Haavaarm
Haavaarm on kudede pindmise vigastuse ehk haava paranemisel kudedesse jääv jälg.
Luule
[muuda]- Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustunud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.
- Artur Alliksaar, "Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale"
Sidumata haavad. Jah, nii mõne
haavad on ka kätes, jalgades,
õlas, kõhus, kubemes ja peas ---
haavad. Mõrad. Augud. Õmblused.
Palju vigaseid on tervemate seas.
Neil on krambihood ja tõmblused.
- Juhan Viiding, "Seotud kõne" kogus "Elulootus" (1980), lk 27
Asja point on see et arm jääks
eluks ajaks
et kui lased hõõguva ahjuroobiga
põletada seljale jaaniöö märgi,
närides tuimestuseks šašlõkivarrast,
et valukisa ei kostuks üle kogu Värska,
siis asja point
ongi see,
et arm jääks
- Eeva Park, "Jaaniöö"
Ja kui kaks inimest on teineteist
armastanud,
vaata, kuidas see on
nende kehade vahel nagu arm,
tugevam, tumedam ja uhke,
kuidas must niit teeb neist
ühe kanga,
mida miski ei suuda lõhki rebida ega parandada.
- Jane Hirshfield, "Mis meid seob" ("For What Binds Us"), luulekogust "Of Gravity & Angels", Wesleyan University Press, 1988
- Liepa Rūce, "*Sihiga ja sihita nahale...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 191
Proosa
[muuda]- Haavad armistuvad ja armid kasvavad koos meiega.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 16
- Mu esimesed mälestused on sellest ajast, kui mind alles köidikus peeti. Mäletan, et olin põllu ääres ja tahtsin kangesti minna niitjate juurde. Aga ei saanud. Miski hoidis mind kinni. Ja kui ma end hiljemgi olen tundnud vahel nagu köide panduna, et ma ei saa minna sinna, kuhu tahan, ega teha seda, mida soovin, siis...kas pole mind takistatud jooksmast enneaegselt Suure Eluniitja vikati ette?
- Mind peeti vist, enne kui mu mõistus hakkas keelust ja käsust jagu saama, üsna sageli köies. Mulle on köietamisest jäänud mõlemate jalgade luupekse kohale armid. Küllap need mädanesid kord ja vanaema arstis neid teelehtedega ja laskis ehk koeralgi lakkuda. Aga võib-olla polnudki asi nii halb. Noorelt saadud haavadest jäävad ikka armid. Ka hinge.
- Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 5
- Voata, mool oo veel paergus see arm moka peal. Vahel inimesed voatavad otsa ja mõtlevad, et mõni andis tera. Ja see ajakirjanik, kelle pärast meitel nii palju pahandust olli, kirjutas selle armi kohta, et karm elu ja taline unnapüük oo mo näose oma jäljed jätn; põhjatuule vinguv piits oo lõhestanud mo uule ja aastate äke libisen üle otsakondi. Kanged mehed oo nad neid äkkid üle teiste näo laskma. Aga muidu ma pidi oma mokaarmiga ja äestatud näoga jäägitult merele andunud olema, jah, jäägitult merele andunud, jä mool pidi olema suure lapse naeratus ja teist-kolmat-moodi, läbitungivad silmad, ja siis, kui ma talve merele lähe, unnakelk järel ja koer ees, pidi ma kaldalt paistma kut üks majakas.
- Juhan Smuul, "Suvitajad", rmt: "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", 1968, lk 30-31
- Proua Pomfrey sõnul võisid mõtted jätta sügavamaid arme kui miski muu /.../
- J. K. Rowling, "Harry Potter ja Fööniksi ordu". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak 2003, lk 834
Vanasõnad
[muuda]- Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
