Mine sisu juurde

Katrin Kissa

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Katrin Kissa (sündinud 3. novembril 1977) on eesti filmiprodutsent.

Intervjuud

[muuda]
  • Lapimaa nimelt on filmi tegemiseks üks kõige kallimaid kohti siin piirkonnas.
  • Eelarve paisus just seetõttu, et esiteks on Lapimaa kallis ja teiseks on Soomes inimeste tööstiil väga reguleeritud. Aga meie oleme harjunud – eriti Veiko filmidega – üles ehitama mikrokosmose, kus on oma kehtivad reeglid, mis inimestega kokku lepime. Ja filmi teemegi nende reeglite järgi. Aga Soome tootja sõnul pole selline asi Soomes võimalik.
  • [Veiko Õunpuust:] Meil on vist sarnane arusaamine sellest, mis peaks film olema ja kuidas sellest mõelda. Veiko ise ilmselt sellele alla ei kirjutaks, aga mulle meeldib tema elujanu, kui seda selliselt saab nimetada – tema püsiv uudishimu. Suurte saladuste vastu: kuidas funktsioneerib inimene, millised on enesepettuse konstruktsioonid, kuidas tekib kujutisse tunne… Mulle meeldib filme teha nii, et see poleks vormistamine, vaid loomine. Elus protsess.
  • Ma juba tean ette, mida oodata. Tean, et ühel hetkel ta ütleb: "Need asjad nii ei toimi ja me peame leidma uued lahendused." Mõni ütleb, et see ajab hulluks ja nii ei saa töötada, aga mulle meeldib. Mingi masohhistliku huviga ma ootan, et see murdumine tuleks, sest tavaliselt kogu asi alles siis algab.
  • Me tahtsime Lapimaal filmi teha oma reeglite järgi, see aga tähendas, et läksime kohale Eesti meeskonnaga ja soomlasi ei kasutanud. Kogu aeg hoiatati: Lapimaal ei saa teha seda ega teist, väga täpselt tuleb teada, kuidas ja kellele mida öelda ja kui kohutavalt palju see kõik maksab. Pidime Lapimaa saladuse ise lahti muukima ja selgus, et seda filmi oli võimalik teha täiesti normaalsetel alustel, ei olnud seal midagi keerulist.


  • Lapimaa on üks kõige kallemaid lokatsioone, kus siin meie lähikonnas filmi teha. Tegelikult selleks, et üldse seal filmi teha, me pidime leidma mingisuguse oma viisi. Selleks oli, et inimesed pidid Eestist mitmeks kuuks lahkuma teadmisega, et nad lähevad sinna ja on seal, sealt ära ei saa. Vahepealsed päevad ei ole makstud ehk siis sellist tavapärast n-ö reguleeritud tööstiili me ei saanud rakendada. See oli mingit laadi omaette väike elu seal.
  • Kui filmi all jooksevad subtiitrid, siis sageli jõuab sinna panna nii vene kui ka inglise keele. Ühesõnaga kaks keelt – üks ühele ja teine teisele reale. Aga see film on nii tempokas ja nii jutukas, et me pidime otsustama, et meil ei ole võimalik subtiitreid kahe keele vahel jagada.


  • [Kristiina Davidjants:] Mis aastal te Veiko Õunpuuga stuudio asutasite?
[Katrin Kissa:] Homeless Bob oli esialgu üks kingakarp Veiko aknal, ta kogus sinna tšekke. Asutatud on see vist 2006. aastal, aga vajadus selle järele tekkis alles aastal 2007, kui "Sügisballiga" Kuukulguri juurest ära tulime.
  • Praegu ei saa aru, kuidas see kõik nii läks. Kuidagi loomulikult. Olud soosisid ja aeg oli vist õige. Ehk oli see määratud juhtuma ja ma sattusin olema osa sellest plaanist. Võib-olla on "Sügisball" osa "Püha Tõnu kiusamise" sündimise plaanist ja see jälle "Free Range'i" sündimise plaanist. Ma ei tea, mis plaan see lõppkokkuvõttes on, aga vahel on tunne, et mul ei ole sündmuste üle kontrolli. Need lihtsalt juhtuvad.
Tehniliselt käis see nii, et paljud inimesed meeskonnast tegid tööd kas tasuta või kokkuleppel, et kui see film peaks hiljem raha saama, siis saavad ka nemad makstud. Kogu raha läks esialgu põhiliselt tehnikale ja filmilindile. Aga ega see ei ole õige meetod. Ideaalis peaks olema ikka vastupidi, et inimesed saavad esimesena makstud ja alles siis tuleb kõik muu.
Ma just mõtlesin, et seda on kindlasti huvitav panna lehte, aga see ei saa nii olla näide: näete, said nemad nii tehtud, saate teie ka. Pole nagu eriti jätkusuutlik tee.
Ega olegi. Kõik ei alga muidugi rahast, aga kuidagi peavad kõik need head inimesed ju ellu jääma ja seetõttu ma enam ise ei tahaks sellise eelarvega filmi teha.
  • Seda joont ei olnud nii kerge tõmmata, aga me vist ise muutusime nii palju, et meiega ei olnud enam mugav teha reklaame. See on teistmoodi maailm, seal on teistmoodi suhtumine. Sinna maailma me enam ei sobigi.
  • Ma saan aru, et "Püha Tõnu" on ehk veidi kuri kellaviietee kõrvale ja tõenäoliselt ei sobi igaühele, aga seda on mingi bravuuriga tehtud. Väga mänguline ja lõbus film. Selle bravuuri pealt sain ma aru, et minu võimaluste piirid on palju kaugemal, kui ma oleksin julgenud loota. Ma räägin praegu kitsalt oma tööst. Ei pea, mapp käes, nina maas, ootama, et keegi ütleks, milliseid filme tuleb toota ja mille järele on nõudlus.
  • "Rehepapp" on küll oma grotesksete tegelastega väga vaimukas, aga kui raamatu tekst üks ühele filmiks teha, siis saab sellest miskit "Maleva"-sarnast. Kivirähk on ise öelnud, et lavastaja pole romaani fotograaf, et uus vorm peab saama tegija nägu ja ei pea proovima kõike üks ühele kujutada. Rainer keskendub "Rehepapis" igatsusele ja seda kannavad Hans ja Liina. Kogu külarahva eesmärk on üle elada külm ja pime talv, hoida hing sees. Aga milleks elu, mis nii raske vaevaga kätte võidetud? Armastus ja igatsus annavad inimesele väärtuse. Rainer on Kiviräha kohta kunagi öelnud, et mis armastusse puutub, siis on ta tõeline lüürik. Ses mõttes ei ole Sarnet Kiviräha teksti kuidagi proovinud oma nägu väänata. Stsenaarium on suhteliselt algtekstipõhine, aga Sarneti lõpp otsib armastajatele lunastust.
  • See esteetika ei ole ju ainult kinni operaatoris. Mulle tundub, et iga tehtud filmiga on sündinud ikkagi täiesti oma ruum ning esteetilised küsimused on paljuski lähtunud sisust. Ega operaatori valik käi ainult pilti, vaid ka inimest mööda. Rainer ja Veiko teavad väga hästi, mida nad otsivad, aga selleks, et see pildiks teha, peab keegi seda samade silmadega vaatama.
  • Ma ei taha raha välja tüssata mingi suure läbimurde lubadusega. Mul lihtsalt ei ole mingeid pädevaid garantiisid. Kui keegi oleks nõus meie tegevust soosima ja sellesse oma vabalt seisvat kapitali paigutama, siis oleksin väga tänulik. Siiralt. Aga kahjuks on mul selline mulje, et päris niisama keegi ei taha anda. Ikkagi tahetakse, et ma räägiksin, kui uhke see kõik saab olema ja mis värvi vaipadel me hakkame käima. Fakt on see, et ainus film, millega ma saan garanteerida mingi erakordse publikumenu, võib olla "Nikuvenna päevaraamat" ja muidugi rahvuskangelaste lood. Kõige muu puhul on kapitali mõistes risk väga suur.
  • Meie endi filmitegemine sai alguse puhtalt erakapitali toel. Kui Kõomägi, Prants ja Mansberg poleks 2006. aastal meile sisuliselt kinkinud sadat tuhandet krooni, siis poleks tõenäoliselt see ratas üldse pöörlema hakanud. Aga riiklikult ei saa filmitegijaid panna olukorda, kus enam ükski film ei sünni ilma erarahata, sest Kõomägi jt on erandid. Kui riik eeldab, et ärimaailm paigutab oma raha filmidesse, kas või puhtalt hea tahte märgina, siis võiks riiklikult seda mingilgi moel soosida ja tekitada süsteemi, kus toetaja ei pea oma hea tahte avaldust kõvade maksudega veel kinni maksma.
  • Eestis toodetakse filme poole miljoniga, Euroopas on üks miljon absoluutne miinimum. Ükski levitaja ei võta sind tõsiselt ja sa lihtsalt ei pääse oma filmiga ekraanile. Kõik Eestis tehtud filmid on Euroopa mõistes väikese eelarvega. Midagi peab juhtuma, sest ootused filmidele on kõrged. Praegu nokitsed nii, et lõpu eel pole teada, kas ikka jagub raha, et film kinoni välja venitada, või mitte. Mingist loomingu- ja valikuvabadusest on nii piiratud tingimustes keeruline rääkida. Katsetamiseks ja eksimiseks ei ole eelarves rida.
  • Oma suhtelises kärsituses üllatab Veiko mind endiselt oma tuima järjekindlusega kirjeldamatu kirjeldamisel. Ma ei tea, kas see lause üldse tähendab midagi. No minu jaoks tähendab. Ja see ajab aeg-ajalt hulluks, sest ei ole teada, kas ta ka kuhugi kohale jõuab. Mis värvi on armastus? No mis värvi see armastus siis on? A mis tunne on? Nonsenss. Vot tee film.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Katrin_Kissa&oldid=75734"