Lääs

Lääs on üks neljast põhiilmakaarest, see, kuhu Päike looja läheb.

• Sest otsekui välk sähvatab idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.
  • Matteuse evangeelium, 24:27

Impeerium on lääne poole teel.
On neli vaatust juba läbi saand
ja viies jäänud lõpetada veel.
On aja õilsaim võsu viimane.

• George Berkeley, "Värsid väljavaatest viia Ameerikasse kunste ja õpetust" ("Verses on the Prospect of Planting Arts and Learning in America", 1726)

Aegamisi,
ah Päike, vaju läände künka taha!
Ta längus kiirtes helgi, kanarbik,
purpurselt! Pilved, loitke uhkemalt!
Kuldpaistes elustuge, kauged salud!

• Samuel Taylor Coleridge, "Pärnalehtla, mu vangla", 1797, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004

• Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuus­kede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.
  • Juhan Jaik, "Jaaniöö" kogust "Võrumaa jutud"

• [Thorin Tammiskilp pärast Viie Väe Lahingut surivoodil Bilbole:] "...sa oled rohkem väärt, kui sa ise tead, sa lahke lääne poeg. Sinus on julgus ja tarkus parajas tasakaalus. Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik. Aga olgu ta kurb või rõõmus, mina pean ta nüüd maha jätma. Hüvasti!"
  • J. R. R. Tolkien, "Kääbik", 18. ptk "Kodutee". Tõlkinud Lia Rajandi. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 339

ma hoian veel kinni valust
mis punab silmis ja pääs
kord otsisin jalgealust
su juurest eretav lääs

• Jaan Kaplinski, "* Tumm verstapostide rivi" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)

punane lääs on mu oma veri
all on tähed ja pea kohal meri

• Jaan Kaplinski, "* Vaata poisikest jõe ääres luhal" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)

Ma tõmbusin maantee äärde ---
must möödus matuserong,
nad liikusid alla läände.
    
Ei tea, kes sääl kirstus on?

• Doris Kareva, "Ma tõmbusin maantee äärde" kogust "Salateadvus" (1983)