Mine sisu juurde

Maailma lõpp

Allikas: Vikitsitaadid
Carl Fredrik Hill (1849-1911), "Viimased inimolendid", s.d.
Hermann Armin von Kern, "Maailma lõpp" (1903)

Proosa

[muuda]
  • "Mis see oli?" Sam vaatas rohelist tuld taevas.
"Maa," ütles Elma käsi kokku pannes.
"See ei saa olla Maa, see ei ole Maa! Ei, see ei ole Maa. Ei saa olla."
"Sa mõtled, et see ei saanud olla Maa," ütles Elma talle otsa vaadates. "See lihtsalt ei ole Maa. Ei, see ei ole Maa; kas sa mõtlesid nii?"
"Mitte Maa — oh ei, see ei saanud olla Maa," halas ta.
Seal ta seisis, käed külgedel, suu lahti, silmad pärani ja tuhmid, liikumatuna.
"Sam." Naine hüüdis ta nime. Esimest korda mitme päeva järel ta silmad särasid. "Sam?"
Mees vaatas üles taevasse. (lk 153)


  • [---] Johanna on veendunud, et ema on isa lõplikult maha kandnud, kes neid tuhandeid haudu ikka tagantjärele kindlaks teha suudab, ema teeb ainult Johanna jaoks näo, et isa on kusagil olemas, aga aegapidi nihkub see kusagil ikka kaugemale ja kaugemale nii ajas kui ruumis, ulatub juba peaaegu Hiinamaale, mis, nagu öeldud, on ema jaoks maailma lõpp. (lk 26)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 26


  • Mõned inimesed oleksid valmis tegema ükskõik mida, et ainult näha, kas seda on võimalik teha. Kui panna kusagile koopasse suur lüliti ja selle juurde silt "Maailmalõpulüliti. PALUN ÄRGE PUUTUGE", siis ei jõuaks värv sellel isegi kuivada.
    • Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007, lk 78


  • Tänapäeval on jutuks kliimamuutus. Paari miljardi aasta pikkuse maailma ajaloo kestel võis muidugi tekkida kliimamuutusi. Ilma kliima soojenemisteta poleks inimesi ülepea olemas. Juba see talumatu toon ökoloogiapeatükis. Nii süüdlaslik. Ainult selle peal väljas, et tekitada süümepiinu. Maailma lõpp saabub ülehomme. Nagu kirikus. Ainult ilma paradiisita. Moraalil oli bioloogiasse sama vähe asja kui poliitikasse. Nagu oleks inimene ainus elusolend, kes oma keskkonda hävitab. Kõik organismid tegid seda. Iga isend kasutas ruumi ja ressursse ning jättis endast maha jäätmed. Iga elusolend võttis teiselt eluruumi ära. Kus oli juba keha, seal ei saanud olla teist keha. Linnud ehitasid pesi, mesilased kärgi, inimesed maju. Looduslikku tasakaalu polnud olemas. Ainete ringlus, mis kõike elus hoidis, tekkis ainult tasakaalutusest. Päike, mis iga päev tõusis. Võimas energiavoog, mis meid elus hoidis. Tasakaal oli lõpp, surm.
    • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, Tallinn: Tänapäev, 2012, lk 127


  • Seda ei tohi unustada: ühe loo lõpp on vaid teise algus. Lõpuks on seda ju ennegi juhtunud. Inimesed surevad. Vana kord saab läbi. Sünnivad uued ühiskonnad. Kui me ütleme, et käes on "maailma lõpp", on see tavaliselt vale, sest planeediga on kõik hästi.
Aga niimoodi see maailm lõpeb.
Niimoodi see maailm lõpeb.
Niimoodi see maailm lõpeb.
Viimast korda.
  • N. K. Jemisin, "Viies aastaaeg", tlk Sash Uusjärv, Tallinn: Tänapäev, 2018, lk 17


  • Ta ärkas tavalisel ajal, lõdisedes, ja kui ta tahtis kohvivett keeta, polnud kütet ega elektrit. Mets teispool kardinaid võinuks koosneda klaasist, nõnda sädeles see kuu viimastes kiirtes. Öö sügavuses settinud jääkiht sarnanes põldudel ja puudel vaiguga. Ta oli olnud nii purjus, et teda ei äratanud vägevategi okste murdumine, mis vedelesid ümberringi pimedusse kukkunult, rabatud kui varitsuseohvritest sõdurid. Vaevaliselt lükkas Lancelot lahti majakese rulooga ukse. Ta tegi ühe enesekindla sammu õuejääle, ja ehkki viivu libises ta nõtkelt, arabeski sooritav nõrk jalg pikalt taga, kraapsas parem varvas kivi, pidurdades jala libisemise, keha liikus edasi, ta pöörles värtnana ning prantsatas sedavõrd ägedalt sabakondile, et oli sunnitud veerema küljeli ja krigistama hambaid. Kaua oigas ta valudes. Püsti ukerdades kleepus põsk jääl, ta rebestas pealmisi nahakudesid, ja kui ta puudutas marrastust, said sõrmeotsad natuke veriseks.
Mägironijana tõngus ta käsikaudu taas verandale ja majakesse, kus ta lebas põrandal ja hingeldas. Vana hea pakasetaat, mõtles ta. Õigus oli neil, kes ütlesid, et maailm lõpeb jääs. [Nad eksisid. See lõpeb tules.]
  • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, Tallinn: Eesti Raamat, 2017, lk 130–131


  • Selleks, et maailma ära hävitada, pole vaja olendeid, kellel on eneseteadvus. Arvutid, mis suudavad võita inimest males, ei pea olema teadvusel ning samuti pole teadvus tarvilik maailma mõjutavate juhtimisotsuste tarvis.
    • Jaan Tallinn, "Enne kui masin ületab inimest". Intervjuu Allan Aksiimile. Vikerkaar, nr 7-8, 2017, lk 157

Luule

[muuda]

...
   kui lõpeb ilm ja maa
ja universumeidki tabab hääb
   ning üksinda jääd sa,
siis sinus iga olend kestma jääb;

   kaob surm, tal puudub ruum,
et saada jagu ainsast aatomist;
   sa, hävimatu tuum,
jääv hingus, kätkev kogu olemist.

  • Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", Tallinn: EKSA, 2018, lk 182–183