Flavia Cosma

Flavia Cosma (sündinud 5. juunil 1938 Oradeas Rumeenias) Rumeenia-Kanada luuletaja, tõlkija, näitekirjanik ja lavastaja.

Luule[muuda]

Pimesi võtsin su oma käte vahele,
põlesin koos sinuga
mulle tundmatus lõkkes,
muundasin sind
ja sünnitasin sind taas mõttetuis
valudes,
muutsin su hõberüüs
ingliks,
andsin sulle taeva koos tähtede ja kuuga,
kinkisin jäägitult sulle
kõik selle, millest sinul
üldsegi puudus ei olnud.

Flavia Cosma, "Kingitused", rmt: Jüri Talvet, "Valitud tõlkeluulet II", 2021, lk lk 131

Taktitundeliselt tõmbub mu keha
olemise mõistesse.
Tiivad kannavad mind
paikadesse, kus laialipillatult
keerlevad sinised tormid.
Aegajalt toimuvad
seal plahvatused,
kannatustes pleekinud
kuldsed taevakehad
sünnitavad tähti.

Käsi kirjutab
kuristikutindiga
Jumala Tahet.
...
Harva heidan pilgu
hinge ustele,
sinna kus varem
valitses sulnis rahu,
kus inglikesed muretult lõkerdasid naerda
ja vallatlesid pilvede palges.

2
Lumi on maha sadanud
ja on elusalt matnud inglid,
taevast ei kosta enam ainsatki palvet
ega kaja võlvid lauludest.
Kusagil nurgas kössitab
tumm hüljatud valvur,
valmis jalga laskma.

3
Sügisel
oled mulle armas nagu ei iial.
Aastaaeg korjab su kokku
tosinaks nimetuks näoks,
pingutusis ammendunuiks.
Su juuksed, tasandiku värske rohi,
peegeldavad möödunud suve sära.
Su silmad, põdevad päikesed,
põletavad läbi madala udu
viirukilõhnalises palavikus.

...

30
Tunnen end üha soojas
haljaste sasitud mändide süles
ka siis kui talv oma pikkade sõrmedega
laskub pilvedest väevõimuga alla.
Katkematult veereb Püha Antoniuse pisaraid
kurnatud nägudele
ja maailma põhi ise
lööb värisema.
...
42
Maailma aluse
kõikidest vormidest
hingetuim
on geomeetria -
une täius,
lõpmatu rada,
liikumatu, sirge joon.

Oma toore geomeetria jõul
litsub linn mind oma kivise rinna vastu.

Kevadel
lõhestab valgus ta jäise seina -
otsekui nõutu lind,
habras laululind.

Flavia Cosma, "Keha saladused" (2004-2011), rmt: Jüri Talvet, "Valitud tõlkeluulet II", 2021, lk lk 132-134