Kodu

Proosa

Kodu on alaline elukoht või pelgupaik.

Sünnikodu on midagi rohkemat kui elamu, ta on kogum unistusi.
- Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999, lk 52

[Krahv Alain de Carnillac Davidile:] Kui ma ütlen kodu, siis mõtlen ma naist, sest ei ole kodu ilma naiseta.
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 184

Televisiooni üks suurimaid panuseid on mõrva tagasitoomine koju, kuhu see kuulub.
- One of television's great contributions is that it brought murder back into the home, where it belongs.
- Alfred Hitchcock ajalehes National Observer, 15. august 1966

Aeg Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellele rusikahoobi andma, mõraneb lahasest kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end kogu seltskonna naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikese kaela ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd koju minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5)
- Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005

Tänaval ihuüksi seisev maja - minu kodu - tahaks nagu öelda: "See lihtsalt ei saa olla tõsi." Ehkki oma tuttuute müüride ja õhukeste vaheseinte vahel pakub ta minusugustele "üksikutele naisterahvastele" mõõduka hinna eest üsnagi talutavat peavarju.

Kui sa kord juba oled "üksik naisterahvas", teisisõnu, omanike silmis must lammas ja paaria ühes isikus, võtad sa vastu selle, mis parajasti ette juhtub, sead ennast sisse, kuis vaid saad...

Maja, kus ma elan, pakub halastust ja peavarju tervele "üksikute naiste" kolooniale. Madalalaelisel poolkorrusel elab Youngi - Young-Automobiles'ist - tituleeritud armuke; tema kohal - krahv de Bravailles' "poputatud" sõbranna; kõrgemal - kaks õde-blondiini, kes võõrustavad iga jumala päev üht "väga lugupeetud" töösturihärrat; veel kõrgemal - näitsik, kes elab pöörast pummelda jaelu, ööl ja päeval kostab sealt kisa, klaveri klimberdamist, laulujoru ja tralli, aknast välja lennutatud tühjade pudelite klirinat.

״Häbi kogu majale,” põlastas ühel päeval Young Automobiles'i maadam. (lk 23)

Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010

Luule

Kodu, ta armas katus, esimene lumi ja
esimene täht esimeses taevas esimeses südames
(mis oli minu oma).
Olen põhimõtteliselt kogu selle krempli vastu.
Ei mäletagi hästi oli see katus telliskivest
või muust.
Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk
istub üks vares minu aiateibal
mitte teades et see aiateivas on minu oma
ja külmetab.

Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6

Kiwid on kodu
& wäljapääs waewast
Walud & lootused lõikawad taewast
Kiwid on kodu
täis aegade sooja
ylalpool yxindust roppust & rooja

Kuigi et kylmad
Mis sellest et pime
Kiwid on kodu
See kodu on ime

Liisi Ojamaa, "KIWID ON KODU", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 29

Aknale rabistab wihma
aeglaselt tixub kell
ammu ma pole olnud
päris kodus sel sygisel

Liisi Ojamaa, "YXK0RD KA KODUS", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 32

Vanasõnad

Hoolsam kodu, ausam ahju peal.
Kadeda kodu ei suitse, õela au ei õitse.
Kodust varast ei saa valvata.
Kuulsam laps kodus (kolde ees), ausam ahju peal.
Oma kodu koeradki tunnevad.
Oma tuba, oma luba.
Omal maal õitseb õnn, kodu kasvab kasu parem.
Parem kuri kodu kui hea küla.
Parem kämblalaius kodu kui vakamaa võõral maal.
Parem leivakoorukest kodu närida kui võõrsil saia süüa.
Võõrsil hea, kodu veel parem.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929