)
Ma tõstan kannu pliidirauale ja teen teed, kasutades täpilist teekannu, mis on meil olnud sellest ajast saati, kui ma väike olin. Ma panen kannu lauale, lisaks külmikust võetud plastpudelis piima ja kõigi lemmikkruusid. Külmiku uksel on plakat, kus on näidatud kõigi lemmikkruusid: see on prinditud A4-suuruses paberileht, millel on pildid ja piltide all nimed. Ma usun, et mina tegin selle. Tuleb välja, et minu lemmik on täpiline roosa kruus, maailma igavaim. Mu ema lemmikul seisab "MAAILMA PARIM EMA!"ja karikatuur põllega naisest, isa omal on kirjas "WILLIAM SHAKESPEARE" ning sellel on pilt habemega mehest. Ma võin kihla vedada, et tegu pole päriselt nende lemmikkruusidega, kuid võtan need ikkagi välja. (lk 30-31)
Meri moodustab tänava lõpus sirge silmapiiri, aga selle asemel, et minna otse, kõnnime me vastassuunas, läbi aedade. Aiad on rohelised ja imeilusad, õnnelikud kohad, mis mind tekina endasse mähivad. (lk 39)
Vasakut kätt jääb välibassein. Seda on tore vaadata, ent kuigi ma mäletan väiksena võetud ujumistunde, ei julgeks ma sinna nüüd enam sisse ronida. Välibasseini taga meres paistab muinasjutuline loss ja selle taga maa, mis tekitab tunde, et siin on omaette väike maailm, turvaline suletud sadam. See on minu maailm, see on alati minu maailm olnud. (lk 40)