Käpik
Ilme
(Ümber suunatud leheküljelt Labakinnas)
Proosa
[muuda]- Lund sadas üha rohkem, kuni see oli hangedena kuhjunud kõikjale maja ümber. Hommikuti olid aknaruudud kaetud härmatisega, mis moodustas kauneid pilte puude, lillede ja haldjatega.
- Mamma rääkis, et öösiti käib Külmataat pilte maalimas ajal, kui kõik magavad. Laura kujutas ette, et Külmataat oli väike mehike üleni lumivalgetes riietes - ta kandis peas sädelevvalget teravatipulist mütsi ja jalas pehmeid hirvenahast valmistatud poolsaapaid. Tema kuub oli valge, tema käpikud olid valged ning ta ei kandnud püssi õlal, kuid tema käes välkusid teravad tööriistad, millega ta pilte nikerdas.
- Laural ja Maryl oli lubatud Mamma sõrmkübaraga teha külmunud klaasile ilusaid sõõrjaid kujundeid. Aga kunagi ei rikkunud lapsed neid pilte, mis Külmataat öösel meisterdanud oli. (lk 18)
- Laura Ingalls Wilder, "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994
- Miski ei mõjuta daami väljanägemise elegantsi ja peenust rohkem kui õrnad käed, ja on hämmastav, kuivõrd suurel määral saab igaüks kohase hoole ja tähelepanuga neid parandada. Igal võimalusel tuleks kanda kindaid ja need peaksid kindlasti olema tallenahast. Siidkindad ja käpikud võivad olla küll kenad ja maitsekad, kuid ei täida kaugeltki sama eesmärki. Käsi tuleks korrapäraselt pesta leiges vees, kuna külm vesi muudab nad kõvaks ja paneb nad pragunema, kuum vesi aga ajab nad kortsu. Kõigi tindi jms plekid tuleks eemaldada otsekohe sidrunimahla ja soolaga; iga daami tualettlaual peaks olema selleks otstarbeks valmis pudel selle seguga. ("Tualett", 4. ptk, "Käed")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846
Luule
[muuda]Ära koo mu käpikuisse päikest,
külmi helbeid püüda siis ei saa.
Ära koo mu käpikuisse päikest,
lumepall võib peos sulada.
- Aino Saadik, tekst Tiit Lehto laulule "Ära koo mu käpikuisse päikest"
Ilm rõskete udude vinast
paar päikselist päeva veel toob,
lehevasest ja loikude tinast
tuul talvele käpikuid koob.
- Paul Haavaoks, "Enne pühi"
Ürgema vaatab oma kolmanda silmaga
maapõue.
Maa all, just kaevukohas, on ristuvad allikad.
Ürgema viskab pilgu labakute kindakirjale.
Samad märgid siingi.
Muistseid loitsusõnu
oskab Ürgema lugeda nii siit kui sealt.
- Lea Mändmets, "*Ürgema võtab kaelkoogud...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 11