Mine sisu juurde

Liisa Mudist

Allikas: Vikitsitaadid

Liisa Mudist (sündinud 1. septembril 1994 Tallinnas) on eesti kunstnik ja luu uu ull et aja.


Luule

[muuda]

ei sellest ei saa asja
oi sellest lapsest ei saa asja
oi oi oi ei ei ei
ei ei ei oi oi oi

ei ole lootust
ei ole lootust
ei saa ei saa
tuleb leppida meie pakkumisega
sest enamaks pole ette nähtud ootust
oo tus oo tus oo thus spoke als sprch als valss
...

alateadvusega lapsel
on valla vaid alla peegeldus
alla üles diagonaalis horisontaalis
silmuste silmuste vahel
silmade vahel
päikeseloojangute ja tõusude vahel
puude vahel
peegelduste vahel
klassiruumi võrdsete laudade vahel
on veel ruumi mõtestamata
reflekside
yaikks


O f a m r h c
H i ä õ aaa dee haa dee
Sellele järgneb lab lab lab labra läb
Lappi lapi lap lapp laps
Kellel on kirjavead

Joonista ring oma piias
Joonista ring oma pias pliiatsiga pliis
Pliis joonista oma pias ring
Imagineeri pliis ringi
Oma pias imagineeri rinnnnng

Sosista oma peas RRRRRRRR
Joonista ring ja sosista r
...
Null null null üks üks üks
Kaks kaks
Kaks musta koid
Üks pudru teine supi sees
Oo oo oo

On kaks musta täppi
Ja ilmub ö


Sylvia, myriam, keegi veel
Sylvia, myriam, keegi veel
Myriam, keegi veel ja sylvia

Aastad nende vahel ei loe
Ei loe distants nende vahel
Ei saa lugeda ja ei loe
Ei loe miski ega midagi ega keegi
Joonistame

Joonista oma peas ring
Sosista oma peas R
Imagineeri ring
Sosista eee-rrr
Oma pe-as


Foto: fotol ol ol ol olen alles
Mu minu DNA-ga ema ka fotol ol ol olla justkui
Mu emal olla justkui justkui olla olla olla
Nagu olla olnu kampsu mpsu mpsu un un un ammu see oli ammu

Täna: autos ol ol olin just alles
Mu ema ka autos ol ol rool roolitaga
aga
See kampsun see see see mpsun univers see
See see neniidistik poeb läbi koe mae koe koe koo kootud maa
tud
sisse koetud kamps uuunii
Niidistikku niidistikku nii lähestikku
niidid niidid nii nii pii pii piim-estavad
pimedas nahkhiired
ja veel sylvia plath
ja veel myriam bat

Intervjuud

[muuda]
  • Mingil abstraktsel tasandil on tõepoolest värvil ja keelel palju ühist mänguruumi, kus ideed ja uuendused kanduvad üle ühelt meediumilt teisele. Olen viimasel aastal luulet kirjutades palju mõelnud impressionistlikele maalidele, kus värvid ja pintslitõmbed loovad atmosfääri. Keeles on häälikud, sõnad, katkestused jms, mis moodustavad õhustiku. Mõned häälikud tunduvad modernsemad, mõned mittemidagiütlevad, mõni sõna on akadeemiline – nii on ka värvidega. Mingi piirini oleneb sõnade, tähtede ja värvide tajumine kultuurist ja ajajärgust ning vahepeal lähevad need isikliku tunnetusega vastuollu. Nii maalis kui ka keeles on see minu jaoks huvitav ristumiskoht. Kuivõrd maal tekstist erineb, on keeruline teema, sest mõlemad meediumid muutuvad pidevalt. Küll aga võib ehk öelda, et sõnadel ei ole universaalselt üheselt mõistetavat värvi ega värvidel üheselt mõistetavat kõla või sõna.
  • Sylvia Plath ja Myriam Bat-Yosef ilmusid minu luuletustesse ajal, kui lugesin Nancy Hustoni "Loomispäevikut". Hustoni kirjeldus nende kahe naise perekonnadünaamikast tekitas minus äratundmise. Mõtlen neile kahele tihti, kui mõtisklen eeskujudest, suhetest perekonna, väga lähedaste inimeste ja (kinnis)ideedega – mis osa on see, mis on olnud iseloomu kujunemisel määrav, ning kus on ava, kust kohast (kujundlikult öeldes) saab välja astuda, asju kaugemalt vaadata ja olukorra üle reflekteerida. See, et luuletaja ja maalikunstnik on samas tekstis minu vanaemaga, on mulle samuti kuidagi tähtis. Peale selle on Bat ja Plath natukene sarnase kõlaga, kuigi selleks, et need riimuksid, peab pisut vaeva nägema.