Jean-Jacques Rousseau

Jean-Jacques Rousseau [žan žak russ'oo] (ka: Jean Jacques Rousseau; 28. juuni 1712 Genf, Šveits – 2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.

Teaduste ja kunstide arengust

"Arutlus küsimuse üle: kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid?" Tõlkinud Aleksander Aspel. Raamat: "Valik prantsuse esseid", Tartu 1938

Kui paljude eksimuste kaudu, mis on tuhat korda ohtlikumad kui tõde on kasulik, tuleb minna, et jõuda tõeni? Halvemus on ilmne: sest vale on võimeline lõpmatuiks kombinatsioonideks; tõel aga on üksainus võimalus olla. Ja kes otsib teda lõpuks päris siiralt? Isegi parima tahtega ei saa kindel olla, et teda ära tuntaks; sest millised on ta kindlad tunnused?
Mehed on alati seda, mis meeldib naistele: nii et kui tahate, et nad saaksid suureks ja vooruslikuks, siis õpetage naistele, mis tähendab hingesuurus ja voorus.
Leukippose ja Diagorase jumalavallatud kirjutised on hävinud ühes nendega; siis polnud veel leiutatud oskust inimvaimu veidruste jäädvustamiseks; aga tänu trükitähtedele ja hoolimatusele, millega neid kasutame, jäävad Hobbes'ide ja Spinoza'de hädaohtlikud mõlgutused igaveseks püsima.

Ühiskondlikust lepingust

Tsitaadid Avatud Eesti Raamatu sarja väljaandest Jean-Jacques Rousseau, "Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid", tlk Mirjam Lepikult, Varrak, 1998

Kui minult küsitakse, kas ma olen valitseja või seadusandja, et poliitikast kirjutan, siis vastan eitavalt ja kinnitan, et just seetõttu ma poliitikast kirjutangi. Valitsejana või seadusandjana ei raiskaks ma aega kõnelemisele sellest, mida tuleb teha; ma kas teeksin seda või vaikiksin. (lk 15)
Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais. (lk 16)
Vägivald tekitas kord esimesed orjad ning nende argus põlistas orjuse. (lk 19)
Kui tuleb alluda jõu survel, siis pole vaja alluda kohustuslikus korras, ja kes enam ei ole sunnitud alluma, see ei ole selleks ka enam kohustatud. (lk 20)
Rahus elatakse ka vangikongides. Kas sellest piisab, et end seal hästi tunda? (lk 21)
Mida suuremat maa-ala antud hulk inimesi asustab, seda raskem on mässe korraldada, sest siis pole võimalik kiiresti ja salaja koguneda ning valitsusel on lihtne mässuplaanidele jälile saada ja ühendusteid läbi lõigata. Kuid mida tihedamini on suur rahvahulk kokku surutud, seda raskem on valitsusel suverääni õigusi usurpeerida; rahva juhid peavad siis oma tubades nõu sama turvaliselt kui valitseja oma nõukogus ning rahvas koguneb väljakuile sama kiiresti kui väesalgad oma kasarmuisse. Seega annavad pikad vahemaad eelise türanlikele valitsustele, kelle jõud suureneb tema käsutuses olevate tugipunktide abil niisamuti kui jõud kangi pikema õla otsas. Rahva jõud seevastu mõjub ainult kontsentreerituna; laiali valgudes see haihtub ja kaob, just nagu maapinnale laiali puistatud, terahaaval süttiv püssirohi. Kõige hõredamini asustatud maad sobivad ka türanniale kõige paremini: kiskjad valitsevad ainult kõnnumaadel. (lk 116)

Tema kohta

Mulle tundub, et mehed toimivad tõesti väga ebafilosoofiliselt, kui nad proovivad naiste hea käitumise tagada neid alaliselt lapsestaatuses hoides. Rousseau oli järjekindlam, kui ta soovis peatada mõistuse edenemist mõlema soo puhul, sest kui mehed söövad hea ja kurja tundmise puu vilju, siis tulevad naised ka maitsma, kuid tänu ebatäiuslikule kasvatusele, mida nad praegu saavad, saavutavad nad ainult kurja tundmise.
- Mary Wollstonecraft, "Naise õiguste õigustus", 2. peatükk, tõlkinud Raili Marling. Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 95

Ja üks noorem mees, kes vist alles hiljuti oli lugenud Rousseaud, asus kaitsma lihtsate loodusrahvaste paradiislikku olukorda, millesse me ei tohiks ennast segada, eriti mitte misjonärid. Nagu õige Rousseau jünger kunagi kandis ta kõige hinnalisemaid pitse ja lõhnas nagu roosiaed. (lk 31-32)
Kui aga tõesti on nii, et inimese õnn ei olene sellest, mis tal on, vaid sellest, millega ta lepib, kui me oma eeskujuks valime Diogenese ja mitte Aleksandri, ei ole meil mingit põhjust austada mässavat titaani, kes esimesena segas seda jumalikku tasakaalu. Ja kas pole siis kõik meie uudishimu, kõik meie püüded tungida looduse saladustesse, ainult kurjast? Aga siis ei peaks ka Rousseau istuma kuskil lossis ja kirjutama raamatuid, sest ka kiri ja raamat on selle kurja vili. Ta peaks minema välja turgudele ja teedele ning jutlustama inimestele, loomadele ja lilledele, nagu olevat teinud Püha Frantsiskus. See oleks alles pilt, mida tahaksin oma silmaga näha! (lk 60-61)
- Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976

Tuvastamata

Kaotatud on aeg, mida oleks võinud kasutada paremini.