Natsume Sōseki

Natsume Sōseki (9. veebruar 1867, Tokyo – 9. detsember 1916, Tokyo) oli Jaapani kirjanik.

"Mina olen kass"

Tõlkinud Maret Nukke. Tänapäev, 2023.

Selles maailmas on inimesi, kes peavad end ülimalt kombekaks, ehkki nende teod on vääritud. Sellised inimesed on veendunud, et nad pole süüdi, ja arvavad, et sellest piisab, kuid ükskõik kui ilmsüütuks nad end ka ei pea, ei saa eitada fakti, et nad põhjustavad teistele inimestele ebameeldivusi. (lk 200)

Maailmas pole hullemat asja kui igavus, ja elu on raske, kui midagi huvitavat ei juhtu. Kius on ka teatud sorti ajaviide, mis lisab ellu mängulisust ja vürtsi. Kui sa teist natukenegi välja ei vihasta, teda ei tüüta või häiri, siis ei mõju see lihtsalt stimuleerivalt. (lk 328)

[Filosoof Dokusen:] “Õnn on see, kui sünnid perre, kus mõistlikud vanemad aitavad sul tänapäeva maailmas kohaneda. Aga kui kõik nii ei lähe ja sa sellesse maailma ei sobitu, siis pole muud võimalust, kui ära kannatada või enesele kindlaks jääda seni, kuni sinna sobitud.” (lk 362-363)

[Filosoof Dokusen:] “Rahulolu ei kesta igavesti. Kui nii võtta, siis kui kaugele võib inimene sellise positiivse ellusuhtumisega jõuda? Lääne tsivilisatsioon võib küll olla positiivne ja ettevõtlik, aga selle on loonud inimesed, kes elavad pidevas rahulolematuses. Jaapani traditsioonilises kultuuris ei saavutata rahulolu sellega, et hakkad muutma kõike, mis on su ümber. Suur erinevus lääne tsivilisatsioonist seisneb selles, et Jaapani kultuur on välja kujunenud printsiibi alusel, et ümbritsevas keskkonnas ei tohi teha põhimõttelisi muudatusi. Kui lapsel pole vanematega suhted head, siis ei saavuta kooskõla nii nagu läänlastel kombeks neid suhteid parandades. Jaapanlased jätavad samas olukorras kõik nii, nagu on, sest nad ei saa seda muuta. Selle asemel otsivad nad võimalust, kuidas sellega ise toime tulla.” (lk 364)

Peegel on eneseimetluse allikas, aga samal ajal ka eneseuhkuse hävitaja. Nendele, kes on pinnapealsed ja tühised, pole paremat vahendit, mis julgustaks laskuma veelgi suuremasse naeruväärsusesse. Kogu pika ajaloo vältel on totrast eneseuhkusest tehtud halba endale ja haavatud teisi inimesi ning suurema osa sellest on põhjustanud just peegel. (lk 376)

[Kushami:] “Nüüd, kus ma olen inimesi üksipulgi analüüsinud, tundub mulle, et enamus neist kuulub samasse seltskonda. See on küll ootamatult lohutav. Tuleb välja, et ühiskond koosnebki ei kellestki muust kui hulludest. Hullud kogunesid kokku, teritasid mõõgad, tõuklesid omavahel, vaidlesid ja tülitsesid, needsid üksteist ära ning seda kõike ikka ühiskonna hüvanguks. Ühiskond on iseenesest üks terviklik organism, mille üksikud keharakud on hullumeelsed inimesed, kes pidevalt kisuvad end üksteisest lahku, et siis moodustada jälle uusi formatsioone, ning moodustades uue formatsiooni rebivad end jälle lahku. Nende hulgas on ka mingi hulk inimesi, kel on mingisugunegi aruraas peas, ja nemad tajuvad tegelikku olukorda ning püüdlevad selle poole, et seda muuta. Kas tegelikult hullumajad mitte ei loodudki selleks, et sellist asjade seisu säilitada ning sinna toppida just need vähesed mõistlikud inimesed? Kui see tõesti on nii, siis istuvad just mõistlikud inimesed nende kõrgete müüride taga ja hullud on need, kes maailmas ringi jooksevad. Üksik hull on muidugi läbinisti hull, aga kui neid on massiliselt ja nad moodustavad isekeskis mingi võimukantsi, siis saavad nad kehtestada uusi norme. Pole üldse ebatavaline, et kõige hullumeelsemad nende hulgast krabavad enda kätte vara ja võimu ning kasutavad seda omaenda ülemvõimu hoidmiseks teiste, väiksema kaliibriga hullude üle, kes vaatavad neile alt üles. Enam ei saa üldse aru, mis on mis.” (lk 408)

Olen kuulnud, et pankurid harjuvad teiste inimeste raha liigutamisega ära niivõrd, et hakkavad seda enda omaks pidama. Sama lugu on avalikus teenistuses töötavate ametnikega. Nad on rahva esindajad, kellele rahvas on andnud teatud volitused, et nad rahva nimel asju ajaksid. Kuid ametnikud harjuvad oma igapäevase võimuga nii ära, et neid tabab suurushullustus ning nad hakkavad käituma nii, nagu teeksid kõike iseenda, aga mitte neid valinud rahva nimel. (lk 423)

Inimene on selline loom, kes ilmselt polegi võimeline nii sügavat kaastunnet ja empaatiat kellegi suhtes üles näitama. Inimesed aegajalt poetavad mõne pisara või teevad näo, nagu neil oleks hirmus kahju, aga see kõik on näitemäng ja tehtud sotsialiseerumise nimel justkui järelmaksuna selle eest, et oled siia ilma sündinud. Nende kohta, kes sellist mängu hästi valdavad, öeldakse, et nad oskavat hästi teistega suhelda, ja selliseid inimesi hindab ühiskond kõrgelt. Seepärast polegi olemas teist niivõrd veidrat inimest kui see, keda ühiskonnas austatakse. (lk 455)

Kui sind tabab ebaõnn sündida siia ilma inimesena, siis pead olema valmis rahulikult välja kannatama selle, kui sinu arvamuse peal tallatakse, sind lüüakse jalaga ja antakse sulle kere peale. Pealekauba pead sa õppima pidama isegi meeldivaks seda, kui su peale sülitatakse, situtakse ja sind välja naerdakse. Kui sa seda kõike ei suuda, siis ei saa sa suhelda nende ülimalt nutikate olevustega, keda nimetatakse naisteks. (lk 457)

[Kushami:] “Kaasaegse inimese eneseteadvust iseloomustab see, et ta tajub liiga teravalt sügavat lõhet omaenese ja teiste inimeste huvide vahel. Tsivilisatsiooni edenedes tunnetab ta seda päev päevalt järjest teravamalt ning lõpuks ei suudagi ta enam mitte kõige vähemalgi määral loomulikult toimida.” (lk 511)

”Mitte keegi ei sünni siia ilma omast tahtest, aga näib, et oma surma üle vaevavad kõik pead,” ütles Kangetsu kuidagi äraolevas meeleolus. (lk 515)

"Noorsand"

Tõlkinud Maarja Jaanits. SA Kultuurileht, 2022.

Naljaga tuleb piiri pidada, muidu saab sest pahandus. Riisi keeta on tore küll, aga kui see juba põhja kõrbeb ja süsimustaks tõmbub, pole enam kellelgi lõbus. (lk 29)

Kui üks mees pelgab asju otse välja öelda ning vaid teiste selja taga keelt peksab, pole ta mingi mees, vaid tallesaba. (lk 51)

Väitluses osav inimene ei ole tingimata hea inimene. See, kes alla jääb, ei ole tingimata halb inimene. /.../ Kui raha, võimu ja loogikaga saaks inimeste südameid võita, siis peaksid liiakasuvõtjad, korravalvurid ja professorid olema kõige armastatumad ametimehed. (lk 86)

Ajalehed luiskavad täiesti ohjeldamatult. Kindlasti pole valetamises ja tühjast-tähjast kära tõstmises ajalehtedele maailmas võrdset. (lk 110)

Välislingid