Mine sisu juurde

Ennustamatus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]


  • [Julie Selmer:] "Üks minu sõbranna tavatses öelda, et kolme asja eest peame me kõik vanajumalale tänulikud olema. Et me ei saa tulevikku ette näha, et me ei julge ennast maha lasta, kui me seda teha tahame, ja et me ei saa endale oma esimest armastust."
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia", tlk Elvi Lumet, Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 176


  • Püha jumal, kui dramaturg võiks ette teada, et tükil on minekut! Kui teatrijuht suudaks ette näha, et tükk teeb hea kassa! Kui näitlejal oleks eelnevalt mõni märk, et ta oma osa välja mängib! Siis, siis küll võiks teha teatrit niisama rahumeeli ja ausalt, nagu tehakse toole-laudu või keedetakse seepi.
    • Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng", tlk Lembit Remmelgas, LR 45/46 1981, lk 5


  • Kui osatakse ennustada, millist tüüpi kodanikku vajatakse viiekümne aasta pärast, ning seda tüüpi tekitada, tähendab see tõkestada progressi võimalusi praeguste raamide ja mõistetega, ideaalidega, mida hinnatakse praegu. Soovimisväärne elu [good life] on ennustamatu ja tulevikku suunatud, ta mustrid uudsed, ta suhted individuaalsed või ainulaadsed. See on võimalik vaid siis, kui kulgemise üksikasjad jäetakse lahtiseks, kui jäigad eelarvamused neid ei piira.
    • Hilda Taba, "Kasvatuse dünaamika", III peatükk "Kujunemise printsiibid", tlk Ilmar Anvelt ja Katre Ligi, rmt: "Kasvatus ja haridus", 2015, lk 202


  • Püüd heita pilku tulevikku on inimesele loomuomane. Iseäranis terav vajadus selle järele tekib kriisiaegadel. Seejuures tuleb arvestada, et pikemaaegsed ajalooprognoosid pole seni osutunud kuigi usaldusväärseks. Ühelt poolt peitub põhjus ilmselt selles, et inimkonna ajalooline areng kui erilist liiki struktuur sisaldab endas liiasuse kärpimise mehhanisme. Vastasel juhul oleks inimkonna ajaloo palju aastatuhandeid kestnud kulg juba informatsioonilises mõttes liiaseks ja täiesti prognoositavaks muutunud, mis fatalistlikult välistaks igasuguse aktiivsuse. Teiseks, ajaloo põhjuslikkuseseaduste komplitseeritus välistab juba iseenesest ühemõtteliste ennustuste võimalikkuse; futuroloogilisi mudeleid tuleb konstrueerida alternatiivide spektrina.
    • Juri Lotman, "Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem", tlk Kajar Pruul, rmt: "Semiosfäärist", 1999, lk 94


  • Ka mina leian, et kultuur/kirjandus on amorfne innovatiivse algega ette­aimamatu valdkond, mis sageli kujutab elu ehedamalt kui statistikale tuginev teadustöö või põhjalik ajakirjanduslik uurimus. Kunstil selle sõna avaras tähenduses võib olla taastav, vabastav ja alternatiivset mõistmisruumi loov mõju. Küll aga ei usu ma, et värskus ja võimekus tuleneb sellest, et kultuur on sõltumatu muust inimtegevusest. Miks ei võiks kultuurist rääkida kui ühiskonna paratamatult politiseeritud osisest, kust nähtub elust pärinev, nii nagu loojad ja lugejad seda kogevad?