Jüri Talvet
Jüri Talvet (pseudonüüm Jüri Perler; sündinud 17. detsembril 1945 Pärnus) on eesti kirjandusteadlane, tõlkija, luuletaja ja esseist, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor.
- Ainult seeläbi, et siin osatakse hästi matkida mõnd "keskustes" põhjalikult läbiproovitud laadi, oleks ääre-kirjanikul, kui tahes tuntud ta oma emamaal või -kultuuris ka ei oleks, küll vaevalt lootust suurde maailmakirjandusse oma isiklikku jälge jätta.
- Mis minu enda luuletusi puudutab, siis mõistagi on mul olnud tublisti tegemist, et vastu seista hispaania luule otsemõjudele. Varajastes kogudes ma seda veel ei suutnud, mul ei olnud veel oma isiklikku häält. Sellest hoolimata leidub seal ka üksikuid õnnestumisi.
- Suurte müütide õõnestamist ja lagundamist nimetatakse tänapäeva moodsa kultuuriteaduse keeles dekonstruktsiooniks. Minu meelest on igasugune dekonstruktsioon, kui selles vähegi nähtub järjekindlust, samaaegselt ka millegi — kas või tühjuse-, absurdi- või nihilismi-müüdi — ülesehitamine, seega konstruktsioon.
- Ettemääratuse ja saatuse skeemid tõrguvad enam kui tihti töötamast, sest elu, kuniks seda on, ei allu teooriale, võib üha üllatada.
- Loomingule püstitatakse ametlikke ja mõistuslikke sihte, kirjutatakse manifeste ja eeskirju, sigitatakse võimustruktuure koguni vaimuväljal — see, mille üle meie lähiminevikus on üsna tulemuslikult arutlenud prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu. Tagajärg on see, et kaob loomingu vabadus ja algupära, eelkõige kannatab aga loomingu eetiline mõõde. Teisisõnu, loojad, kes peaksid kõnelema Jumalaga või absoluudiga ja seeläbi tekitama mingeid vastuseid olemasolu kõrbes, panevad oma toodangu teadlikult müüki vaimuturul, mille mehhanismid ei erine muude maiste turgude omast.
- Uuest iseseisvusest alates tõlgitakse meil tormilise innuga peamiselt angloameerika massikirjandust. Vohavat rämpskultuuri söödetakse nii osavalt rahvale sisse, et see märkamatult imbub kogukonda, soosides vaimset mandumist ja allakäiku. Pole raske leida märke sellest, et vaimueliit, mis meil ju teadliku rahvuskultuuri algustest peale on üritanud rahva valgustuse ja kõrgemate eetiliste sihtide poole suunamise eest hoolt kanda, kipub känguma.
- Minus on süvenenud veendumus, et rahva või rahvuse või selle kultuuri identiteet ei ole midagi etteantut, vaid et me oma (eeskätt loovate) tegude kaudu — püüdes oma valikutes olla nii vabad, kui see piiratud inimolus üldse võimalik on — oma identiteeti lakkamatult ehitamegi, ilma et lõpp kusagilt paistaks…
- Intervjuu: "Jüri Talvet: vohav rämpskultuur soosib vaimset mandumist" Looming 11/2014; ERR, 21.11.2014
Armastus
on käsk, nii mõtles
Kierkegaard. Parem aga
on, mõtlen, armastada
käsust välja tegemata.
Ära tundes
hingest hingeni,
vastates
verest vereni,
olgu üles,
olgu alla
lennul
saabumise paika
teadmata.
- "Armastus". Juhan Liivi luuleauhind 1997
/---/
Teatrid, templid, sillad karjatades lagunemas koost,
kui pomme pillub Ida, Lääs. (Näod naerukil ja silmis hool,
ruutmeetril mees ja naine, tütreid kaks, nii nagu vankri seest
üks titt sind targalt kaeks – vast kotta astund lumest.) Mida veel?
Poeete, tohtreid, hulle, astrolooge, varesed ja Toom,
turg: Petka, Peipsi sibul,; filosoofe, kronuks Heidegger
kel all, kel Derrida (mul Rocinante), sõbrad, õppetool,
samblasse kasvand Rootsi, Supilinn. (Üks naine silmi teeb.)
Põrm, oma keskpaik leia! Siin on see: siin Eesti ennast loob.
- "Tartule, rohkem kui sonett" kogust "Unest, lumest" (2005)
Fado tähendab saatust: O muundub
U-ks mis pea alaspidi alla
hämarusse ripub Põhja aga ei olegi –
põhjast kostab hoopis Sibeliuse kurba
valssi Fado's ei lõpe kogu kurbus
Todo'sse ei mahu ära kogu
kõiksus Enne viiendat keisririiki
oli kuues Sealgi elas ja luuletas
Fernando Pessoa
aga tema nimi oli hoopis João Areia
maakeeli Juhan Liiv
- "*** Portugali sõnad väänlevad…" kogust "Eesti eleegia ja teisi luuletusi" (2014)
