Vastand

Proosa

• Luule vastand on õigupoolest mitte proosa, vaid teadus. Luule vastandub teadusele ja proosa värsimõõdule. Teaduse õige ja vahetu objekt on tõe omandamine või edastamine; luule õige ja vahetu objekt on vahetu naudingu edastamine.
  • Poetry is not the proper antithesis to prose, but to science. Poetry is opposed to science, and prose to metre. The proper and immediate object of science is the acquirement, or communication, of truth; the proper and immediate object of poetry is the communication of immediate pleasure.
  • Samuel Taylor Coleridge, "Luule määratlused" (1811)

• Ma olen liiga intelligentne, et vihata kodanlust - tal on õigus, sest ma olen talle võõras, palju võõram kui kõige hullem antikommunist. (NB! Kodanlase vastand on poeet, mitte kommunist, sest poeet on LOODUS, mitte mingi maailmavaade. Poeet: anti-kodanlane.)
  • Marina Tsvetajeva kirjas A. V. Buninile 4. mail 1928, rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult, 2007, lk 296

• Kui moraal ja religioon on vastandid, mida nad on muidugi, siis — eestlane on lähemal religioonile kui moraalile.
  • Uku Masing, "Hüpoteetilist eesti keele psühholoogiast, rmt: "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohast", 2008, lk 59

• Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke.
  • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997, lk 171, ptk "Müüdid"

• Kõndides rutakal sammul Brugge räpasel sillutisel, tundis Zenon, kuidas läbi tema, nagu meretuul läbi ta viledaks kulunud riiete, voogab tuhandete kaupa olendeid, kes on kunagi viibinud selles maakera punktis või juhtuvad siia tulevikus, enne seda katastroofi, mida meie nimetame maailma lõpuks; need viirastused läbisid inimese keha, keda nende eluajal veel ei olnud või enam ei ole, ise seda märkamata. Hetk varem põgusalt tänaval kohatud tundmatud, kelle näod samas möödaniku vormitusse taignasse tõugati, suurendasid lakkamatult seda larvidehulka. Aeg, koht, mateeria jäid ilma oma atribuutidest, mis neid meie silmis piiritlevad; vorm polnud muud kui mateeria lõhkine koorik; mateeria jooksis kuivaks tühjusse, mis ei olnud enam tema vastand; aeg ja igavik olid üks ja seesama, otsekui pime hoovus liikumatus pilkases ookeanis. Zenon süüvis neisse visioonidesse nagu usklik Jumala üle mediteerimisse.
• Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, 1982, lk 116

• Armastuse vastand pole mitte vihkamine, vaid ükskõiksus. Kunsti vastand pole mitte inetus, vaid ükskõiksus. Usu vastand pole mitte ketserlus, vaid ükskõiksus. Ning elu vastand pole mitte surm vaid ükskõiksus.
  • Elie Wiesel ajalehes US News & World Report (27. oktoobril 1986)

• Vaba kultuur ei ole autoriõigusteta kultuur, nii nagu ka vaba turg ei ole turg, kus kõik on vabalt saada. Vaba kultuuri vastand oleks "loakultuur" – kultuur, milles autorid loovad ainult võimuomajate või varasemate autorite loal.
  • Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede, 2017, lk 9

• Kui kellegagi koos elama hakata, siis ainult samasuguste huvide ja ellusuhtumisega inimesega. Kust on tulnud arusaam, et vastandid sobivad?
  • Anu Hint, kirjad: Anne Metsis, "Anu Hint, maksimalistist minimalistiks", Eesti Naine, 01.11.2010

• Ajaloo ja mälu antagonism ei ole üldse universaalne, vaid sellel endalgi on oma ajalugu. Ajalugu ja mälu lahknesid teineteisest ning avastasid teisest enda vastandi alles siis, kui 19. sajandil tekkis ajalooteadus kui professionaalne diskursus. Kõikide ajalookirjutuse varaste vormide puhul kehtib see, et nad pidasid ennast mälestuse vormiks, mälestuste säilitajaks. Seetõttu lähevad vanal ajal mõisted "ajalugu" ja "mälu" teineteiseks üle. Alates antiikajast kuni uusajani rõhutati ajalookirjutuse keskse funktsioonina pidevalt mälufunktsiooni. Historiograafia ülesandeks oli legitimeerida dünastia, institutsiooni või riigi "päritolu" ja mälu ning dokumenteerida selle kestvust, tõendada auväärset minevikku. Ajalookirjutuse esmane funktsioon oli see, mida nimetatakse uue terminiga "ajaloo-" või "minevikupoliitikaks": oluline oli luua mälu, mis "autoriteedi teenijannana" oli poliitilise kogukonna vundamendiks ja kaasaja valitsejate võimuhuvide toeks.
  • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021, lk 54-55