Luciano Pavarotti

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Luciano Pavarotti

Luciano Pavarotti (12. oktoober 1935 Modena, Itaalia – 6. september 2007 Modena, Itaalia) oli Itaalia lüürilis-dramaatiline ooperitenor.

  • Ma ei ole poliitik, ma olen muusik. Ma tahan anda inimestele koha, kuha nad saavad minna ennast nautima ja uuesti elama. Sa pead andma inimesele vaimu, ja kui sa annad talle vaimu, oled sa teinud kõik.
    • Heategevuskontsertide kohta Bosnia heaks, intervjuu: BBC Music Magazine, aprill 1998
  • Ma arvan, et elu muusikas on hästi veedetud elu ja minu oma ongi sellele pühendatud.
  • Penso che una vita per la musica sia una vita spesa bene ed è a questo che mi sono dedicato.

Tema kohta[muuda]

  • Luciano Pavarotti (hääldada tingimata liialdatult itaaliapäraselt!) on suur ja vastuoluline nimi. Ühelt poolt vaimustava tehnika ja loomuomase näitlemisandega ooperiartist, teisalt kommertstenor, kes puges triviaalsete laulukeste abil masside südamesse. Tema kontserdid olid rahvarohkemad kui laulupiduNew Yorgis ja Pariisis kuulas teda korraga ligi pool miljonit inimest.
  • Pavarotti-sugune diiva on XXI sajandil väljasurev liik. Tänased Rodolfod ja Violettad käivad pigem jala, seljakott seljas (küllap seetõttu ongi nad reeglina saledad). Neil on maitsekad brändirõivad, hommikuti jooga eratunnid, lapsed ja koerad, sadu jälgijaid Instagramis. Aga neil puuduvad eralennukid, karusnahksed keebid ja haruldased juveelid. Näiteks maailmakuulus New Yorgi Metropolitani kauaaegne esimetsosopran Dolora Zajick lendas sel kevadel Eestisse turistiklassis. Pavarottil oli muidugi isiklik lennuk – ega ta tõttöelda poleks tavalennuki istmele mahtunudki.
  • Teistest jumaldatud ooperilauljatest erineb Pavarotti aga ka selle poolest, et ühel hetkel jäävad ooperimajad talle väikeseks. Oma esimese agendi Herbert Breslini soovitusel hakkab ta andma soolokontserte. Hiljem vallutab staadionid ja hiidareenid, kus seni esinesid vaid rokkstaarid. Peagi on Pavarotti nimest saanud tööstus, milles pöörlevad muinasjutulised rahasummad. Paljud varasemad ooperitähed on kuulsuse najal sülle kukkunud varanduse tuulde lasknud üle mõistuse luksuslikku elustiili nautides ja lõpetanud oma päevad üksinduses ning viletsuses. Pavarotti sellesse lõksu ei lange. Muinasjutuliselt rikkana pühendub ta heategevusele, aidates lapsi sõjakolletes.
  • Pavarotti ekstsentriliselt võluv isiksus tõmbab naisi ligi ja olgugi, et tema esimene abielu kestab kaua, tekib tal peagi 10 kuud aastas kontsertreisidel viibides abieluväline suhe. Howard ei anna lauljale siin hinnangut ja jääb üle vaid imetleda kõigi nende kaunite naiste kannatlikkust, olgugi et Pavarotti käitus nagu väike poiss, kes haarab üha uute ilusate asjakeste järele, pole sinjoorade esinemises tunda haavumist. Küllap on nüüdseks petmised ka andeks antud. No kuulge – tema sarmile ei suuda vastu panna isegi printsess Diana!
  • Filmi on jõudnud üks salvestis meistrikursuselt, kus publik võib esitada küsimusi. "Kõigi publikus istuvate naiste nimel võin ma kinnitada, et me armastame suuri mehi. Eriti suure häälega suuri mehi. Kas teie eriti hästi emmatav ümbermõõt aitab kaasa ka teie hääle kõlale?" küsib poisipeaga naine kuulajate müriseva naeru ja aplausi saatel. Pavarotti näib meelitatud. "Otse loomulikult!" vastab ta moonutatud bassihäälega. "See on üks suurimaid komplimente, mis mulle on tehtud! Teine oli see, kui üks mees tänaval mulle otsa jooksis ja ütles: vabandage, ma ei pannud teid tähele.“
  • Pavarotti on peale traagiliste esimeste armastajate kehastamise ka võimekas komödiant, aga number üks on muidugi Hääl.
  • Punkti paneb Pavarotti enda vastus küsimusele, kas ta võib alati kindel olla, et kõrge noot tuleb õigel hetkel välja. "Ei! Aga selles seisnebki ooperi ilu," vastab tenor.
  • Teine teema, millest Howard on osavalt mööda vaadanud, on aastaid kõmulehtede esikaasi inspireerinud arv – laulja uskumatu kehakaal. Aitäh, Ron Howard, et see teema välja jäi, sest laulja eluajal kuulsime sellest söögi alla ja peale. Olgugi, et saame filmist teada, kuidas Pavarotti veab kontsertreisidele kaasa kilode kaupa parimat parmesani juustu, värsket pastat ja maitsvat oliivõli – laulja teeb ka hotellides peatudes alati ise süüa. On ta ju pärit Modenast, linnast, kus asub eelmisel aastal maailma parimaks kuulutatud restoran.
"Kas see toit ei tee mitte paksuks?" küsib telesaatejuht, kui sinises dressipluusis laulja riivib köögisaates kokates pastale hirmuäratava koguse juustu. "Ei mingit kahtlust!" naeratab Pavarotti kui päike.
  • Faktitruu kriitik küsib muidugi, et miks on niivõrd palju negatiivset filmist välja jäänud. Howard laseb meil pigem uskuda, et "geenius on igavene", sest tema nõrkuste paljastamine ei annaks kellelegi midagi. Filmi-Pavarotti on umbes sama tõetruu kui ooperi peakangelane, primo uomo, keda iseloomustab eeskätt ebainimlik üllus. Publik on rahul, kui peategelane annab oma elu kas armastatu heaks või kõrgete ideaalide nimel. (Olgugi, et tavaliselt osutub ohver asjatuks ja kurja saatuse keerdkäikude tagajärjel hukkuvad kõik ooperi tegelased.) Üks XX sajandi mõjukamaid ooperilavastajaid, itaallane Franco Zeffirelli on öelnud, et publik tahab ooperis unistada, kogeda ilu ja ülevaid tundeid. Ja täpselt seda võimaldab meil teha ka Pavarotti film.

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg