Mine sisu juurde

Ümberkehastumine

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Tom oli pakkunud Dickie'le sõprust, seltsi ja lugupidamist — kõike, mis tal oli pakkuda, aga Dickie oli vastanud tänamatuse ja koguni vaenulikkusega. Dickie tahtis temast lihtsalt lahti saada. Kui ta reisil tappa, mõtles Tom, võib öelda, et juhtus õnnetus. Võib... Korraga tuli Tomile oivaline mõte: ta hakkab ise Dickie Greenleafiks! Siis võib ta teha kõike, mida tegi Dickie. Kõigepealt läheb ta tagasi Mongibellosse, võtab Dic­kie asjad, luiskab Marge'i suu-silmad täis, seab end sisse mõnes Rooma või Pariisi apartemendis, saab iga kuu Dickie tšeki ja võltsib Dickie allkirja. Ta poeb Dickie nahka! Greenleafi-papa hakkab tema pilli järgi tantsima. Ohutunne õhutas Tomi üksnes takka. Ta hakkas aru pidama, kuidas plaan teoks teha. (lk 69-70)
  • Tom oli oma välimust õige vähe muutnud, aga uskus, et ilme sarnaneb nüüd Dickie omaga. Tema huulil oli naeratus — võõrale heidutav, vanale sõbrale või armsamale kutsuv. Nii naeratas Dickie ikka, kui ta heas tujus oli. Tom oli heas tujus. Tema ümber laius Pariis. Küll oli hea istuda kuulsas kohvikus ning mõtelda, et homme ja ülehomme ja üleülehomme on ta Dickie Greenleaf! Mansetinööbid, valged siidsärgid, isegi kantud rõivad — pruun kulunud vöö messingpandlaga, vanad pruunid tugevast nahast kingad, mis Punchi reklaami järgi pidid kestma eluaja, vana sinepikarva avar kotitavate taskutega kampsun — need kõik olid tema omad ning ta armastas neid. Ja veel väikeste kuldinitsiaalidega must täite­sulepea. Ja veel rahatasku, tublisti kulunud alligaatorinahast Gucci rahatasku. Ja selles oli paks patakas raha. (lk 86)
  • Ta seisis, selg sirge, nägu tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu laeval, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli härrasmees, kelle minevikus polnud ainsatki räpast saladust. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele naeratama, igale küsijale tuhat franki pihku pistma, vanatoi nuiaski raha, kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 87-88)
  • See oli kõva pähkel, kuid ühtäkki oli Tomil selge pilt, mida ta teeb, kui on Itaaliasse tagasi jõudnud. Ta ei lähe Rooma lähedalegi. Parem sõidab Milanosse või Torinosse või Venezia lähistele ja ostab auto, pruugitud, hästi suure läbisõiduga auto. Ütleb, et on viimased paar-kolm kuud Itaalias ringi sõitnud ega tea üldse, et Thomas Ripley on tagaotsitav. Thomas Reepley.
Tom pakkis edasi. Dickie Greenleafi lõpp on kätte jõudnud, teadis ta. Tom poleks tahtnudki enam Thomas Ripleyks tagasi, ei tahtnud jälle ümmargune null olla, vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda, tunda, kuidas talle ülevalt alla vaadatakse ja tema seltsis igavust tuntakse, kui ta just tola ei mängi, ta ei tahtnud end jälle tunda soss-sepana, kes kõlbabki ainult pajatsiks. Tom ei tahtnud enam iseendaks saada, nagu ta poleks tahtnud ka vanu musti kortsus räbalaid jälle selga tõmmata. Ta poetas pisaraid, need tilkusid Dickie sinise-valgetriibulisele päevasärgile, mis oli kohvris kõige peal; särk oli tärgeldatud, puhas ja uhiuus, nagu ta oli selle Mongibellos Dickie sahtlist võtnud. Paraku olid rinnataskule tikitud Dickie pisikesed punased nimetähed. (lk 128-129)
  • Tom vaatas talle otsa. Peter oli oma iidsest Iiri lossist rääkinud ja ka fotosid näidanud. Mõte Dickie'le vilksatas läbi Tomi aju nagu lummutis, nagu õel kalbe tont. Sellepärast, et Peteriga oleks võinud minna samamoodi, mõtles Tom. Ausa­meelne, pahaaimamatu, naiivne ja õilis. Ainult et tema moodi polnud Tom mitte natukestki. Ent ühel õhtul oli ta Peteri meeleheaks kõnelnud inglise aktsendiga, matkinud Peteri kombeid ja kõigutanud rääkides pead ning Peterile oli see kangesti nalja teinud. Seda poleks tohtinud teha, mõtles Tom nüüd. Tal oli häbi. Häbiväärne oli ka mõte, et Peter oleks võinud olla Dickie asemel. (lk 181)