Sõim

See artikkel räägib kommunikatsioonilaadist; pudulojuste toiduanuma kohta, milles hoiustatakse väikelapsi, loe artiklist Sõim (loomakasvatus).

Proosa

• Vares on tiivuline sõim.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 1974/2, lk 54

• [Matemaatikaõpetaja Molotov saksa õpilasele Unterile:] Ah teie, põrsas, käisite minu peale direktorile kaebamas, mina olevat teid sõimanud. Mina teid, ritsikat, sõimanud? Teate teie, alasipakk, mis on vene keeles sõim? Olete teie, molkus, kunagi kuulnud, kui venelased sõimlevad? Kui venelane kedagi sõimab, siis langevad sel juuksed peast ja kogu keha kaotab karvad, nagu poleks inimene veel sündinudki. Nõnda sõimab venelane, kui ta on sotsialist. Aga teil, pehkinud pudrutambil, on, jumal tänatud, kõik karvad alles, mis tõendab, et ma teid, oina äbarikku, pole mõelnudki sõimata. Paar seltsimehelikku grammatilist oskussõna, see on kõik. Seda taipas härra Mauruski oma idiootilise moluga. Aga nagu soovite, härra Ober, lontrustega võime ka lontruste keelt kõnelda. Mul ükskõik.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 22. peatükk

• Harimatut sõimu jälestavad eriti need, kes harrastavad haritud sõimu.
  • Arvo Valton, "Tagasi tulevikku", 1985, lk 142

• Tead, kuidas see peavalu tegelikult on? Nagu uss. Ta nimelt liigub üles- ja allapoole, paremale-vasemale. Kui päris alla jõuab, siis hakkab iiveldama ajama. Muidu närib niisamuti ja sunnib vanduma. Sõimusõnad on parim rohi peavalu vastu. Ma tahaksin enesele meest, kes mind tervex sõimata oskab. See olex küll juba suur armastus. Selles ma isegi elaxin. Aga vähe on selliseid klutte. Oskavad noa ja kahvliga lehmasõnnikut süüa, ja kui hirm nahka poeb, siis räuskavad ka, aga õiget prisket armastuses sõnuvat sõimu pole kuulda. Nii on lood. /---/ Tänapäeva noorus ei tea, mida tahta. See on iga nurga peal kirjas ja ex siis pea teadmisex võtma. Tõesti ei tea, mida tahta. Mida sa issake tahad. Sest midagi ju nagunii ei juhtu. Aga ma ei ole loll, ma siiski tahan, usud, sinisukk? Ma ju tahan. Ma ütleksin, mida ma tahan. Ühte suurt meest, kes sõimata oskax. See on see (et korrata eelmises reas vahelejäänud sõna), mida ma tahaxin. Ülejäänud asjade seast ma enam tõesti tahta ei oska.
  • Jaan Undusk, "Kiri provintsist", Vikerkaar 7/1987, lk 3

• Käib pidev räuskamine ja sõim. /---/ Pole enam mõtet arutada, kes alustas või kes ikkagi pakub räigemat teksti. Olemuslik on see, kes määrab valitseva keele. Ja siin ei ole keskne veelahe konservatiivide ja liberaalide, rahvuslaste ja globalistide vahel. Keskne on piir keeleliste radikaalide ja keeleliste normaalide vahel.
  • Tiit Hennoste, "Inimesed risttuultes". Sirp, 4. september 2020

• Võib-olla harjume mingite kõrvalekaldumistega ära ja siis võib-olla natukene kaldub veel ja siis mingisugusel hetkel me avastame, et on muutunud täiesti normiks näiteks avalikus ruumis või sotsiaalmeedias teisi inimesi sõimata. [---] Kümmekond aastat tagasi olnuks see võrdlemisi kujuteldamatu. Ka mingisugused mõtted võivad alguses olla mõtted ja siis hiljem muutuda väikesteks kalduvusteks ja hiljem käitumisnormideks. Niimoodi tekivadki fašism ja putinism.
  • Rein Raud, intervjuu: Valner Valme, "Rein Raud: meistrite lugemine hoiab kirjandusliku närvi teravana", ERR/Vikerraadio "Loetud ja kirjutatud", 11.12.2023

Luule

Aguli alt Emajõgi
laisalt lookleb Peipsi poole,
käärudesse laia luha
turbakaldast läbi uhab.
Vahelt palgiparve mõne
nagu ürgsed kilpkonnloomad
lodjad liivale on roomand.
Küljed, põhjad pigi-nõgi-
mustad. Laia vene kõne
sõbralikku sõimu kuuled.

• August Alle, "Agul II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 68-71