Iti Aavik

Iti Aavik (sündinud 6. oktoobril 1978) on Eesti aktivist ja ettevõtja.

Kirjutised

Alati jõuame oma kuulajaskonnaga ühisele seisukohale – jah, on vaja paradigma muutust. Aga kust see paradigma muutus tuleb, kui inimesed ei suuda oma mugavustsoonist välja astuda, maailm pöörleb samasuguse tempoga edasi ning lõppu ei näi tulevat? Indiviidina on pea võimatu rattalt maha saada.
Ja siis hakkab ühel päeval tiksuma pomm, alguses vaikselt ning esialgu tundub, et see plahvatab vaid ühes kohas ja meist eemal, siis aga muutub tiksumine ühe valjemaks ja tuleb üha lähemale. Mõnda aega on veel lootust, et kärgatab eemal, aga mingi hetk jõuab kohale, et see siiski ei lähe mööda, vaid maandub otsa koduukse ette. Millist kahju ta täpselt teeb, keegi ei tea. Kas see pauk lõhub jäädavalt ära armsa kodumaja ning seda uuesti üles ehitades jäävad alati näha vanad kriimud või lõhub see ära midagi koledat seal ukse ees, midagi millest oleks tahtnud juba päris ammu lahti saada ja alles nüüd lõpuks saab midagi ilusat asemele ehitada? Seda me veel täna ei tea.
Räägime agaralt, et meid tabavad probleemid mitmel rindel. Plastikut täis ookean, põlismetsade maharaiumine, ressursside liigagar kulutamine, keskkonnareostus, kliimamuutus jne. Jah muidugi, mingeid meetmeid võetakse kasutusele, aga me kõik ju teame, et tegelikult need ei ole piisavad ja praegune olukord näitab, et kuni viimase hetkeni, kuni pauk ära käib, on olemas neid, kes ei usu, ei taha uskuda või arvavad, et kuni nendega midagi ei juhtu, siis on kõik hästi.
Lähen aga lennukiga epideemia keskpunkti, teen ära oma suusareisi, nakatan pärast jumal teab kui palju inimesi, äkki mõni vanur sureb ära ka, aga ega mina siis hakka sellepärast oma harjumuspärasest lõbust loobuma.
On fakt, et kui poliitiliselt ei tule otsust, et paneme kinni, keelame ära, muudame ja lõpetame ära, siis inimesed ise oma harjumusi nii kiiresti ei muuda, et muutused piisavalt kiiresti toimiks. Ma nii väga tahaks loota, et selle halva olukorra juures hakkavad välja ujuma ka uued lahendused ja laiem mass hakkab mõistma seda, kui seotud me omavahel oleme.
Kahjuks oleme enda teavitusüritustel kuulnud piisavalt ka seda, et inimesi ei huvita, mis toimub Aafrikas või Aasias, sest mina elan ju oma vaikset elu ja nemad ei puutu ei minusse. Oleme uurinud inimestelt, mis on need asjad, milleta nad igapäevaselt ei kujuta oma elu ette.

Ja siis selgub, et ainult ja ainult Eestis valminud on vaid vähesed asjad, millega me tänaseks väga harjunud oleme. Rääkimata kõikidest seadmetest, mida me kasutame ja milleta oma igapäevast elu ette ei kujuta. Vaatan kapi peal olevaid desinfitseerimisvahendeid, mille sisu toodetakse Eestis, aga pudeli juppe ei saanud kuidagi Hiinast kätte. Kas see ikka peab nii olema, kas me ei suuda maailma kuhugi sinna pöörata, et klaasist purk ja kork peal?

Kas kogu sel lõputult ümber maakera tormamisel on alati mõtet? Kõik need tüütud tööreisid, kus jõutakse hommikul kohale, öö hotellis, mis on identne paljude teiste maailma hotellidega, ning hommikul tagasi. Heal juhul vaid õhatakse: "Oh, tuleks siia tagasi ja naudiks, kui aega oleks!" Kui palju me tormame ühest kohast teise, kui tihti igatseme, et oleks vaid aega rohkem süveneda?
Tänaseks on maailm tõestanud, et me tegelikult suudame teha väga ootamatu vajutuse väljalülitusnupule. Hetkel ajendatuna negatiivsetest sündmustest, aga äkki suudaks me seda ka positiivse pöörde tekitamiseks.
Kas olete kuulnud midagi ülehinnatud kvaliteetajast? Meil on justkui tunne, et heaks lapsevanemaks olemiseks peame oma lapsi viima kinno, avastuskeskustesse ja n-ö nendega veetma kvaliteetaega, samas sama oluline või veelgi olulisem on lastega veedetud kvantiteetaeg. Kus lihtsalt veedetakse aega nii palju koos, et need erilised hetked tulevad ise ja mitte üldse sealt, kust me seda ootame.
Meeldis mu poja legendaarse eesti keele õpetaja stoiline rahu, kui selgus, et e-õppekeskkonnad on kokku jooksnud. Ta arvas, et ei hakka lapsi üldse arvutiga tüütama, las loevad mitu nädalat raamatuid - ekraane saab nüüd niigi olema.
Loodame, et selles suures kvantiteetajas hakkab palju värskeid ideid liikuma ja kriisist toibudes ei hakka me sama arutult edasi tormama, vaid meie tegutsemisel saab olema ka kestlikum mõõde ja vajadusel julgeme maailma korraks jälle lukku keerata, et see paremate lahendustega avada.
- Iti Aavik, arengukoostöö ümarlaua projektijuht, "Tõestasime, et suudame maailma ootamatult välja lülitada. Teeks nüüd järgmisena sama kliima päästmiseks!", EPL, 20.03.2020