Katrin Kivimaa

Katrin Kivimaa (sündinud 27. juunil 1969 Kohtla-Järvel) on eesti kunstiteadlane ja kunstikriitik.

Artiklid

Ehtekunsti valdkond on justkui omaette maailm Eesti kunstis: pikkade koolkondlike traditsioonidega, kõrgete kunstiliste ja tihti kunstifilosoofiliste ambitsioonidega ning kõige selle juures nii kitsamas pühendunute ringis kui ka laiema publiku hulgas armastatud.
Autoriehe on ehtekunstniku ainulaadne meistriteos. Neid ehtekunstnikke, kes nende kõrval väikeseeriaid või ka tiražeeritud ehteid ei loo, on siiski suhteliselt vähe.
Väljapanek näitab, kuidas on autoriehte olemus, materjalieelistus, vormikõne ja funktsioon aja jooksul muutunud. Kui varasemate kümnendite ehteid iseloomustavad klassikalised materjalid, filigraanne teostus, stiilipuhtus ja dekoratiivne funktsioon, siis hiljem on saanud üha olulisemaks originaalsus vormikõnes ja ehte tähendus. Olgu tähenduseks rituaalne aspekt, rõhuasetus sümbolitele või kontseptsioonidele või ehte kommunikatiivse ja sotsiaalse funktsiooni peegeldamine.
Kõige tavalisem ehte funktsioon on olla dekoratiivne: ehe kaunistab, kaunistab kandjat. Seetõttu vaadataksegi ehet eelkõige potentsiaalse kandjana: kas mina seda kannaksin? Selles küsimuses on tähtsad kaks aspekti. Kas ma pean seda objekti ilusaks, originaalseks, põnevaks? Ja kas seda saab kanda ja kui mugav on seda teha?
Kuigi autoriehe on põhimõtteliselt kantav objekt, ei pruugi kõiki autoriehteid olla mugav või lihtne kanda.
Oleks huvitav uurida, kui tähtis on autoriehte tellimise ja omandamise puhul kantavus, kas või alateadlikult. Ja mida inimesed kantavaks peavad? Kas ehe kui kunstiline objekt laseb mul olla, nagu ma tavaliselt olen? Või ehk ongi paljude tänapäevaste autoriehete üks eesmärke muuta meie harjumuspärast tajumis- või toimimisviisi? Kas ehe peaks meis midagi muutma või meie identiteeti vaid kinnitama ja peegeldama? Valik on kandja teha.
Ehte omanikule, selle kandjale, on ehte sümboolne tähendus alati tähtis, isegi siis, kui ta seda ei teadvusta. Mõned vormid, materjalid, kunstiline lahendus tõmbavad meid enda poole rohkem kui teised. Osalt on see kultuurilis-kollektiivse, osalt individuaalse maitse küsimus, osalt aga vormide ja materjalide sümboolse tähenduse mõju.
Mulle näiteks ei meeldi kanda kulda. Ma võin seda vaadata kas näitusesaalis või kellegi teise küljes, aga endale külge ei riputa. Olen seda maitse eripära analüüsinud ning üks järeldusi on selline: kullaga kaasnevad väärtushinnangud on mulle iseenesest võõrad.
Tartu näitusel küsisin endalt: millistel juhtumitel võib ehe kandja identiteeti (ajutiselt) muuta? Ja milline kandja on selleks valmis? Taas on valik kandja ja mitte kunstniku teha.
Olen nii-öelda amatöörautoriehte loomeprotsessis korra osalenud. Tegemist oli 2011. aastal korraldatud eksperimendiga, mille raames viidi kunstiteadlased kokku ehtekunstnikega. Sellest sündis terve hulk (kaasautorsuses) teoseid ja näitus "Eheteoor". Minu kunstnikust kaaslane selles projektis oli Rainer Kaasik-Aaslav ja tänu temale sain aimu, kuidas sünnib autoriehe kui kunstiline objekt. Kuivõrd mina tegin ehte iseendale, siis autori ja kandja identiteet kattusid ega olnud karta, et valmis teos osutub kandjale liiga suureks väljakutseks. Tavaliselt see ju nii ei ole. Olgu tegemist tellimustöö või valmis autoriehte omandamisega, ikkagi võtab kandja omaks killukese teise inimese, autori kujutlusmaailmast.
Autoriehte eelistamise taga on kindlasti ka soov olla originaalne. Autoriehe võimaldab esile tulla kandja individuaalsusel – meie kultuuris olulisel identiteedikategoorial. Ühtlasi osaleb kantav objekt kandja individuaalsuse kujundamises: arvan, et valin ehte iseenda järgi, kuid ometi kujundab valitud ehe mind. Identiteedi muutudes – ja mis tahes identiteet muutub ajas – võib varem mind kõnetanud ja minu iseenda maailmale esitlemise protsessis olulist rolli mänginud ehe oma emotsionaalse tähenduse kaotada. Minu suhe temaga muutub: nüüd on ta esteetiline ja nostalgiline objekt.
Praegu kiputakse unustama ehte iidset funktsiooni kaitsja või rituaalse objektina. Usk ehtele eelmodernsetes kultuurides omistatud maagilisse jõudu pole siiski täielikult kadunud, vaid asendunud kujutelmaga kandjale olulisest, emotsionaalselt ja tähenduslikult laetud objektist. Ehe teostab oma maagiat meie kallal edasi. Miks meid muidu ehtekunst nii väga haarab ja kõnetab?
- Katrin Kivimaa, "Autoriehe on kandjale proovikivi", Sirp, 12.06.2020

"Kinnitused ja vastuväited"

Tsitaadid väljaandest: Katrin Kivimaa, "Kinnitused ja vastuväited", 2008.

Teatud asjadest kirjutamiseks või isegi nende märkamiseks oli vaja ruumilist ja kultuurilist distantsi. Eemalolek lasi kristalliseeruda ka sel positsioonil, mida kunst.ee eelmise raamatu eessõnas minu hea sõber ja kolleeg Vappu Thurlow nimetab kriitiku idealistlikuks tegevuseks — kirjutamise taga on alati lootus, et valmissaanud tekst suudab kellegi jaoks, kasvõi üheks hetkeks, maailma paremaks muuta. Seda, mida "paremaks muuta" tähendab, võib muidugi tõlgendada mitmel moel, kuid minu egalitaarsed vaated ja usk kirjutamise transformeerivasse võimesse on süani väljendunud ilmselt kõige paremini tekstides, mis suhestuvad feministliku diskursusega. Ma pole kunagi oma idealistlikku tegevust selle valdkonnaga piiranud, lihtsalt minu sündimine siia maailma (eesti) naisena on tinginud selle, et soolise identiteedi ja sugudevahelise asümmeetria problemaatika on olnud pikalt minu kriitiliste tekstide fookuses. Siiski tahaksin ma loota, et suudan, sarnaselt mõjukale ameerika kunstikriitik Lucy Lippardile, kes on oma hääle andnud kord ühe, kord teise "vähemuse" teenistusse, oma kriitikurolli pidevalt, vastavalt muutuvale olukorrale ja eetilistel alustel ümber mõtestada. ("Eessõna", lk 8)
Kehast on saanud 20. sajandi lõpu kultuuri ja teooria üks võtmetermineid, mille ümber keerleb märkimisväärne osa tänapäeva kunstist, samuti humanitaar- ja sotsiaalteadustest. Aga veel üsna hiljuti oli keha bioloogia ja meditsiini pärusmaa. Seda võeti loomuliku ja kaasasündinud antusena, mida ei mõjuta kultuurilised, sotsiaalsed ja ajaloolised faktorid. Ikka veel igatseme vahel nostalgiliselt tagasi keha kui looduse ja instinktiivsuse viimset "pelgupaika" või miks mitte ka kindlal alusel kõrguva identiteedi asukohta. Keha kui lihtsalt hinge/vaimu anum või mõistuse vastand on minevikupärand, mis valitseb siiani meie tavaarusaamu. ("Keelatud kehad", lk 12)
Kuhu aga jääb keha enda kogemus, selle tajumine ja toimimine? Kas tõesti on keha puhas tahvel, millele ühiskond ja/või sotsiaalselt vormitud ego oma pealiskirja jätab? ("Keelatud kehad", lk 16)
Naise keha ja selle funktsioonide abjekteerimise tulemuseks on olnud naiselikkuse ülerepresenteerimine Lääne kultuuris. Naisloojad seisavad vastamisi ülevoolava kujutistekogumiga, mille esmaseks eesmärgiks on olnud tasandada ja ka olematuks muuta naise kehade abjekteerimist kultuurist. Milline on aga naisekujude seos tegelike naiste kehade, elude ja kogemustega? Milliseid kogemusi nad ilustavad, milliseid varjavad, millised üldse välja jätavad? Kuidas saab üldse positiivselt samastuda naiseliku kehaga, mis on kultuuriline abjekt — midagi hirmutavat ja eemaletõukavat, millest tuleb vabaneda? ("Keelatud kehad", lk 23)
Kui heita kiirpilk eesti kunstile, siis tuleb tõdeda, et väga vähe kunstnikke (sh ka naiskunstnikke) on pööranud tähelepanu küsimusele, mida tähendab elada konkreetses, materiaalses kehas. Suur osa keha kujutamisest keskendub ikkagi representatsioonile ja paljude kehakunsti teoste puhul on kunstnikud ise tunnistanud, et nende keha on teoses vaid vahend edastamaks mingit muud, väljaspool keha asuvat sõnumit. ("Keelatud kehad", lk 28)
Nii nõukogude ajastu pärand kui ka nn üleminekuaja sotsiaalne ebakindlus ja ühiskonna konservatiivistumine soorollide küsimuses oli aga palju tõsisem probleem, mille taustal kunstiilma suhteline egalitaarsus peaaegu ideaalilähedaseks muutus. Sest hoolimata eeltoodud negatiivsetest aspektidest lõi naiste silmatorkavalt suur osalus eesti kunstis traditsiooni ja ajaloo, mis lubab küll ideedelt ja vormilt erineva feministliku kunsti siduda varasemate kunstinähtustega. Viimastest väärib omaette uurimist aastakümnetepikkune naiste graafika traditsioon, mis on kindlasti vorminud naiseliku alateadvuse väljendusi meie feministlikus kunstis. ("Soolise erinevuse tulek Eesti kunsti", lk 37)
Selle mõistepaari — naine ja kunstnik — suhe on vastandlik: hoolimata pikaajalisest naiskunstnike traditsioonist, on (moodsa) kunsti sümboolne kangelane mees ning sellele positsioonile asudes peab naiskunstnik tihti eitama oma naiseksolemist. Nimetusega "naiskunstnik" kaasneb marginaliseerumine, eraldumine sfääri, kus kunstniku sooline kuuluvus tuleb rõhutatult esile, hakates justkui määrama, millist ja kui head kunsti autor teeb. Et see dilemma painab ka eesti naiskunstnikke, sellest annab tunnistust naislooja teema korduv esilekerkimine feministlikult meelestatud töödes. ("Soolise erinevuse tulek Eesti kunsti", lk 45)
Meie kunstnike huvil naiseliku seksuaalsuse ja naise keha eripära kujutamise vastu on peamiselt kaks allikat — lääne feministliku kunsti eeskujud ja vastureaktsioon nõukogudeaegsele (ja) patriarhaalsele moraalile, mis välistas diskussioonid seksuaalsuse teemal. ("Soolise erinevuse tulek Eesti kunsti", lk 49–50)
Mis asi on üldse puhas naiselikkus? Kas see, et tulevased modellid õpivad juba lapseeas naiselikkust etendama, kuna sellega käivad kaasas ühiskonna poolt lubatud hüved, kuulub samuti "naiseliku" süütuse ja siiruse väljenduste alla? ("Soolise erinevuse tulek Eesti kunsti", lk 58)
Ka selle projekti puhul saab rääkida naiselikkusest kui maskeraadist. Ometigi saab märkide, rollide ja nende läbi defineeritavate indiviidide suhet vaadates selgeks, et me ei saai (naiselikkuse) erinevaid kostüüme ja rolle täiesti vabalt valida, vaid et meie valikud on piiratud sellega, mida üks või teine kultuur lubab ja aktsepteerib. ("Soolise erinevuse tulek Eesti kunsti", lk 58)
Kuid eesti kunstnike jaoks tähendas keha kui meediumi või sõnumi kasutamine midagi enamat kui pikaajalise kehakunsti ajalooga lääne kunstile, sest meie kontekstis toodi selle kunstidiskursuse sees esmakordselt nähtavale teemad, mida varem ei saanud kunstis käsitleda — olgu siis nõukogudeaegse konservatiivse seksuaalpoliitika või kunstisisese formalismi tõttu. Koos keha ja kehakujundi intensiivse kasutamisega sisenesid eesti kaasaegsesse kunsti sellised teemad nagu soolisustatud ja keha(lised) kogemused, keha-vaimu duaalsus, seksuaalsus ja seksuaalne orientatsioon, mille abil asuti purustama kivistunud arusaamu seksuaalsest, soolisest ja kehalisest identiteedist ning nende kujutamisviisidest kunstis. Võib-olla ma liialdan pisut, kuid kehakunst ja kehateemad aitasid palju kaasa uute kunstimudelite tekkele: nad "dekonstrueerisid" järjekindlalt eneseküllase ja ainult kunstisiseste probleemidega tegeleva kunstimudeli võimupositsiooni. ("Tõlgendused läbi keha", lk 61)
Naisekeha üldiselt ja eesti naise keha konkreetsemalt kujunes "üleminekuperioodil" üheks enim ekspluateeritud kuvandiks, seda eelkõige massimeedias — reklaamis, televisioonis, trükimeedias, filmis. Naisekeha kasutati üha enam rahvusidentiteeti lõhkuvate pragude varjamiseks, see kuulutati omamoodi "eesti Nokiaks" ja rahvuskehandi taastootmise vahendiks. ("Tõlgendused läbi keha", lk 67)

Välislingid